Nii me siis kiirustades jooksime sünnituspalati poole, minul püksid pooles sääres, jalanõud jumal teab kus ja ainus asi mida suutsin mõelda, et kus mu Mees on?!


Nii me siis kiirustades jooksime sünnituspalati poole, minul püksid pooles sääres, jalanõud jumal teab kus ja ainus asi mida suutsin mõelda, et kus mu Mees on?!
Foto: Shutterstock

Pere ja Kodu facebookilehel arutatakse hooga kõiksugu lapsevanemaks olemisega seotud teemasid! Kogemata juhtunud kodusünnituse loo tagasisidena saime hulganisti isiklikke sünnituskogemusi. Loe ja ela kaasa!

Kuidas ma kaks last kodus sünnitasin. Kogemata! oli lugu, mis meie facebookilehel palju vastukaja sai. Küsisime ka meie lugejatelt, mitu last peres kasvab ja kuidas sünnitused kulgesid. Vastused on sellised:

Kristiina lugu

13 minuti sünnitus!

Olen abielus ja kahe lapse ema. Kui esimese lapse sünnitamine võttis aega 14 tundi siis teine otsustas tulla "tähelennul".

Kõik hakkas pihta 28. oktoobril kui mul hommikul olid kerged valud. Tundsin kohe, et täna on see päev, kui lähen sünnitama! Lõunaks olid aga valud kadunud ja tegelesin oma tavaliste toimetustega edasi. Õhtul, kuskil kella kuue paiku hakkasid jälle toonused pihta, aga ka veel mitte nii hullud, et peaks uu-tama. Vaatasime perega telekat ja kuskil kella üheksa ajal õhtul olid juba valud nii suured, et hakkasin haiglakotti kokku pakkima. Kella kümne paiku läksime mehe ja esimese lapsega voodisse, laps jäi magama ja äkki hakkas mul nii valus, et enam liigutada ei saanud. Siis hakkas ka uu-tamine ja aa-tamine pihta. Mees hakkas tuhude vahesid üles kirjutama.

Seotud lood:

Enne keskööd helistasin ma Pelgulinna sünnitusmajja ja arutasime arstiga, et kas oleks aeg tulla. Ta arvas, et ootaksin veel tunnike kodus ja siis läheksin. Panin kõne ära, aga sisetunne ütles, et enam ei suuda!!!
Kutsusin ruttu oma ema appi, et ta valvaks last ja hakkasime mehega Pelgulinna poole sõitma, kell oli juba üle südaöö.
Elame meriväljal ja Pelgulinna on ikka pikk maa. Sellest sõidust ma enam ei mäleta midagi, sest ainus mõte oli, et tahaks juba sünnitada.

Lõpuks jõudsime sünnitusmaja ette. Mees aitas mu autost välja ja sõitis ise autot parkima ja kohvreid tooma. Muidugi oli ju öösel see uks kinni ja pidi kella andma! Aga mul oli juba nii valus, et poolkägaras seisin seal ja ootasin, et keegi tuleks juba ja teeks selle ukse lahti. Lõpuks arst tuli ja sai ilmselt kohe aru, et siin enam nalja pole!

Loe veel

Läksime küll valvetuppa aga nii kui arst hakkas avatust kontrollima, karjus ta mulle, et ruttu püksid tagasi jalga ja lähme! Ma kahjuks enam ei suutnud neid pükse ega jalanõusid ise jalaga panna. Nii me siis kiirustades jooksime sünnituspalati poole, minul püksid pooles sääres, jalanõud jumal teab kus ja ainus asi mida suutsin mõelda, et kus mu Mees on?!

Palatisse jõudes tiriti mult kiiresti riided seljast pandi haiglasärk ja voodisse pikali. Lõpuks jõudis kohale ka mu mees. Piilus alguses vaikselt ukse vahelt sisse, kui äkki arst käratas kiirelt: "Viska need kohvrid nurka! Beebi juba tuleb!" (See kõik oli nagu mingis vene komöödiafilmis) Mees jooksis ehmunult minu juurde, haaras jalast, ma sain kaks korda karjuda nii kõvasti, et ilmselt ka 6.s korrus kuulis, kui kell 00.53 pisike Andreas mulle juba kõhu peale pandi. See oli imeline, ma ei suutnud seda uskuda. Hiljem tuli ka sama arst, kellega ma olin telefonis rääkinud ja uuris, et kas mina olin see, kes alles helistas.

