Ükskõik, mis põhjustel te selle raamatu kätte võtsite, olen rõõmus, et soovite sünnitamise keerukast tööst rohkem teada saada. Raamatut kirjutades pidasin eriti silmas lapseootel naisi.

Ma ei räägi praeguste meditsiiniliste teadmiste kokkuvõttest, mis on tavainimesele mõistetavasse keelde ümber pandud. Selliseid teoseid leidub raamatupoodides juba küllalt. „Naise keha tõeliste võimete" all pean silmas võimeid, mida tõelised naised kogevad, isegi kui meditsiinisüsteem neid ei tunnista. Mina näen seda nii, et kõige usaldusväärsem arusaam naise keha toimimisest ühendab parima, mida meditsiin on viimase paari sajandi jooksul pakkunud, sellega, mida naised on alati olnud võimelised enda kohta õppima, enne kui sünnitama mindi haiglatesse. Selle raamatu eesmärk on aidata teil leida teavet selle kohta, milleks naised sünnituse ajal tõeliselt võimelised on, ning näidata, kuidas neid võimeid moodsa sünnitustehnoloogiaga kõige tõhusamalt siduda. Minu eesmärgiks on teid julgustada ja informeerida.

Olen kogukonna ämmaemandana tegutsenud enam kui kolmkümmend aastat. Elan Ameerika Ühendriikides külas, kus naised ei karda sünnitust peaaegu üldse. Mina ja mu kolleegid oleme võtnud vastu enam kui 2900 last, kellest enamus sündis kodus või meie sünnituskeskuses. Selline töömeetod on võimaldanud mul saada naiste kohta teadmisi, mida arstiteaduskondades üldjuhul ei õpetata. On keeruline öelda, kas minu küla naised kardavad sünnitust vähem tänu teadmisele, et meie võimed ulatuvad meditsiinilistest arusaamadest kaugemale, või on meie võimed suuremad, kui puudub ärevus. Ilmselt on mõlemad väited tõesed.

Meie küla nimi on Talu ning see asub Lõuna-Tennessees Summertowni lähedal. Asutasime selle koos mu abikaasa ja veel paarisaja inimesega 1971. aastal ning elame ja töötame seal praeguseni. Üks meie kogukonna ainulaadseid omadusi on, et algusest peale ei ole mehed sekkunud naiste soovi ise oma sünnitusabi organiseerida. Samas on mehed alati väga toetavad olnud ja aidanud meid tehnoloogia teadmistega, et muuta sünnitusabi hõlpsamini kättesaadavaks ja ligipääsetavamaks. Nad pole iial dikteerinud seda, kus või kuidas meie lapsed sündima peaksid.

Tahaksin ühe asja selgeks teha, kui räägin Talu elanike hirmust ja sünnitamisest. Ma ei mõtle seda, et minu küla naised ei ole iial kogenud ärevusehetki sünnitamise ees ega küsinud endalt: „Kas saan selle näiliselt võimatu asjaga ikka hakkama?"

Olen kindel, et paljud meist on selle üle aeg-ajalt mõtisklenud. Pea kõik naised teevad seda. Lõppude lõpuks ei ole ju tsiviliseeritud kultuurides - eriti neis, kus enamik inimesi ei ela loomadega koos - üles kasvanud inimestele ilmselge, kuidas sünnitus toimib. Kui minu küla naised end säärastelt kõhklushetkedelt leiavad, saavad nad alati tuge kindlast teadmisest, et nende lähimad sõbrad, õed ja emad said sellega hakkama. See teadmine võimaldab neil uskuda, et ka nemad tulevad sellega toime, sõltumata sellest, kas nad ise on kunagi sünnitust pealt näinud. Talu naised on edukalt õppinud selliseid käitumisviise, mis ei ole omased tsiviliseeritud kultuuride moodsatele naistele - viise, mis ulatuvad kaugemale meditsiinilistest teadmistest naiste kehade ja sünnituse kohta.

Minu kogemus ämmaemandana on mulle õpetanud, et naiste kehad on endiselt võimekad. Annan teile võimaluse puutuda kokku uue arusaamaga iidsest teadmiste süsteemist, et saaksite selle lisada oma üldistele teadmistele selle kohta, mida sünnitus tähendab. Ükskõik millal ja kuidas te sünnitada kavatsete, mõjutab see kogemus teie emotsioone, mõistust, keha ja hinge kogu teie ülejäänud elu jooksul.

