Naistearst: lapsed tuleks hankida enne 30. eluaastat
«Kui vähegi võimalik, tuleks lapsed hankida enne 30. eluaastat, sest pärast seda hakkab naise viljakus vähenema,» leiab Lääne-Tallinna keskhaigla peaarst Kai Haldre, vahendab ajaleht Pealinn.
Paljusid haigusi — insulti, infarkti — saab ennetada. Kas ka viljatust saab ennetada?
Esmalt tuleks meeles pidada, et mida hilisemasse aega lapsesaamine lükata, seda väiksem on õnnestumise tõenäosus. Eaga kaasuvad erinevad haigused, ka hakkab naise viljakus 35. eluaastast oluliselt vähenema. Kui vähegi võimalik, tuleks (kõik) lapsed hankida enne 30. eluaastat. Paraku on Euroopas esmasünd nihkunud 29.-30. eluaastale, ja Eesti on Euroopa keskmisele jõudsalt järele liikumas.
Loomulikult mõjutab viljatust ka eluviis — ülekaal, vähene kehaline aktiivsus, suitsetamine. Muidugi on kõik individuaalne ja me teame suitsetajaid, kellel on kümme last, sama lugu on ülekaaluga. Kuid kindlasti on need riskifaktorid.
Naistel on veel üks mure. Kui 2004.-2005. aastal korraldasime terviseuuringu ja küsisime, mis on põhjus, et naine ei ole last saanud, siis paljude üle 35-aastaste puhul oli põhjuseks mehe puudumine. Õnneks lubab Eesti seadusandlus viljastada ka üksikuid naisi.
Tegelikult on viljatuse asi suhteline, sest absoluutset viljatust esineb harva ja see on seotud kas kromosoomirikkega või sellega, et üks või teine vajalik organ on ära opereeritud. On küllalt palju juhtumeid, kus inimesed on aastaid üritanud last saada, sealhulgas ka kehavälise viljastamise teel, ja lõpuks, kui lootus on juba kaotatud, õnnestub see nagu juhuslikult. Looduse rajad on tabamatud.
Ka kehavälise viljastamise protseduuri puhul pole kiire rasestumine sugugi kindel?
On levinud müüt, et kui juba protseduurile tulen, siis kohe rasestun. Nii see tõesti ei ole. See ei ole nii ka tavaliste perede puhul — kui võtame sada fertiilses eas paari, kes elavad aktiivset sekselu rasedusvastaseid vahendeid kasutamata, siis tõenäosus ühe menstruaaltsükli jooksul lapseootele jääda on 20-25%. Ikka mitu kuud tuleb seksida. Sama kehtib ka kehavälise viljastamise puhul, nii ei ole, et täna tuli mõte ja homme saab see teoks. Loodust juba üle ei kavalda.
Kuuldavasti tuleb mõnel juhul isegi kümme korda üritada, enne kui rasedaks jäämine õnnestub. Kas oskate öelda, kui palju on kõige rohkem katsetatud?
Ausalt öeldes ei oska. Eestis on viis viljatusraviga tegelevat haiglat. Kindlasti on ka selliseid patsiente, kes on läbi käinud kõik viis.
Kas selline pidev mitteõnnestumine võib olla perele emotsionaalselt ja psüühiliselt raske taluda?
Kindlasti on, sest inimene tahaks selget vastust, miks tal lapsesaamine ei õnnestu. Samas on meie meditsiin tänapäeval veel nii piiratud, et me ei leia alati kindlaid põhjusi. Saame pakkuda tõenäolisi variante, kuid mustvalget vastust ei ole. See võib tekitada inimestes segadust või isegi frustratsiooni, psühholoogiline koormus on väga suur ja seda abi võiks meil tegelikult rohkem olla.
Mida öelda naistele, kellel kohe ei õnnestu rasestuda?
Peab aru saama, et esimene, ja tegelikult ka iga järgnev (ebaõnnestunud) protseduur on diagnostilise tähendusega ja annab lisainformatsiooni, mida saab edaspidi parema õnnestumise nimel ära kasutada. Arsti jaoks on see loominguline tegevus.
Kas on ka selliseid peresid, kes on kehavälise viljastamise teel saanud mitu last?
Ikka, selliseid peresid on päris palju.
Kas vastab tõele, et pooled kaksikud on katseklaasilapsed?
Kuna õnnestumise tõenäosuse suurendamiseks “istutatakse” naise kehasse tavaliselt mitu embrüot, siis on kehavälisel viljastamisel tõenäosus kaksikute ja kolmikute sünniks tõesti suurem. Kui Eestis sünnib kolmikuid, siis väga tõenäoliselt on seal taga kehaväline viljastamine, sest spontaanselt viljastunud kolmikuid tuleb ette üliharva. Ning tõenäoliselt umbes pooled tänapäeval sündinud kaksikutest on katseklaasilapsed.
Eestis kompenseerib haigekassa kehavälist viljastamist kuni 41. eluaastani, ja kui naine tahab hiljem last saada, peab ta kogu muusika ise kinni maksma?
Jah. Ja see on haigekassa poolt väga mõistlik otsus. Sest 40. eluaastast on naise viljakus juba mitmekordselt langenud ja ka kunstliku viljastamise õnnestumise tõenäosus väga väike. Muidugi on meiegi patsientide hulgas olnud üle 40-aastaseid ja mõni on ka rasestunud, kuid neid on siiski vähe.
Kas vastab tõele, et paarid, kes on läbinud lapsehankimisel sellise keerulise tee, on raudkindlalt head vanemad?
Mina arvan, et see on müüt, ma ei teeks perede vahel vahet. Laps vajab armastust ja kõik sõltub sellest, kui suurt armastust on keegi suuteline andma. See omakorda on seotud lapsevanema enda lapsepõlvega. Nii et mina ei julgeks arvata, et üks lapsevanem on parem kui teine pelgalt seetõttu, et laps on saadud kunstliku viljastamise teel.
Olete pidanud mõnele last soovivale perele ütlema, et ta ei ole veel valmis?
Ei, seda ma ei ole öelnud. Kuid väga üksikutel juhtudel on tekkinud eetiline küsimus, kas see kõik on ikka lapse heaks. Sest taolistel juhtudel peab esmalt mõtlema lapsele.
Toon näite mitte enda, vaid muu Euroopa praktikast: kui isa on üle 70 ja ema 39, siis tekib eetiline dilemma, kas lapse ilmaletulek on ikka lapse huvides, kas isa jaksab teda täisealiseks saamiseni kasvatada.
Nii et kokkuvõtteks tuleb ikka öelda — mida varem, seda parem?
Seda küll, aga mitte liiga vara, sest teismeliste emade puhul on jällegi oma probleemid. Parim lapsesaamis-iga jääb 20.-30. eluaasta vahele ja nii sootsium kui ka seadusandlus peaks õigel ajal lapse saamist rohkem soosima, kuigi õppimise, karjääriloomise jms kõrvalt on veel ka laste saamine väga keeruline logistiline trikk.