Järgmisel hommikul hakkasin siis uurima, et kaua ma sünnitasin!? Tuli välja, et ametlikult on kirjas täpselt 13 minutit!
Seda ma ei suutnud lihtsalt uskuda, kuidas see kõik, mis öösel oli olnud, sai juhtuda 13 minuti jooksul, hetkest kui haigla uksest sisse astusin!
Olen mõlemad oma lapsed sünnitanud Pelgulinna sünnitusmajas ja mul on ainult kiidusõnu öelda selle haigla ja arstide kohta. Super tööd teete!

Liis Bethi lugu

Esmasünnitajana arvasin ma naiivselt, et igal juhul sünnitan haiglas. Valisin endale isegi individuaalse ämmaemanda, kes mulle sellel tähtsal sündmusel lisaks abikaasale toeks oleks. Kuid Klaid otsustas, et tema sünnib meie väikeses korteris.

Ma tundsin alaseljavalusid juba hommikul. Õhtuks konsulteerisin ämmaemandaga ja käisin vastuvõtutoas. Kuna aktiivset sünnitegevust ei olnud, siis soovitati meil koju minna. Elame ju AINULT 500m kaugusel sünnitusmajast.
Kodus oli plaan puhata. Tegin vastavad ettevalmistused, et voodi palju kannatada ei saaks. Umbes kaks tundi hiljem tundsin, et nüüd hakkab midagi toimuma — tulid veed. Helistasin ämmaemandale, kes rahulikult ütles, et kuus tundi võib kodus olla. Aga siis tundsin kohutavat valu, aa-tasin ja oo-tasin selle ära. Käisin veel ka duši all — vesi on ju tuhude puhul mõnus leevendus. Selliseid valuhoogusid oli mul 5 (hiljem sain aru, et need olid juba pressid). Vahepeal helistas veel abikaasa ämmaemandale, et on valud on ikka väga tugevad. Jah, ma oleks vist kraanikausi pooleks pigistanud!
Pidime hakkama siis haiglasse sättima — aga hetkel kui ma hakkasin end riidesse panema — tabas mind tugev valuhoog. Laskusin käpuli elutoa põrandale diivanist kinni hoides. Abikaasa veel pakkus, et masseerib selga — minu väga konkreetne vastus oli EI! Ja järgmisel hetkel sündis Klaid. Võtsin ta ise vastu ja panin kohe rinnale.

Samal hetkel läks abikaasa telefoni võtma, et kiirabisse helistada. Sealt veel küsiti, kas poiss või tüdruk. Kiikas siis ukse pealt, et kumb on? (Me ei tahtnud raseduse ajal sugu teada).
Vapustav ja uskumatu lugu — on mida rääkida — praegu ja ka hiljem!

Ruthi lugu

Olen 33-aastane ja peret planeerisime juba 18-aastaselt. Aastad läksid ja pisiperet ei olnud ikka. Hakkasime mehega mööda arste käima, küll ühes, küll teises linnas…probleemi ei kuskil, aga lapseootele ei jäänud. Võtsime vahepeal aja maha, lasime asjadel omasoodu kulgeda. 2012.aastal panime ennast Tartusse IVF konsultatsioonile kirja. Algas meie kunstliku viljastamise valus teekond.

2 aastat ja 5 katset hiljem, kevadel, jäin lõpuks lapseootele. Raske on seda õnnestumise tunnet sõnadesse panna, me olime sellega hakkama saanud. Algas ilus aeg, sest terve raseduse aeg ei vaevanud mind ükski rasedusele omane kaebus. Sünnitähtajaks oli märgitud 25.detsember. 24.detsembri hommikul kell 5 ärkasin, et minna tualetti. Voodist tõustes kõlas võimas raksatus, veed tulid… tasasel häälel äratasin abikaasa, et nüüd võib minna, nägin vaid välkuvaid jalgu, kui auto oli juba sooja pandud. Läksin otsejoones pesema, abikaasa samal ajal võttis aega, kui palju valude vahele jääb, 5 minutit kohe alguses. Olles valmis pikemaks esmasünnituseks, võtsin rahulikult ja nautisin eelmine õhtu valmis tehtud jõulupraadi ning asusime teele 16 km kaugusel asuvasse haiglasse. Kell 6.10 astusin haigla uksest sisse ja vormistasin ennast ära. Saime palati, vahetasin riided ja läksin avatust kontrollima, mis oli 7 cm. Pikalt tuhud ei kestnud, kui juba hakkasid pressid, lasin kehal oma tööd teha. Põimisin ennast mehe ümber kinni, tema samal ajal mind silitades, oli turvaline ja hea. Kui pea juba paistis, sain seda katsuda — veider tunne oli. Siis saadeti mind juba sünnituslauale, mõned pressid ja käes ta oligi, kell 7.45, 3100g ja 50cm, kaua oodatud jõululaps Ronja. Terve ootusaeg ja sünnitus oli väga hästi kulgenud ja meeldiv, et lubasin esimesel võimalusel tagasi olla.

