„Surnud doonor vähendab oluliselt riske, sest kogu protsess on kurnav ka doonori jaoks, ning ka kulusid, sest ära jäävad doonori haiglakulud ja tema pikk operatsioon," selgitab siirdamist juhtinud doktor Dani Ejzenberg São Paulo ülikoolist. Tema sõnul on elusa doonori leidmise puhul keeruline osa ka operatsioonide ajaline kooskõlastamine.

Brasiillanna operatsioon toimus 2016. aasta sügisel ning arstide meeskonna sõnul sündis seekord täiesti terve ja normaalselt arenev tüdruklaps. Doonor oli 45-aastane naine, kes suri ajuveresoone lõhkemise tagajärjel ja kes oli ise sünnitanud kolm last. Retsipient oli 32-aastane naine, kes sündis ilma emakata, kuid munasarjad olid tal siiski arenenud ehk katseklaasis viljastamise jaoks sai kasutada naise enda munarakke.

Arstid eemaldasid emaka surnud doonorilt ning seejärel siirdasid selle kümme ja pool tundi kestnud operatsiooni käigus retsipiendile. Võib kõlada uskumatuna, kuid tegemist oli väikese organiga, mis kaalus kõigest 225 grammi. Siirdamise käigus ühendati osa doonori tupest retsipiendi omaga ning omavahel seoti ka kahe poole veresooned. Pärast siirdamist pidi retsipient võtma immuunsupressiivseid ravimeid, et vältida uue organi äratõuget, ning arstid võtsid pidevalt tema emakakaelalt koeproove, et jälgida keha vastuvõtlikkust uue organi suhtes.

Juba kuu möödudes hakkas uue emaka saanud naisel menstruatsioon ning seitse kuud hiljem siirdati talle katseklaasi viljastamisel saadud embrüo. Kõik emaka siirdamisele järgnenud protseduurid toimusid mitu kuud varem kui eelmiste siirdamiste puhul, kui kasutati elus doonorit. Brasiillanna rasedus kulges ilusti ja beebi toodi 35. rasedusnädalal keisrilõike abil ilmale. Pärast keisrilõiget eemaldati ühtlasi ka siirdatud emakas, sest doktor Ejzenbergi sõnul oleks pidanud vastne ema muidu edasi võtma immuunsupressiivseid ravimeid, mis oleks aga liialt kulukas, ning arstid soovisid kasutada fondi rahasid, et ka teisi sarnases olukorras naisi aidata.

Arstide meeskond arvab, et selle siirdamise kogemusest võivad tulevikus kasu saada paljud naised, kelle jaoks oli siiani ainus lastesaamisviis adopteerimine või surrogaatemadus. See võib olla lahenduseks muu hulgas naistele, kellel on viljakusprobleemid ning kellele on tehtud hüsterektoomia ehk neilt on tervislikel põhjustel eemaldatud emakas. Mõned teadlased arvavad, et vähemalt teoreetiliselt võiks selline protseduur anda lapse saamise võimaluse ka transseksuaalsetele naistele.

Paljud teadlased on küll väga rõõmsad suurte edusammude üle, kuid peavad siiski vajalikuks täpsemaid uuringuid. 2015. aastal sai Richard Smithi juhitud kliiniline uuring Suurbritannias tegutsemisloa, et uurida emaka siirdamist. Tehtud on juba oluline eeltöö ning mitmed loomkatsed, nüüd ollakse valmis kasutama inimestele siirdamisel nii elus kui ka surnud doonoreid.

Allikas: theguardian.com