Ootamatu keisrisünnitus
Eestis sünnib küll juba iga viies laps keisrilõike abil, kuid enamasti tehakse operatsioon vaid meditsiinilistel kaalutlustel, mitte lihtsalt raseda soovist lähtudes nagu paljudes heaoluriikides.
Kui mõnes USA osariigis saab 70–80% naistest tita operatsiooni teel, siis Eestis tahab enamik emadest ise sünnitada ja kirurginoa sekkumine põhjustab suure šoki.
Olin sünnituseks valmis
Nii juhtus Raplas elava Mari-Liis Smirnoviga (22). Naise analüüsid olid terve rasedusaja kehvad ja pidevalt kummitas oht, et tita sünnib oodatust varem. Eriti kriitiliseks läks 25. rasedusnädalal, mil arstid hoidsid sünnitegevust tagasi. “See laps sünnib nagunii varem ja iga lisapäev on juba suur saavutus,” ütles arst, kui naise koju saatis.
Mari-Liis tundis hirmu beebi pärast ega kartnud grammigi sünnitust. “Olin kindel, et saan hakkama. Peaasi, et laps varem ei tuleks.”
Aga päevad möödusid ja varsti oli seljataga ka sünnitustähtaeg. Naine saadeti Tallinna haiglasse, et kutsuda sünnitus esile, kuid läks teisiti: tita hakkas ise tulema. “Olin nii õnnelik, et sünnitus lõpuks pihta hakkas,” meenutab Mari-Liis.
Paraku muutis olukorra peagi murelikuks beebi halb südametöö. Arst avas looteveed ja naine võttis erinevaid poose, et tita saaks kiiremini välja. “Lõpuks ma enam ei suutnud ja tundsin, et tahan pressida. Ämmaemand lubas ja mina olin kindel, et ju siis on lõpp ligidal. Aga ei, laps ei tulnud ega tulnud allapoole.”
Üle 16 tunni oli esimestest tuhudest möödas, kui naisel keelati pressida ja ta pidi uuesti hingama hakkama. “Siis tundsin, kui väsinud ja kurb ma olen ja kui väga kardan oma lapse pärast.”
Ämmaemand kutsus varsti teda vaatama arsti, kes hüüdis vaid: “Viie minuti pärast peab see naine olema opisaalis!”, ja algas üleüldine paanika.
Mari-Liisile tehti spiraalanesteesia (seljatuimastus), mitte üldnarkoos, ta oli operatsiooni ajal teadvusel ja tundis veidi ebamugavust. Kõik kulges aga ruttu ja varsti hõiskas arst: “Suur tüdruk on sündinud!”
Korraks näidati titat emale, kes andis talle musi, ja viidi siis isa juurde. Kui emale olid vajalikud õmblused tehtud, sai ta oma elu kõige kallimate inimeste kõrvale. “Meie soov läks täide,” ütles õnnelikult abikaasa Taivo (28), mustade juustega beebitüdrukut süles hoides.
Segased tunded
Mari-Liis ei tundnud end väga halvasti. Jalad olid küll tuimad ja haav valutas, kuid ta pidi juba nelja tunni pärast vaikselt istuli tõusma, et last imetada. Kuna vaba perepalatit haiglas polnud, ei saanud mees naisele tita eest hoolitsemisel appi jääda.
Mõni tund hiljem oli Mari-Liisi seisund nii hea, et ta viidi vastsündinuga intensiivraviosakonnast üldpalatisse. Kolm päeva hiljem ronis naine kodutrepist viiendale korrusele. Esimene kord oli natuke raske, kuid järgmisel päeval läks see juba ludinal.
Umbes paar nädalat oli haava tõttu valus köhatada ja naerda, kuid üldiselt läks taastumine hästi ja tüsistusteta. “Haav teeb siiski siiamaani vahel valu,” tõdeb naine peaaegu aasta pärast sünnitust.
