Naine kaebas kohtusse arstid, kes ei andnud talle piisavalt infot loomuliku sünnituse ohtude kohta
Meelemuutuse põhjuseks on Ülemkohtus 2015 aastal tehtud otsus, mis andis õiguse naisele, kes kaebas oma arstid kohtusse, sest nad ei olnud tema sõnul andnud talle piisavalt informatsiooni mõlema sünnitusviisi kohta. Hoolimata sellest, et naine oli väljendanud muret, et ta ei saa loomuliku sünnitusega hakkama ja soovis keisrilõiget, seda talle ei tehtud. Imiku õlad jäid sünnituse ajal kinni, ta ei saanud õigel ajal piisavalt hapnikku ja tulemuseks oli ränk ajukahjustus. Lapse rasket terviseriket oleks saanud vältida, kui naisele oleks tehtud keisrilõige. Kohtuotsuse tõttu peaksid Suurbritannia ämmaemandad rääkima rasedatele nüüd nii sünnituse kui keisrilõikega kaasnevatest ohtudest.
Tegelikult ei ole selles midagi uut — juba kahe viimase põlvkonna ajal on neis riikides, kus keisrilõige on laialt levinud, räägitud sellest, et naistel peaks olema valikuvõimalus ning nad peaksid teadma mõlema sünnitusviisi plussidest ja miinustest. Diskussioon on kerkinud päevakorda seda enam, et naised sünnitavad järest hilisemas eas, millega aga kaasnevad suuremad riskid sünnitusel.
Nii Eestis kui Suubritannias on loomulik sünnitus nii arstide kui rasedate endi esimene valik. 95% brittidest soovib ise sünnitada, kuid teoks saab see erinevatel põhjustel ainult 75% naistest. Umbes 21% sünnitajatest algab sünnitus loomulikult, kuid lõpeb siiski keisrilõikega.
Millised on loomuliku sünnituse riskid?
Märkimisväärsel osal sünnitajatest tekivad loomuliku sünnituse käigus suuremad või väiksemad tüsistused. Vaginaalse sünnituse tulemuseks võivad olla näiteks hemorroidid, verekaotus või rebendid (koguni 40% sünnitajatest saab rebendid). Kannatada võivad saada põis ja sooled, mille tõttu on hiljem keeruline väljaheidet või uriini kinni hoida. Imiku südame töö võib häiruda, ta võib sünnitusteedesse takerduda ning ei pruugi saada piisavalt hapnikku. Mõnikord tuleb kasutada sünnitustange või vaakumpumpa, et beebi ema seest kätte saada. Need kogemused on väga traumeerivad ning võivad lisaks füüsilistele kahjustustele jätta jälje ka ema ja lapse vaimsele tervisele. Valu ja koormus sünnitusel võib tekitada ärevuse ja hirmu uuesti rasestumise ees. Sünnitusjärgset depressiooni täheldatakse rohkem naistel, kellel on olnud pikk ja raske sünnitus.
Keisrilõikega kaasnevad riskid
Muidugi ei ole keisrilõige loomuliku sünnitusega võrreldes märkimisväärselt ohutum ja lihtsam valik. Tegu on raske operatsiooniga ning millest taastumine võtab vähemalt paar nädalat. TÜ Kliinikumi infolehel seisab keisrilõike kohta veel järgmine info: Kõige sagedamateks tüsistusteks on operatsioonihaava põletik ja emakapõletik või kuseteede põletik, mis vajavad antimikrobiaalset ravi ja mõnikord ka pikemat haiglas viibimist.
Vähem esineb operatsiooniaegset verekaotust, mis nõuab vere või selle komponentide ülekannet.
Haruldaseks tüsistuseks on operatsiooniaegsed naaberorganite vigastused, näiteks kusepõie või soolte vigastus. Operatsioonist jääva armi tõttu võivad järgmised rasedused olla komplitseeritumad.
Keisrilõikega sündinud beebidel on suurem oht hingamisraskuste ja hiljem astma tekkeks. Ema ja lapse vaheline side võib tekkida hiljem kui loomuliku sünnituse puhul.
Kas emal peab olema õigus otsustada?
Kuna iga ema jaoks on tähtsaim enda ja lapse heaolu ning tervis, tuleks neid teavitada kõikidest võimalustest ja ohtudest, et ema saaks langetada otsuse, mis on just temale õigeim, ütleb eelpoolmainitud juhtumi kohtuotsus. Arstid ja ämmaemandad aga vaidlevad vastu. Nende sõnul toob ainult probleemidele keskendumine kaasa liigse paanika ja ärevuse esmasünnitajate seas. Seetõttu on Suurbritannias kaalumisel võimalus, et vaginaalse sünnituse ohtudest teavitatakse põhjalikumalt riskirasedaid — üle 35aastaseid sünnitajaid ja tugevalt ülekaalulisi patsiente. Aga kui naise kindel soov on tuua laps ilmale keisrilõike teel, tuleks tema soovi austada ning meditsiiniasutused peaksid selleks valmis olema.
Eestis, tuletame meelde, sellist võimalust ei pakuta. Keisrilõiget „tellida“ ei saa, seda tehakse ainult kindlatel näidustustel ja selle vajaduse otsustavad naistearst ja ämmaemand.
Allikas: Daily Mail
