Neile, kes valivad kodusünnituse

Tartu Ülikooli naistekliiniku ämmaemand ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Siiri Põllumaa (51) on hiljuti vastu võetud kodusünnituse juhendi üks koostajaid. Kodus sünnitanud naistega on ta tihedalt seotud aastast 1998.

Kodusünnituse seadustamisest Eestis hakati rääkima aastal 2000, neliteist aastat tagasi. Üheksa aastat sellest on Siiri Eesti Ämmaemandate Ühingu presidendina juhtinud töörühma, mis koostöös sotsiaalministeeriumiga tegeles ämmaemandusabi reguleerimisega Eestis. Kodusünnituse küsimus oli sellest pikast protsessist üks osa, mis nüüd, 2014. aastal loodetud tulemuseni jõudis.

Siiri, kuigi meil on kodusünnitus nüüd seadustatud, siis ametlikult kodus praegu sünnitust vastu võtta ikkagi ei saa, kuna ükski ämmaemand pole vastavat tegevusluba omandanud. Miks nii?

Et ämmaemand saaks tegevusloa, mis võimaldab kodusünnitust vastu võtta, on tarvis läbida rida koolitusi. Koolitustega me praegu tegelemegi. Igal meist on oma asjaolud, miks neid koolitusi ei saanud 1. augustiks korda.

Kuigi meil on kodusünnituse vastuvõtmise kogemusega ämmaemandaid kümne ringis, on praegu teada, et Tallinnas on tegevusloa hankimisega ametis paar inimest ja Tartus kolm. Load peaksid käes olema aasta lõpuks. Siis pannakse ämmaemandate ühingu kodulehele ka nimekiri neist, kel on tegevusluba.

Aga kui naine soovib kodus sünnitada oktoobris-novembris?

Paraku need, kelle sünnitustähtaeg jääb nii-öelda valesse aega ehk sellesse sügistalve, ei saa tõesti kodusünnituse juurde ämmaemandat.

Kas sellises olukorras ei teki mõtet kasutada vanu radu?

Meil ei ole praegu õigust minna koju sünnitust assisteerima ja me ei võta endale seda riski. Jah, paradoksaalne olukord: oleme aastaid oodanud kodusünnituse seadustamist ja nüüd, mil see käes, takistame ise naistel sünnituskohta valida. Aga need, kelle sünnitustähtaeg jääb detsembri lõppu või jaanuari, võivad juba üsna rahulikult kodusünnitust planeerida.

Millal oleks rasedal õige aeg kodusünnituse planeerimist alustada?

Äratundmine, et rasedus võiks kodusünnitusega päädida, saabub igaühel omal ajal. Kuna see on sügavalt isiklik tunnetus, pole seda võimalik propageerida ega nii-öelda õiget aega ette kirjutada. Kui pere on otsuse teinud, tuleb sellest rääkida rasedust jälgivale ämmaemandale või naistearstile. Seejärel hindab arst või ämmaemand esmaseid riske.

Mida see endast kujutab?

Kodusünnituse juhendis on riske ja vastunäidustusi ära toodud mitu lehekülge. Vastunäidustuste pikas nimekirjas on näiteks rasked kroonilised haigused, südamerike, diabeet, alkoholisõltuvus, varasem keisrilõige ja emaka väärareng, eelmisel sünnitusel esinenud platsenta irdumise häired, verekaotus üle ühe liitri või kiirabi vajanud vastsündinu. Ka ei saa kodus sünnitada rase, kelle laps on tuharseisus, kel on tulekul kaksikud või kelle rasedust pole jälgitud.

Mida tähendab, et rasedust pole jälgitud?

On naisi, kes raseduse ajal keelduvad ühest või teisest protseduurist, näiteks ultrahelist. Ilma vähemalt ühe ultrahelita, soovitatavalt raseduse lõpul, ei saa välistada kõiki võimalikke häireid sünnitusel, näiteks platsenta eesasetsust.

Aga edasi?

Kodusünnituse eeltöös hinnatakse riske kolm korda. Esimene kord siis, kui naine oma soovi avaldab, teine kord 37. rasedusnädalal. Hiljemalt selleks ajaks võiks pere oma otsuse välja öelda. Kolmandal korral vaadatakse riske raseduse lõppfaasis. Hindamiseks piisab tavaprotseduuridest, raseda jaoks mingeid uuringuid ei lisandu.

Millised tingimused sätestatakse kodule?

Kodu ei tohi asuda kaugemal kui 30 km lähimast sünnitusabi osutavast haiglast. See seab geograafilisi piiranguid ja põhjustab ebavõrdsust, aga kahjuks nii on.

Aga muud elutingimused?

Juhendit koostades tehti ettepanekuid, et kodus oleks veevärk või et korter ei asuks kõrgemal kui esimene korrus. Me ei pannud neid sisse. Esitati ka soovitus, et kiirabi ootaks kodusünnituse ajal igaks juhuks ukse ees. Seda ei nõuta kusagil mujal maailmas. Transpordivõimalus mõeldakse muidugi varem läbi, aga ootel kiirabiautot pole vaja.
Mul on praegu raske hinnata, kui pärssivaks või soodsaks võib see juhend Eestis kujuneda.

Kuidas peaks naine end ette valmistama?

Ühest ettekirjutust pole. Sünnituseks saab nõuandeid perekoolides. Oma sisemisele valmidusele otsivad naised tuge teiste kogemustest, kas või foorumeid lugedes. Ka ämmaemandal on väga suur roll naise emotsionaalsel ettevalmistamisel. On hea aktsepteerida sedagi, et kõik ei pruugi minna ootuspäraselt.