Rohkem avaldas keisrilõige aga emotsionaalset mõju. Pere tuttavate seas said just samal ajal paljud tita ja kõik naised sünnitasid loomulikult. “Miks see minul ei õnnestunud?“ mõtiskles Mari-Liis. “Olin ju sünnituseks valmis, aga asi lõppes nii. Olin esialgu kurb ja pettunud, isegi natuke vihane enda peale, et ei saanud sellega hakkama.”
Praeguseks on aga Mari-Liis need tunded seljataha jätnud. “Olen rõõmus, et meie ime, väike Lenna, pärast kõiki neid katsumusi ikkagi sündis ning oli elus ja terve! Olen tänulik, et arstid nii kiiresti reageerisid, sest võib-olla hiljem ei oleks asi enam nii õnnelikult lõppenud,” arutleb ta.
Üllatus üllatuse otsa
Ka Jaanika Umalasel (27) läks sünnitus teisiti, kui ta ette kujutas. Naine arvas, et veed tulevad suure sahmakaga, kuid tegelikult hakkasid tal need vaikselt nirisema. Kuusalus elav Jaanika läks mehega hommikul Tallinna haiglasse, kuid sealt saadeti ta tagasi koju tuhusid ootama. Õhtul oli ta jälle haiglas ja tundis emaka nõrku kokkutõmbeid. “Täitsa talutav, ei midagi erilist,” leidis ta.
Kuid juba neli tundi hiljem, südaööl, algas põrgu pihta. “No ma ei teadnud valudest ikka sinnamaani mitte midagi. Seda valu on võimatu kirjeldada,” tõdeb Jaanika. Ta vaatas piineldes kella ja mõtles: “Kaua ma pean veel kannatama, jaks hakkab otsa lõppema.” Naine proovis valusid leevendada naerugaasiga, kuid see eriti ei aidanud, ajas hoopis oksendama.
Käes oli kümnes hommikutund, kui arst pakkus valu vaigistavat seljasüsti, millega Jaanika kohe nõustus. Sünnitusplaani tehes oli ta olnud enam kui kindel, et seda süsti ta teha ei lase. Epiduraalanalgeesia oli aga Jaanikale tõeline pääsemine. “Pärast seda oli elu jälle nagu lill.”
Naine oli jõudnud just valudest toibuda, kui kuulis arste enda kõrval rahulikult seletamas, et vajalik on keisrilõige. 12tunnine sünnitegevus oli lapse jaoks veninud liiga pikale ja muutunud ohtlikuks.
Erakorralist keisrilõiget ette nägemata oli aga Jaanika varem söönud, mistõttu järgmine tuimastus korralikult ei mõjunud ja naine tundis, kuidas arst tema kõhus toimetas. “Olukord küll lahendati kiiresti lisatuimastusega, kuid see kogemus jääb meelde eluks ajaks.”
Kell 11.01 oli väike Bella sündinud. Jaanika oli suures segaduses, valuvaigistist uimane ja silmad nutust märjad... “Kus mu laps on?” küsis ta. Korra näidati talle tütart ja hakati siis haava õmblema. Naine oleks tahtnud saada beebit oma rinnale ning oli pettunud, kui seda ei võimaldatud.
Kolm päeva tundis Jaanika end väga halvasti: valu oli suur ja voodist sai ta püsti vaid abikaasa Toomase (25) abil. Liigutusi pidi tegema aeglaselt ja edasi minna õnnestus vaid, selg kõveras. Toomas oli Jaanikale taastumisel suureks toeks ja naine ei kujuta ettegi, kuidas ta meheta toime oleks tulnud.
Suure trauma tõttu oli Jaanika kindel, et rohkem ta ühtegi last ei taha. “See kõik võttis ikka väga läbi, seda oli liiga palju korraga,” tõdeb ta.