Minu küla* naised eeldavad, et nad sünnitavad vaginaalselt, kuna sellisel viisil sünnitavad kõik välja arvatud üks-kaks naist sajast. Jah, mõnikord peame viima naise keisrilõike või instrumentaalse sünnituse tarvis haiglasse, kuid sellised sekkumised on Talus sünnitavate naiste jaoks suhteliselt haruldased (kuni 2000. aastani oli meie keisrilõike osakaal 1,4% ning tangi- ja vaakumsünnituste osakaal 0,05%. 2007. aastal oli USA riiklik keisrilõike osakaal 32,3% ja instrumentaalsete sünnituste osakaal umbes 10%). Talu naised teavad, et sünnitus võib olla valus, kuid paljud neist teavad ka, et sünnitus võib olla eufooriline - isegi orgasmiline. Kõige tähtsam on, et olenemata sellest kui valus nende sünnitus oli, leidsid nad sünnituse olevat tohutult väestava üleminekuriituse.

Kas olete varem kuulnud kedagi sünnitusest positiivselt rääkimas? Kui ei, siis pole te üksi. Põhja-Ameerika kultuuri üks kõige kiivamalt hoitud saladusi on, et sünnitus võib olla ekstaatiline ja jõudu andev. Nagu raamatu arvukatest sünnituslugudest näete, annab ekstaatiline sünnitus naisele sisemist jõudu ja tarkust. Isegi kui minu küla naised sünnituse ajal valu kogevad, mõistavad nad, et sünnitusaistinguid saab muuta talutavaks ka ilma ravimeid kasutamata. Nad teavad, et parem on hoida oma meeli ärksana ning kogeda seda sügavat tarkust ja jõudu, mis sünnitusel pakkuda on.

Raamatu esimeses osas kuuletegi nende naiste hääli, kui nad oma sünnituslugusid räägivad. Osasid lugusid räägib põlvkond pioneere, kes kollektiivselt meie küla sünnituskultuurile aluse pani, teisi aga nende tütred ja miniad, kes ise või kelle partnerid selles kultuuris üles kasvasid. Mõnesid lugusid räägivad naised, kes sündisid kodus ja kasvasid meie sünnituskultuuri sees üles ning kes sünnitasid teiste ämmaemandatega. Teisi lugusid räägivad naised, kes otsustasid osaleda meie edukas sünnituskultuuris ning sünnitada meie sünnituskeskuses. Kui olete lapseootel või planeerite lähitulevikus rasestuda, võib nende sünnituslugude lugemine teile kasulik olla, kuna aitab teil sünnituseks valmistudes oma vaimu tugevdada.

Minu esimene teos „Spirituaalne ämmaemandus" oli Põhja-Ameerikas üks esimesi ämmaemanduse ja sünnituse teemalisi raamatuid, kui selle esmatrükk 1975. aastal ilmus. Raamatut müüdi kiirelt pool miljonit eksemplari ning see tõlgiti mitmetesse keeltesse, tutvustades mind seeläbi mitte ainult tervele põlvkonnale lapseootel naistele ja nende partneritele, vaid ka üllatavale hulgale arstidele ja teistele sünnitusspetsialistidele. Mõnedes riikides sai raamatust ämmaemanduskoolide õppekava osa. Mitmes riigis ütlesid arstid mulle, et see aitab neil taastuda mõningatest sünnitusabi õpingute hirmutavamatest aspektidest. Kohtusin terve hulga arstidega, kes kutsusid end SÄ-deks (Salajased Ämmaemandad). Tänu raamatule ja selles avaldatud sünnistatistikale kutsuti mind paljudesse maailma paikadesse, et jagaksin erinevate riikide ja kultuuride sünnitusspetsialistide ning naistega enda ja oma kolleegide töö tulemusi. Sedasorti kultuurideülene kogemus on võimaldanud mul näha sünnitust ja emadushooldust laiemas perspektiivis ning vaadelda, kuidas mõnedes riikides juurdunud sünnitusabi praktikad ja harjumused tegelikult naiste kehade kõige tõhusamale toimimisele vastu töötavad. Minu kogemus on mulle ühtlasi õpetanud, kui oluline on ämmaemanda roll mistahes ühiskonnas ning kui tähtis on hoida ämmaemandust iseseisva erialana. Ämmaemand peaks töötama naistearstidest sõltumatult, olles samas alati võimeline tegema naistearstiga koostööd neil suhteliselt haruldastel juhtudel, kui selleks vajadus tekib.

