Pehmelt sündinud lapsed

Enamasti otsustab kodus ­sünnitada naine, kes on seda haiglas juba ­teinud. Kas kliinikus läks hästi või natuke kehvasti, igal juhul kripeldab naisel midagi hinges, miks ta oma järgmist titat enam võõras keskkonnas, meditsiinipersonali ja -aparatuuri kõrval ilmale tuua ei taha.
Kaks ema jutustavad, miks nemad otsustasid kodus sünnitada.

Õnnestava sünnituse suunas

Pärnus elav Kadri Mäekuusk (35) luges oma esimese raseduse ajal palju sünnituse kohta. Siiski oli naine toona teadlik vaid selle tehnilisest, mitte vaimsest poolest. “Siis ma veel ei teadnud, et minu kõhubeebi on sünnituse ajal täielikult teadlik kõigest toimuvast,” ütleb Kadri nüüd.

Kui üheksa aastat tagasi ühel ööl ­naisel tuhud algasid, suundus ta koos mehega haiglasse. See näis ainumõeldava ja turva­lise kohana tita ilmaletoomiseks. Kadri käis ringi ja hingas, ning kui valud muutusid väga tugevaks, lasi teha tuimestava seljasüsti. Paraku ei tundnud ta seetõttu hästi presse ning mingil hetkel jäi sünnitus soiku. “Mäletan seda hirmu ämmaemanda silmis, kui laps piisavalt ruttu välja ei tulnud,” meenutab naine. “Olin andnud vastutuse personalile, usaldasin neid ja tegin seda, mida minult oodati. Nii lihtne oli lasta võõrastel inimestel kogu protsessi juhtida. Kokkuvõttes oli sünnitus minu ja beebi Oskari (9) jaoks pikk ja raske.”

Viis aastat hiljem jäi Kadri ootama teist last, käis rasedate joogas ja kuulas seal nende naiste kogemusi, kes olid tita toonud ­ilmale kodus. “Mõtlesin, et miks ei võiks ka mina seda teha,” kirjeldab ta endas ­tärganud indu. Kadri otsustas koos mehe Sanderiga (40), et nad kutsuvad sünnituse juurde nii ämmaemanda kui ka ­sünnitoetaja ning kui tundub, et asi pole õige, sõidetakse koos haiglasse.

See oli päikseline ja soe maikuu ­hommik, kui nende tütreke otsustas sündida. Kadri oli ärevil ja õnnelik, et saab tita vastu võtta kodus. Ta jalutas ringi ja hingas, oli valmis tugevateks tuhudeks. “Meie tütar sündis ­kaheksa tunni pärast, õhtupäikese paistel, vannivette. See toimus nii kergesti!”
Kadri sai Emma (2) rinnale ja koges lausa eufooriat. “Tundsin end superhästi ja olin täis energiat,” ütleb naine. “Olin rahul, et laps sai tulla nii, nagu ta tahtis. Keegi ei seganud meid. Usaldasin sünnitusprotsessi ega tundnud hetkekski hirmu, sest mul olid kõrval head toetajad.”
Kui Kadri kolmandat last Rasmust (10 kuud) ootama jäi, plaanis pere ­jällegi kodusünnitust. See tundus lihtsalt nii õige. Siiski ei välistatud võimalust, et kui vaja, minnakse haiglasse. Kõrvale kutsuti ainult sünnitoetaja.
Seekord hakkas tita endast märku andma öösel, valud olid tugevamad ja kogu protsess palju intensiivsem. “Hommikupäikesega lipsas minu seest vannivette meie pisipoja, kes pärast veest välja tõstmist vaatas meid pikalt ja uudishimulikult. Olime kõik rõõmsad ja veidi väsinud,” nendib Kadri.

Nüüd, kus peres kasvab kaks kodus sündinud last, mõtleb ema vahel, kas nad erinevad haiglas sündinud pojast. “Võib-olla oli esiklapse beebi­aegne rahutus seotud traumaatilise sünniga, aga ehk oli ta rahutu sellepärast, et olin ise ­noore emana ebakindel?” arutleb Kadri. Keskmine laps, Emma, on väga tragi ja rõõmsameelne, ning noorim, Rasmus, üsna rahulik tita. “Kartsin, et vaid kaks aastat Rasmusest vanem Emma hakkab tundma armukadedust, kuid ma pole seda kordagi märganud,” ütleb ema rahulolevalt. “Hommikul, kui nad üksteist näevad, kilkavad mõlemad rõõmust. Kui Emma tuleb lasteaiast, on Rasmus nii õnnelik!”

Unistus sai teoks

Tartus elaval Annel (35) ei olnud esimene sünnitus naistekliinikus sugugi traumeeriv. See kestis küll kaua ja pärast sündi ei tahtnud tütar Ehe (7) hästi imeda, kuid kokkuvõttes läks kõik kenasti.
Aasta tagasi jäi Anne uuesti beebiootele ja lasi end lummata kodusünnituslugudest.

“Kui ­tütre sünni ajal elasime ühetoalises korteris, siis nüüd majas. Hakkasin mõtlema, kui mõnus oleks meie saunas sünnitada,” meenutab Anne. Liisk langes siis, kui naine läks vaatama uut sünnitusmaja, mis oli vahepeal kolinud Toomelt suurde Maarja­mõisa kliinikusse. Kui vanas majas oli ruumi ja avarust, siis uus peletas oma kitsaste koridoride ja palatitega. “See jättis väga haigla mulje. Sünnitama minnes tuleb astuda koos haigetega erakorralise vastu­võtu osakonda, kuid rasedus ei ole ju haigus, vaid pere­kondlik sündmus. Tundsin, et ma ei taha sinna minna,” räägib Anne.