Snezana lugu

Mul on kuus poega. Esimene sündis, kui olin alles 16 ja sünnitus kestis 12 tundi. Kuigi sain meie riigis üldse kolmandana epiduraali, ei mõjunud see mulle rohkem, kui võttis jalad tundetuks. Aga valu oli nii võimas ja mina nii häälekas, et sama haigla teisest otsast tuli sanitar ja küsis, et kes siin last piinab?

Teine laps sündis, kui olin 18 ja see sünnitus kestis kokku ligi 4 tundi. Kuna sünnituspalat oli toona kahe peale, üritasin mitte väga kisada, sest kõrval olev tulevane emme tuhutas juba aktiivselt. Nii me lapsed sündisidki tunnise vahega.

Kui sündis kolmas poeg, olin ka 20sena kõige noorem meie kaheksases sünnitusjärgses palatis. See sünnitus kestis 3 tundi. Seekord oli natuke nukker tunne, sest see vana haigla plaaniti kinni panna, kuid mul olid ju selles majas omad mälestused.

Kui sündis neljas poeg, oli viimasest sünnitusest kaheksa aastat möödas ning sain uue kogemuse täiesti uues haiglas. Kogu protsess oli soe ja vastutulelik arstide poolt, kuna toona sünnitasin üksikemana ning neid hoitakse eriti vist. Nii mulle tundus vähemalt. Kõik seletati lahti esimest korda üldse ja olin vaatamata valudele ikkagi hästi meelestatud.

Siis kohtusin oma abikaasaga ning suurest armastusest tulenevalt oli peagi asja jälle sünnitusosakonda viiendat poega sünnitama. Seekord oli värske issi ka kõrval ning see kogemus muutis teda päris palju.

Siis, pärast kahte nurisünnitust ja katkemist tuli meile mu noorim poja, kaaludes kõige rohkem - 4.6 kg, kuid kelle sünnitamine võttis emme päris läbi. Olin toona juba 4ndat päeva osakondade vahet jooksnud ja ebaregulaarsed valud ajasid kergelt närviliseks. Siis tuli üks arst ja andis tükikese esilekutsuvast tabletist ja pool tundi hiljem hakkasid veed kergelt tilkuma. Hommikuks kui tuli teine vahetus ja protsess kippus jälle soiku jääma, sain tilka ja poole tunniga tundsin valusid, mis ei andnud enam rahu ning 2 tundi hiljem sündiski me pesamuna. Vapper issi oli kogu aja juures aga viimasel hetkel jooksis palatist välja ning nagu kuulsin hiljem, oli ka pisarais mu heale sõbrannale helistanud: nüüd tuli lõpuks ära ja jälle poiss!

Esimene sündis 12 tunniga, teine 4 tunniga, kolmas 3 tunniga, neljas 15 tunniga, viies 12 tunniga ja viimane 4 päeva.

Aga huvitav on see, et nii vanem kui ka noorim poeg sündisid 18aastase vahega ja jagavad ühte sünni päeva.

Kristini lugu

Minu sünnitus kestis 6 tundi ja 11minutit, ärkasin hommikul kell üheksa esimese valu peale, haiglasse maandusin 13:05 ja poisi sain rinnale kell 15:11. Ainus üllatus oli ilmselt see, et kogu protsess polnud minu jaoks üldse valus. Ootamatu oli minu jaoks ka see, et minu sünnituse juures oli MEESämmaemand, kes lõpuks oligi see, kes mu sünnituse vastu võttis, lapse rinnale andis ja pärast jutuvadina ja naeru saatel mind kokku õmbles — muhe mees oli!

Kadi

Helistasin hommikul ämmaemandale, et selline lugu, öösel tulid veed. Käskis kontrolli minna. Andsin tööl võtmed ära ja ütlesin seal, et ma pean vist nüüd kohe minema. Ülemus viskas mu nii muuseas sünnitusmajja ära ning järgmisel hommikul läks umbes 20 minutit ja poja oligi käes. Enneaegne sünnitus. Sestap kõik nii kähku käiski. Ei saanud päevagi dekreedis olla. Hea, et rahagi napilt veel kätte sain.

Pere ja Kodu facebookileht on üks ütlemata mõnus koht noorte vanemate jaoks - saab jagada kogemusi ja leida nii mõistmist kui soovitusi. Vaata SIIA!

Beebi kingitus