Alles hiljuti märkis üks mu naistearstist tuttav: „Kõige huvitavamad leheküljed „Spirituaalses ämmaemanduses" olid viimased kaks." Ta mõtles lehekülgi, mis olid pühendatud Talu sünnitulemustele. Ta ütles: „Sa pead selgitama, kuidas sa seda saavutasid, et meie, kes me haiglates töötame, saaksime sinu tööd ära kasutada." Raamatu teine osa on pühendatud talle ja kõigile teistele, kes ei mõista, miks sünnituskultuur Talus nii edukas on olnud. Arutan peamisi printsiipe, mis meie tööd juhivad ja määratlevad, ning soovitan tehnikaid, mida saab kodusünnitusest haiglasünnitusele üle kanda.

Teises osas arutlen detailselt selle üle, miks on endiselt nii palju saladuslikkust selle ümber, kuidas naise keha sünnituse ajal toimib, ning kuidas me suudame Talus suure osa sellest saladuslikkusest eemaldada ja muuta selle teadmiseks, mis on pea kõigile meie kogukonna liikmetele kättesaadav. Selgitan, miks naiste sünnituskogemused on niivõrd erinevad ning miks võib olla nii palju lahknevaid arusaamu sellest, mis on sünnitusel ohtlik ja mis ohutu. Sellele kõigele on loogiline seletus. Sama kehtib valu tajumise kohta sünnituse ajal: teises osas süvenen sellesse, kuidas on võimalik, et sünnitust võib kogeda valutu - isegi orgasmilisena - või nagu tsiviliseeritud ühiskondades levinum on, ääretult valulikuna. Saate teada, et naise emakas suudab sünnituse ajal nii sulguda kui avaneda ning millistes tingimustes võib sünnitus suurema tõenäosusega aeglustuda või peatuda. Saate praktilisi teadmisi selle kohta, kuidas panna sünnituse seksuaalset olemust töötama enda kasuks, mitte kahjuks.

Lisaks hõlmab teine osa ülevaadet praktikatest ja raviviisidest, millega tõenäoliselt Põhja-Ameerika haiglas kokku puutute, ning juhiseid selle kohta, mis neist põhineb kindlatel teaduslikel tõenditel ja mis mitte.

Sünnitus on niivõrd lahutamatu osa elust, et sellega seotud valikud jäetakse tihti juhuse hooleks. Me kipume minema kaasa sellega, mida kõik teised teevad, eeldades, et see peab olema parim. Tehnoloogilises ühiskonnas elades kipume arvama, et kõige parem on ühtlasi ka kõige kallim. See on üldiselt tõsi, kui räägime mobiiltelefonidest, kaameratest, autodest või arvutitest. Sünnituse puhul ei ole see tingimata nii.

Ina May Gaskin

Foto: Helios kirjastus



Harley sünd - 19. oktoober 1995

Celeste Kuklinski

Umbes kell viis hakkasin tundma ebatavalisi valusid. Kuna ma ei tahtnud ilmaasjata paanikat tekitada, ei öelnud ma midagi. Tol õhtul pidi mul olema üldhariduse arengu loeng, kuhu ma eriti minna ei tahtnud. Mu mentor ja sõbranna Donna mängis „popipanijate politseinikku" ja viis mu siiski kohale. Õpetaja Mary arvas, et tegu on ilmselt lihtsalt ebatuhudega (Braxton-Hicks). Läksin varem koju, kuna ei suutnud keskenduda.

Valud muutusid tugevamaks ning tundsin soojust ja erutust. Ma ei tahtnud endiselt neid valusid „tuhudeks" kutsuda, kui need peaksid juhtumisi valeks osutuma. Mõõtsin aega ning nende vahe oli umbes neli minutit. Donna küsis, kas tahan ämmaemanda juurde minna, kuid otsustasin oodata, kuniks olen kindel, et ma tühise asja pärast elevile ei lähe.

Keset „Star Treki" kordust, kui olin end toolile ebamugavasse asendisse heitnud ja üritasin korralikult istuda, otsustasin lõpuks, et peaksin ämmaemanda juurde minema. Sõitsime Donnaga Pamela juurde. Ta vaatas mu üle ja teatas, et avatust on kolm sentimeetrit ning ma sünnitan ilmselt sel samal õhtul. Üllatunult ja õnnelikult läksin koju ettevalmistusi tegema.

Lõpuks oli see kauaoodatud hetk käes. Pamela saabus peagi ning pärast teda tulid Ina May ja Deborah. Selleks ajaks ei suutnud ma enam eriti vestelda. Püüdsin lihtsalt hakkama saada sellega, mis mu kehas toimus. Kõik läks väga kiirelt. Ma ei üritanud tuhusid tagasi hoida, vaid lasin neil tulla nii kiirelt, kui nad tahtsid, teades, et need aitavad sünnitusele kaasa. Kõik tundus väga loomulik ja lasin lihtsalt asjadel kulgeda. Läksin ka vanni, mis tuli mulle suuresti kasuks ning aitas lõõgastuda. Ina May ja mu ema tulid mulle vanni toeks ning Ina May näitas, kuidas sügavalt ja aeglaselt hingata.

