Oih, poja asemel tütar!

Laura Lillepalu-Scott (29) ja tema inglasest abikaasa Nic (31) leiavad, et parem on mitte teada, kas naine ootab poissi või tüdrukut – see teeb asja huvitavamaks. Esimese raseduse ajal õnnestuski paaril põnevust säilitada. Kui ultraheliarst ka sootunnuseid märkas, jättis ta need enda teada, sest tulevased vanemad ei tahtnud seda kuulda.

Laura ja Nic ostsid rohelisi, kollaseid ja valgeid titariideid ning arutasid, kes neid küll varsti rõõmustab. “Millegipärast oli tunne, et tuleb poiss. Sündis aga hoopis tüdruk ja seda suurem oli üllatus,” meenutab Laura.

Tütar (1,5) sai esimeseks nimeks Miia ja teiseks Krystyna – isa Poola päritolu esiemade järgi. Kui Laura jäi üheksa kuud hiljem uuesti beebiootele, ei soovinud pere jälle loote sugu teada. “Aga enne, kui jõudsime seda arstile öelda, lipsas talt üle huulte: sootunnused on noormehe omad,” jutustab Nic.

Üllatus jääb ära

Kuna lapse sugu oli juba õhku paisatud, soovisid vanemad sellele kinnitust järgmisel visiidil. Arst uuris nüüd titat eriti hoolikalt ja teatas: “See on poiss. Mis ma teile eelmisel korral ütlesin?” “Ka poiss,” vastas ema. “Noh, siis on kindel,” lausus arst.

Kui ka kolmas ultraheliuuring andis sama tulemuse, leppisid noored tõdemusega, et sünnitusel üllatust ei tule. Samas valdas neid rõõm, et kui paljudel sõpradel on peres ühest soost lapsed, siis neil on varsti ideaalselt nii tüdruk kui ka poiss. Laura jagas Miia väikseks jäänud kleidikesi kottide viisi sõbrannade lastele, märkides, et tagasi pole vaja anda.

“Kuna minu perekonnas on naisi palju rohkem kui mehi, rääkisime ka, et nii tore, et sünnib poiss: Nicil on siis üks mees toeks kõrval,” muigab Laura. Vanemad ise palju beebiriideid ei varunud, sest teadsid: Inglismaal ostab suguvõsa kokku terve laadungi siniseid asju. “Seekord olime valmis tõeliseks siniseks pilveks.”

Üllatus siiski tuli

Juba sünnitus kulges Laurale ootamatult. Kuna esimene laps oli sündinud erakorralise keisrilõikega, oli naine veendunud, et nii läheb ka teisega. Ent laps tuli sel korral ilmale loomulikult, pika, 33 tundi kestnud sünnituse käigus.

“Kui suured mehelikud käed ja pikad näpud tal on,” imestas Nic.
Oli parasjagu öö ning ema ja isa üsna väsinud, kui nad vaatasid heldinult teineteist ning Laura rinnal lamavat suure juuksepahmakaga beebit. Tema esimeseks nimeks pidi saama kas Sebastian või Oliver...

Siis võttis arst tita, et teda pesta ja kaaluda, pöördus ühtäkki ümber ja sõnas: “Ahjaa, palju õnne, teile sündis tütar!”

Laura ja Nic puhkesid selle peale naerma. “Ah-ah-haa, väga naljakas!” pidi nende reaktsioon tähendama, kuid nüüd olid õed ja arstid, kes beebi ümber askeldasid, segaduses. “Miks nad küll naeravad?” ei saanud nad aru.

“Kuulge, ärge tehke nalja, me teame, et meil sündis poeg,” ütles Laura. “Ei, teile sündis tütar,” jäi arst endale kindlaks.

“Mine vaata!” müksas Laura Nici, ja isa sammus ruttu lapse juurde. “Ongi tüdruk!” oli mees jahmunud. “Ma tean, et see on klišee, aga ma olin keeletu. Täiesti keeletu,” meenutab Nic.
Laurale tundus toimuv ebareaalne. “Ma olin šokis. Mõtlesin, et mis ma nüüd temaga teen...”
“Me tahtsime ju üllatust, on ju?” küsib praegu Nic Lauralt lõbusalt. “Me saime selle,” nõustub Laura. “Me saime üllatuse,” kordab mees ja mõlemad naeravad õnnelikult.

Oliivikarva tita

Lapse sünniööl naersid nad samuti. Vaatasid pool tundi teineteisele otsa ja naersid, sest ei suutnud juhtunut uskuda. Siis raputas Nic end püsti ja läks Laurale kohvi tooma. Laura silitas tütrekese nahka, mis oli Miia omast tumedam, oliivikarva, nagu ütlevad inglased. “Ja mõtlesin, et Olivia on päris kena nimi.”