Praegu, peaaegu aasta pärast Bella sündi, ta enam järgmise lapse saamist ei välista. “Kuigi sünnitusel ei läinud midagi nii, nagu ootasin, ja valu oli meeletu, oli see kõik seda siiski väärt, sest nüüd on meil kodus armas plikatirts.”
8 FAKTI KEISRILÕIKEST
Iga last ootav naine võiks teada, mida keisrilõige endast kujutab. Günekoloog Pille Vaas vastab põhilistele küsimustele.
Mis põhjustel tehakse keisrilõige?
Plaanilise keisrilõike põhjuseks on ema- või lootepoolsed terviseprobleemid, mistõttu vaginaalne sünnitus on vastunäidustatud. Erakorralise keisrilõike põhjuseks on ema ja/või loote seisundi halvenemine, mille tõttu vaginaalne sünnitus ei ole võimalik. Näiteks tõsised muutused loote südametegevuses, loote-vaagna sobimatus, ema tervise järsk halvenemine, platsenta enneaegne irdumine jt.
Mis eelneb operatsioonile?
Enne operatsiooni pannakse naisele põiekateeter, vajadusel veidi raseeritakse. Operatsioonitoas tehakse anesteesia ja pestakse ning kaetakse operatsiooniväli.
Kasutatakse spinaalanesteesiat või üldnarkoosi. Spinaalanesteesia korral on naine ärkvel, kuid valu ei tunne. Kui olukord võimaldab ja naine on nõus, on eelistatud spinaalanesteesia (seljatuimastus).
Milline on lõige?
Nahalõige tehakse alakõhul veidi kõrgemal häbemekarvade ülemisest piirist. Haavahoolduse suhtes nõustatakse naist naistekliinikus.
Millised on keisrilõike suurimad riskid?
Keisrilõige, nagu iga teine kirurgiline operatsioon, ei ole riskivaba. Emale võib olla probleemiks operatsioonihaava põletik, emaka- või kuseteede põletik, suurem verekaotus. Arm emakal võib mõjutada järgnevate raseduste kulgu ja sünnitusviisi valikut. Vastsündinu riskid sõltuvad palju sellest, kuidas kulges rasedus ja millisel rasedusnädalal keisrilõige toimub.
Mis järgneb operatsioonile?
Enamasti jälgitakse naist esimese kuue tunni jooksul intensiivravipalatis, seejärel viiakse ta üle sünnitusjärgsesse palatisse. Voodist lubatakse tõusta järgmisel päeval.
Võimalusel pannakse vastsündinu mõneks ajaks ema lähedusse juba operatsioonitoas. Kui ema ja lapse seisund seda võimaldavad, kohtuvad nad uuesti siis, kui ema on viidud intensiivpalatisse. Kui lapse seisund on hea, saab ta ema juurde jääda sünnitusjärgses osakonnas.
Kuidas naine keisrilõikest taastub?
Kui ema paranemine kulgeb probleemideta ja vastsündinu seisund on hea, lubatakse nad koju 3.–4. päeval pärast operatsiooni. Esimese 2–3 nädala jooksul on haava piirkond kindlasti valulik ja naise tegevus mõnevõrra piiratud, ta vajab perekonna abi. Haavahoolduse, füüsilise koormuse ja muu suhtes nõustatakse naist enne kojuminekut haiglas.
Kas keisrilõikega sünnitanud naine saab järgmisel korral vaginaalselt sünnitada?
Kui on olnud üks keisrilõige, saab naine enamasti järgmisel korral vaginaalselt sünnitada. Sünnitusviisi valik sõltub keisrilõike põhjusest, ema ja loote tervisest.
Mujal riikides arutatakse elavalt, kas teha keisrilõiget naistele, kes kardavad ise sünnitada.
Milline on teie seisukoht?
Sünnitushirmuga peaks tegelema raseduse ajal. Keisrilõige on näidustatud ainult siis, kui teisiti ei ole võimalik olukorda lahendada.