Kui püüdsin ta soovitusi järgida, matsid mind enda alla tuhud, mis olid seni ühed tugevaimatest. Tundsin, et pean püsti tõusma. Mingit verist halli ollust nirises välja ja mulksatas vannivette. Umbes sel ajal hakkasin korrutama: „Jumal küll!" Läksin vannitoast välja ja tegin seda, mida sisetunne mulle parajasti ütles, olgu selleks siis kükitamine, kummardamine, ringi jalutamine, „Jumal küll" ütlemine või trompetkure kombel tantsimine. Tuhud hakkasid väga tugevateks muutuma. Sain nende vahepeal vaevu puhata.

Mäletan, kuidas vaatasin neid naisi, kes olid juba päris mitu korda sünnitanud, ja mõtlesin, et nad on hullud!

Heitsin voodisse ja otsisin õiget asendit. Mu ema ütles, et laseksin gravitatsioonil oma tööd teha; tundsin, et see tõesti aitas. Vaatasin, kuidas laps mu kõhus allapoole liigub, ning üritasin võimalikult tõhusalt hingata, et sünnitust soodustada.

Jõudis kätte aeg, mil tundsin vajadust pressida. Masseerisin instinktiivselt oma „eluväravaid", et aidata neil avaneda. Siis tundsin, kuidas lapse pea hakkas kroonima ning valmistus välja tulema. Tuhud olid nii tugevad, et soovisin nende lõppu, seega võtsin kogu jõu kokku ning lükkasin tugeva pressimise ja valjude ürgsete urinate ja karjete saatel lapse pea lõpuks välja. Järgmise pressiga libises välja lapse keha. Milline kergendus!

Ehkki ma ei suutnud väga öelda midagi muud peale sõnade „Jumal küll" ja „Mu lapsuke", hakkasin pobisema: „Tooge kaamera!"

Harleyt vaadates täitub mu süda armastusega. Mind võlub juba puhtalt tema olemasolu, tema süütus, tema armsad häälitsused ja näoilmed ning tema võrratult kaunis magav näoke. Ehkki tema saamine oli valus, siis ma ei kirjeldaks seda selle sõnaga; ütleksin, et see oli VÄGA LOOMULIK.

Ramezi sünnilugu- 30. mai, 2003

Njeri Emanuel

Rasedana mõtlesin, et tahan ilmselt epiduraali, kuna olin kuulnud, et sünnitus on piinavalt valus. Minu sünnitustunnis räägiti valust palju. Alguses arvasin, et tahan ehk keisrilõiget, kuna siis ei peaks ma pressima ja olin kuulnud, et pressimine on kõige raskem. Kui aga järele mõtlesin, teadsin, et ei taha keisrilõiget, kuna sellest paranemine võtab kaua aega (meie viie Talus elatud aasta vältel käis mu ema Talu ämmaemandatega sünnitustel kaasas, seega teadsin üht-teist loomulikust sünnitusest).

Kui mu sünnitegevus algas, läksin mõneks ajaks duši alla, kuid see ei aidanud mu sünnitusele nii palju kaasa kui jalutamine. Mu ämmaemand küsis pidevalt, kas soovin uuesti pikali heita, kuid vastasin, et mulle meeldib kõndida. Mu tädi Carolyn oli minuga koos ja surus tuhude ajal mu seljale.

Tuli välja, et pressimine oli kõige lihtsam osa - see oli suur kergendus. Keegi hoidis peeglit, et näeksin, kuidas pressimine edeneb. Mulle öeldi, et peaksin olema valmis kõrvetavaks tundeks, kuid seda ei tulnudki. Mul polnud isegi episiotoomiat ega rebendeid ning mu ema sõnul sündis mu poeg Ramez pärani silmadega. Pärast tema sündi olin pigem õnnelik kui väsinud. Mu sünnitus kestis kokku kaheksa tundi. Nüüd on Ramez kuuenädalane ja imetamises osav ning sünnist saadik on ta kaks kilo juurde võtnud.

* Soovin, et teaksite, et selles külas on kool, kliinik, veesüsteem, sojatoitude tootmistehas ning mitmed ettevõtted, sealhulgas tehas, mis toodab ja turustab isiklikke kiiritusdetektoreid, mis meie külas leiutati. Autor