Kas naise rasedust hakkab pärast otsust kodusünnituse kasuks jälgima see ämmaemand, kes tuleb koju sünnitust vastu võtma?

Naine võib jätkata visiite oma arsti ja ämmaemanda juurde, aga lisaks on vaja otsida spetsialist, kes tuleb kodusünnitust assisteerima. On hea selle ämmaemandaga kontakti võtta kohe, kui otsus tehtud, siis jõutakse omavahel tutvuda. Ka on ämmaemandal kohustus vaadata üle kodu, kus tulevane sünnitus toimub.

Milliseid nõudeid esitatakse ämmaemandale?

Nõutav kogemus on vähemalt 150 haiglasünnitust. Ka peab ämmaemand oskama ära tunda patoloogiat ning läbima kord aastas vastsündinu elustamise teoreetilise ja praktilise koolituse. Samuti täiskasvanu elustamise teoreetilise ja praktilise koolituse kord kahe aasta tagant. Need on elementaarsed nõuded.

Kas kodusünnituseks oleks hea leida ka sünnitoetaja?

Mina kui ämmaemand ei tahaks kindlasti olla kodusünnitusel naisega ainult kahekesi: kui mina pärast ära lähen, jääks naine üksi. Kodusünnituse toetajaks võiks olla mees, peakski see ju olema pere ühine otsus. Mees, kes kardab, pole kodusünnitusel hea variant. Kodus viibib pere oma territooriumil ja mina olen külaline. Kui mees, kes peaks territooriumi haldama, ei tee seda, sest tunneb hirmu, kipuvad asjad halvasti minema.
Sünnitoetajad teevad üldiselt head tööd. Ämmaemanda ja sünnitoetaja koostöö sõltub isiklikust kontaktist ning sujub seni, kuni kumbki toimetab oma piirides. Sünnitoetaja ülesandeks on naist toetada, tema ei tee protseduure ega vaginaalset läbivaatust, ei otsusta, kas minna haiglasse või mitte.

Milline on koju tuleva ämmaemanda riistvara?

Tavapärased sünnituseks vajalikud asjad, kaitse- ja esmaabivahendid. Lisaks varasemale on juures vaid paar eset, hapnikuballoon näiteks. Kogu varustus mahub ära spordikotti.

Aga kui naine ei taha meditsiinilisi protseduure?

Ma pean neid sooritama naise ja lapse ohutuse pärast. On ju ka sünnituse juhtimise juhend, kus on kirjas, kui sageli KTGd (kardiotokograafiat) teha või toone kuulata. Nõuet kasutada kodus portatiivset KTG-seadet ei ole, aga toone peab kuulama.
Olen nõus, et naise sisetunnet tasub uskuda – kui naine ütleb, et midagi on valesti, tuleb kohe tegutseda. Samas on asju, mida naine ei tunne. Või kui enam ei tunne, on juba hilja. Näiteks küsime sageli, kas laps liigutab. Kui ma ei ole seda mitme tunni vältel küsinud ja siis selgub, et ei liiguta, on juba hilja. Liigne sekkumine pole vajalik, aga naise ja lapse seisundi optimaalne hindamine on igati mõistlik.

Mis saab pärast sündi?

Kaks tundi või vajadusel kauem olen äsja sünnitanu juures kodus. Jälgin, kuidas platsenta irdub, ja naise ning lapse üldist heaolu ja käitumist. Ka sünnitusloo teen kohapeal ära. Ja lapse isikukoodi saab nüüd vormistada kodus.

Mis kodusünnitus perele maksma läheb?

See pole reguleeritud ning lepitakse kokku pere ja ämmaemanda vahel. Haiglas maksab tasulise ämmaemanda teenus 300 eurot, kodusünnitus on ilmselgelt odavam. Räägitakse müstilistest tuhandetest, mida ämmaemandad nüüd teenima hakkavad, aga ma ei tea, kust need jutud pärit on.

Miks sa kodusünnituse eest võitled?

Ma usun sellesse. Minu kogemus ütleb, et sünnituskeskkond mõjutab palju sünnitustulemust. Pluss ametialane kohus – Eesti Ämmaemandate Ühingu presidendikoht eeldas minult, et ma korraldaksin oma liikmete tööalast regulatsiooni. Kodusünnitust võib aktsepteerida või mitte, aga seda keelata ei saa. Naisel on õigus valida koht, kus ta soovib sünnitada, riigi asi on tagada sünnituse turvalisus nii lapsele, naisele kui ka ämmaemandale.

Loe lisaks
Kui soovid kodus sünnitada, saad planeerimiseks vajalike tingimuste, riskide ja vastunäidustuste kohta infot Eesti Ämmaemandate Ühingu lehelt http://kodusynnitusejuhend.weebly.com. Alates detsembrist leiad sealt ka kodusünnituse teenust pakkuvate ämmaemandate nimekirja koos kontaktidega.

Kodusünnitus Euroopas
• Enamikus Euroopa riikides on kodusünnitus seadustatud, nii on see näiteks Saksamaal, Hollandis, Belgias, Austrias, Suurbritannias jm. Lätis kehtivad kodusünnituse reeglid aastast 2006, tšehhid ja slovakid tegelevad sellega praegu.
• Kõige rohkem toimub kodusünde Hollandis, kus selle valiku langetab umbes 30% naistest aastas. Taanis on kodusünnitajaid 10%, Skandinaaviamaades 1–2%, ülejäänud riikides 0,5–1% ringis.
• Eestis oli kõige rohkem kodusünnitajad aastal 2008 – veidi üle 80 naise. Tavaliselt otsustab selle valiku kasuks umbes 50 eestlannat aastas ehk umbes 0,4%.