Praegu on Olivia juba neljapäevane. Või alles neljapäevane. “Tegelikult on see siiamaani uskumatu. Kui sa üheksa kuud tead, et sul sünnib poeg, siis nelja päevaga sellest üle ei saa,” tunnistab Laura.

Sünnituse päeval sõitis Londonist Tartusse Nici ema Siula (58), kaasas mitu kotti siniseid sipukaid, mütse ja muid kingitusi. “Olen ka keeletu ja šokis,” nendib Laura ämm, kes lapse soo ettekuulutust täielikult siiski ei uskunud. Tema kahtlused põhinesid asjaolul, et miniale ei tehtud veretesti, nagu on tavaks Inglismaal ja mis oleks soo kindlalt tuvastanud.

Kui Siula Eestisse teele asus, ütles ta abikaasale, kes pidi hiljem järele sõitma, et too ei unustaks osta sinist kaisukaru. Õnneks saab mees nüüd vähemalt ühe teist värvi asja kaasa võtta. “Tegelikult on see ilus üllatus ja me oleme väga rõõmsad. Kui Londonis on meil väike pojapoeg, siis Eestis kaks iludust, tüdrukut. Kõige tähtsam, et laps on terve, ja Olivia näeb hea välja. Ta on meile väga kallis,” ütleb vanaema, armunud pilgul beebit kiigutades.

Little sister ja lucky man

Paistab, et ka õde Miia on Olivia rahulikult omaks võtnud. Kui beebi nutab, Miia küll korraks ehmub ja tõttab vaatama, kas õekesega on kõik korras. Ema õpetas tütrele raseduse ajal ütlema: “Little brother.” Nüüd õpib Miia sõnapaari: “Little sister.”

Laura oletab, et kindlasti on kergem, kui koos kasvavad kaks tüdrukut. Nende vanusevahe pole suur ja võib-olla juba aasta pärast saavad nad üksteisest aru ning hakkavad vähehaaval koos mängima. “Olen vaadanud, et sõbrannadel, kellel on kaks tütart, saavad nad omavahel nii hästi läbi.”

Kuidas aga Nic end kahe tütre isana tunneb? “Ma olen õnnelik mees,” vastab Nic. “Mõtle, kui palju on naisi, kes sinu eest hoolitsevad,” naerab Laura. “I’m a lucky, very lucky man!” tunnistab mees uuesti.

Elamiseks mõnus Eesti

Londonist pärit Nic Scott on õnnelik, et abikaasa Laura ta kolm aastat tagasi Eestisse meelitas, sest Eesti on rahumeelne riik ja Tartu eriti ilus linn elamiseks. “Kui Londonis alati jooksed, siis Tartus saad lõdvestuda ja linna nautida.”

Nic töötab õpetajana Tartu Rahvusvahelises Koolis ja saab eesti keelest juba üht-teist aru, kuid ise seda veel eriti ei räägi. “Siis, kui tütar Miia koolis hakkab käima ja õpikutega koju tuleb, hakkan tõsisemalt keelt õppida,” lubab mees.

Veretest annab varakult kindla tulemuse
Deniss Sõritsa, sünnituse vastu võtnud naistearst

Kui olin soovinud vanematele õnne pisitütre sünni puhul, jäid nad korraks keeletuks. Vastsündinu vanemad arvasid, et ma tegin nalja, kuna neile oli ultraheliuuringus mitmel korral teatatud, et nad ootavad poeglast.

Lapse sugu on võimalik määrata juba 11.–13. rasedusnädalani loote kuklavoldi ultraheliuuringu ajal, kuid tuleb olla väga ettevaatlik, kuna raseduse selles järgus võib tüdrukloodetel olla hüpertrofeerunud kliitor, mis meenutab poeglapse sootunnuseid. Olukorra muudab segasemaks nabaväädi paiknemine loote jalgade vahel. Tavaliselt soovitan loote soo osas kinnitust otsida 15.–17. rasedusnädalani või looteanatoomia plaanilise ultraheliuuringu ajal.

Kui rasedus on kaugemale arenenud, on loote sugu lihtsam määrata. Isegi siis, kui nabaväät asub loote jalgade vahel või jalad on sootunnuste ees, tuleks ära oodata hetk, mil loode hakkab liigutama.

Kui tulevastel vanematel on aga väga suur soov võimalikult varakult loote sugu teada saada, siis on Panorama testi abil (raseda veeniverest) võimalik seda määrata juba 10.–11. rasedusnädalal.