Ta arutas koos abikaasa Martiniga (32) põhjalikult läbi kodus sünnitamise plussid-miinused, käis vabastavas hingamises ja tegeles enda emotsioonidega. “Põhiline küsimus on: mis saab siis, kui midagi juhtub? Mõtlesime, et mul on kõrval ämmaemand ja sünnitoetaja ning haiglasse on meil autoga kümne minuti tee. Samuti oli rasedus kulgenud probleemideta. Riskid olid madalad.”
Öösel alanud sünnitus võttis vähe aega: veed jooksid üks tund, avanemine kestis kaks ja väljutamine kolm tundi.

“Paistis, et lapsele kodus sündimine sobis, sest avanemine oli niivõrd tormiline,” arutab Anne. “Isegi siis, kui ma poleks planeerinud kodus sünnitada, ei oleks ma tahtnud sel ajal kuskile liikuda. Väljutamine venis aga pikale, nagu ­esimeselgi korral.”
Sünnitoetaja jõudis kohale, kui avanemine oli poole peal, ja ämmaemand siis, kui algasid pressid. Anne seisis sel ajal trepi vaheplatvormil ning hoidis kinni trepikäsitoest ja vanast keskküttetorust. “See oli väga hea koht, kust tuhude ajal kinni hoida,” muigab ta tagantjärele.

Saabunud ämmaemand aga imestas: “Kas te nüüd siin trepi peal sünnitategi?”
“No ma ei tea,” vastas naine. Saunas oli täispuhutav bassein juba ootamas, ja kuna Anne tahtis oma unistuse ikka teoks teha, ronis ta vette.

Kolm tundi basseinis möödusid naisel põhiliselt põlvili. Lõpus istus ta täiskükis, seljaga vastu basseini äärt. Käte alt toetas teda sünnitoetaja, kelle viimasel hetkel vahetas välja mees. Ämmaemand võttis vastu poja, kellel oli nabanöör korra ümber kaela. “Selle­pärast ta vist tuligi lõpus välja nii rahulikult ja aeglaselt. Mõtlesin, et hea, et mul oli ämmaemand ikka kõrval. Laps oli hästi ilus ja priske, sest 42. rasedus­nädal oli just täis saanud,” pajatab ema.

Ka pärast sünnitust said ema ja laps rahulikult mõnuleda, keegi ei kiirustanud neid tagant tita kaalumise ega vaktsineerimisega.
“Sünnitus sujus väga mõnusalt ja stressi­vabalt. Me palju omavahel ei rääkinud ja igaühel oli oma roll. Ämmaemand jälgis titat, sünnitoetaja toetas minu hinge ja mees askeldas basseiniga. Kui ­esimesel korral sünnitasin praktiliselt üksinda, sest mees oli ­välismaal, siis seekord tahtsin enda ümber inimesi.”

Tütar Ehe ärkas üles siis, kui Anne juba beebit väljutas, ja kuulis, kuidas koorilaulus oma hääle tugevaks treeninud ema saunas lõõritas. Ehe jutustas hiljem vanaemale: “Ma sain nüüd endale venna. See juhtus nii, et kui ma üles tõusin, oli üks võõras naine köögis ja ema laulis saunas. Tead küll, seda hääleharjutust.” Tüdruk tervitas venda ja läks siis rahulikult multikaid vaatama.
Järgmisel päeval juhtusid ämmaemand ja sünnitoetaja samal ajal Annele külla ning naised said omavahel emotsioone vahetada ja sünnituse üksipulgi läbi arutada. Siis kaaluti ja mõõdeti ka titat.
“Ääretult mõnus oli ka see, et meiega tegeles üks ämmaemand, kes käis meil veel mitu korda visiidil,” on Anne rahul.

“Haiglas ju inimesed pidevalt vahetuvad. Suurim erinevus on aga see, et haiglasse lähed sina külla, koju tulevad aga teised sulle külla. Kodus on hea vaba tunne. Esimesel korral ma näiteks eriti häält ei teinud, aga kodus lasin torust tulla nõnda, kui vähegi jaksasin.”

Kuigi poeg Ekke on alles kolmekuune, paistab emale, et nii nagu sünnitus, nii on ka laps. “Poiss on palju kõvema häälega ja väljendab rohkem oma tundeid. Ta ju sündis tormiliselt ja ma ise laulsin sel ajal. Tütar on vaikne ja rahulik, selline oli ka tema sünnitamine,” võtab Anne kokku.

Kadri soovitab:

“Kodus sünnitamise soov peab tulema naise seest. Kindlasti tuleb end sünnituseks ette valmistada ja võtma selle eest vastutuse. Samas ei tasu ka negatiivselt üle mõelda, vaid häälestada end
positiivselt, et kõik läheb hästi.”

Anne soovitab:

“Naine peab kuulama oma sisemist häält, et jõuda veendumusele, kus ta võiks end sünnitamisel hästi tunda ja kus võiks tema laps tahta ilmale tulla. Väga hea on, kui sünnituse juures
viibivad toetajad.”