Pepu ees maailma

Kui arsti juures selgub, et tita on ema kõhus tuharseisus, jääb alati lootus, et sündimise ajaks on ta ennast kenasti õiget pidi keeranud. Niimoodi mõtles ka Hedi Lepmets (36), kui sai oma kolmandat last oodates teada, et tita pepu on allpool. Seda enam, et ka Hedi teine laps Hugo (3) oli tükk aega tagurpidi, kuid kaks kuud enne sündi pööras end ümber. Hedi abikaasa Tanel (42) sündis aga pere esimese lapsena tuharseisust ilma igasuguste probleemideta.

Lapse asend ei pannud Hedit muretsema, kuid teda šokeeris hoopis 15. rasedusnädalal tehtud triple-test, mis näitas loote arengus väikest kõrvalekalde võimalust. “Olin täitsa endast väljas. Mõtlesin, kas minna looteveeuuringule või mitte,” räägib ta. “Aga mida sa siis teeksid, kui ongi kõrvalekalle?” küsis temalt tuttav. “Muidugi ma ei lähe aborti tegema,” vastas Hedi ja leidis, et seega ei ole mõtet minna ka uuringule, millega kaasnevad samuti riskid. “Pärast seda otsust olin rahulik. Sain aru, et tegin õigesti.”

Tahtsin sünnitada ise

Aeg möödus ja 35. rasedusnädalal tundis Hedi ikka veel, kuidas suur ja tugev pea rõhus tema ribide all. Viimase kolme kuu jooksul polnud Hedil ka kordagi näljatunnet, sest laps surus mao kokku. Sellest, et kõht oli tühi, sai ta aimu vaid energia vähenemise ja unisuse tõttu. “Nii kummaline oli. Sõin, sest teadsin, et pean sööma,” meenutab naine.
Hedi on loomuliku sünnituse pooldaja ega kaalunud kordagi keisrilõike võimalust. “Tahtsin kindlalt ise sünnitada.”

Tema ämmaemand Aigi Paluvere oli naise sooviga päri: “Sünnita muidugi ise, kui arst lubab.” Ka Pelgulinna sünnitusmaja tohtrid toetasid naise otsust. “See oli nii armas,” on Hedi neile tänulik.
Ultraheliuuring näitas, et lapsel on lootevett piisavalt ja ta saab nabaväädi kaudu kätte vajalikud toitained. Ka tema kaal oli piisavalt väike, mis sobis loomulikuks sünnituseks. Mis aga kõige tähtsam – loode oli lihttuharseisus, mis võrreldes teiste, keerulisemate asenditega soosib ise ilmaletulekut.

Valud ja emaka avanemine algasid juba kümme päeva enne tita sündi. Hedi liikus sel ajal palju ringi ja askeldas oma väikeste lastega. Päev enne sünnitusmajja minekut tabas teda aga tohutu energiahoog. Abikaasa oli Soomes tööl ja nii korraldas naine üksi poja Hugo kolmandat sünnipäeva. Õhtul vestles ta ema ja naabritega veel pikalt õues ning kell kaksteist öösel triikis pesu ära.
Regulaarsed valud algasid kell seitse hommikul. Pool üksteist tundis ta värinaid ja vappeid ning voolama hakkas higi. Oli aeg sõita kiirabiga haiglasse.

Kõik läks lihtsalt

Kui oma esimeseks sünnituseks ei olnud Hedi eriti valmistunud ega osanud suurte valudega midagi peale hakata, siis teist last oodates käis ta joogatundides ja luges palju kirjandust. Meditatiivses seisundis kulgenud sünnitus lõppes suure rahulolu ja õnnetundega. Kolmandat last oodates käis Hedi võimlemas, mis tekitas hea ja virge oleku. Erinevalt teisest sünnitusest oli aga naine kolmandal korral “täiesti kohal”. Ta palus mitte avada mõjuva põhjuseta lootevett ja andis teada, et soovib ise nabaväädi läbi lõigata.

Kuna abikaasa ei jõudnud töölt Soomest Tallinna, ei saanud ta naisele toeks olla, kuid mõlemad leppisid rahulikult selle olukorraga. Tuharseisu tõttu pidi ema pressima selili, mis pole kõige mõnusam, kuid oli lapsele kõige ohutum asend. Beebi võttis vastu naistearst Jana Klementsov. Pärast nelja ja poolt tundi valusid, mille pikkus ei ületanud korraga 40 sekundit, tuli väike Erik õnnelikult pepu ees ilmale.

“Meie pesamuna, väike lõvipoiss, sündiski! Hindeks sai 9. Tubli poiss!” kirjutas hiljem Hedi tähtsa 28. juuli meenutuseks päevikusse. Praegu on Erik juba kahekuune. Ta sööb ja magab kenasti ning laseb ka emmel puhata. Kui naine kogetule tagasi mõtleb, siis leiab ta, et kõige tähtsam oli tema kindel tahtmine ise sünnitada ning enda ja lapse usaldamine. Ta ei süvenenud riskidesse, mis tuharseisus sündivat last võivad ohustada. “Vahel on hea, kui ei tea liiga palju. Läksin samamoodi sünnitama nagu eelmistel kordadel ega tundnud kordagi pabinat,” meenutab Hedi.

Riskid on suuremad

Jana Klementsov,
Pelgulinna sünnitusmaja naistearst

Loode on vaagnaotsseisus umbes 4%-l täiskantud rasedustest. Vaagnaotsseisud jaotatakse tuharseisudeks (liht- või segatuharseis) ning jalgseisudeks (täielik või mittetäielik jalgseis).
Loode võib ise pöörduda peaseisu kuni sünnituseni, kuid enamasti juhtub see enne 34. rasedusnädalat. Osa loote vaagnaotsseisudest diagnoositakse alles sünnituse käigus. Juhul, kui loode on 36. nädalal vaagnaotsseisus, võib arst proovida loodet pöörata peaseisu ultraheli kontrolli all. Loote väline pööramine ei pruugi aga alati õnnestuda. Ja isegi kui see õnnestub, võib loode pöörduda vaagnaotsseisu tagasi.

Loomulik sünnitus

Juhul, kui loode jääb vaagnaotsseisu, tuleb koostada sünnituse juhtimise plaan, kuna niimoodi sündiva lapse riskid on suuremad kui peaseisus sündival lapsel. Kõige tavalisem komplikatsioon on loote ja vastsündinu hapnikupuudus, loote õlgade ja pea kinnijäämine sünnil. Loomuliku sünnituse eelduseks on naise soov sünnitada loomulikult, loote oletatav normaalne sünnikaal (kuni 4 kg), lihttuharseis, raseduse kestus mitte üle 40 nädala ning eelistatult korduvsünnitus.

Enamasti keisrilõige

Paarkümmend aastat tagasi sünnitasid naised vaagnaotsseisu korral tavaliselt ise. Praegu tehakse enamasti keisrilõige. Juhul, kui naine soovib lapse ise ilmale tuua, eeldused vaginaalseks sünnituseks on olemas ja vastunäidustusi pole, võib ta ise sünnitada. Arstil või ämmaemandal peaks sel juhul olema kogemus vaagnaotsseisus sünnituse vastuvõtmisega.