Inimene süsteemis

Kristi rasedus kulges ülimalt rahuldustpakkuvalt ja üsna intuitiivselt. “Oli palju tundeid, pisaraid ja lahti­laskmisi,” meenutab ta. “Tundsin väga tugevat ühendust oma kõhubeebiga ning nägin selgelt, kuidas iga mõte midagi loob.” Kristi õppis usaldama arusaama, et kunagi ei juhtu midagi juhuslikult. Ja et täiesti turvaline on vastu võtta kõiki kogemusi just nii, nagu need ette tulevad.
Ehkki esimese rasedusega Kristi “suures süsteemis” kirjas polnud, tundis ta, et peab seekord end arvele võtma Pelgulinna sünnitusmajas. “Olles hiljuti sinnakanti kolinud, näis see loomulik valik, ehkki plaanisin kodusünnitust ega tundnud olulist vajadust rasedusjälgimise protseduuride järele,” räägib Kristi. Tema vastupanu haiglasüsteemile oli kantud arvamusest, et seal on tähtsad vaid keha ja raha, mitte inimene. “Tervis tähendab mulle ennekõike tasakaalu ja terviklikkust.”

Paraku kinnitas Kristi hirme süsteemi prioriteetide ees juba esimene naistearst, kelle vastuvõtule ta sattus. “Esmalt karjus ta mu peale, kui kuulis, et ma pole haigekassas arvel ja mul pole kaasas rohkem raha kui visiidi­tasu,” kirjeldab Kristi. “Järgnes üleolevas toonis sõnavõtt, mis keerles küsimuse ümber, kuidas ma lapsi sünnitada plaanin, kui mul raha ei ole. Hoolimatult, et mitte öelda vihaselt, katsus ta mind läbi ja ma soovisin, et mitte keegi – eriti üks lapseootel naine – ei peaks kunagi sellist kohtlemist taluma.”

Järgmiseks visiidiks oli Kristile määratud teine arst, kes alustuseks küsis kviitungit, mis tõendab, et eelmise korra eest on makstud. “Üsna vaikselt mainisin, et küll teil siin on rahaga kitsas käes, mispeale kuulsin arstilt ja õelt kümneminutilist lahvatust, kuidas kuskil maailmas ei võeta kedagi ilma krediitkaardita jutule ja kuidas haiglas käib kõik töötajate palga­fondi arvelt,” räägib Kristi.
“Kui arst tahtis jutule joone alla tõmmata, küsisin, kas ka mina võiksin end väljendada. Oli tore, et mulle anti aega. Sest minu kogemus mujalt maailmast on teistsugune. Olen olnud väga sõbralikes kätes ka ilma krediitkaardita. Kui mu esimene rasedus Rootsis olles katkes ja ma erakorralist arstiabi vajasin, sain väga meeldiva kohtlemise osaliseks. Kõik arstid tutvustasid end juba uksel, mulle anti valikuvõimalusi ja mu otsuseid tunnustati. Seevastu Eestis tundub, et kui ma ei soovi oma
rasedust jälgida ultraheli abil ja keeldun ka muudest sekkuvatest uuringutest, olen süsteemivastane ja minuga tuleb käituda kui vaenlasega.”

Täiuslik sünd

Kristi sünnitus algas oodatust kuu aega varem ehk viis päeva pärast 35. rasedus­nädala täitumist. Kuna ämmaemand oli öelnud, et täiskantud raseduseks arvestatakse 36. nädalat, tundis Kristi end turvaliselt. Hommikul oli ta käinud elukaaslase Martiniga (27) ämmaemanda juures ja palunud näha ka sünnitustube, et kui juhuslikult peaks sinna sattuma, poleks päris võõras koht.
“Kui looteveed tund aega hiljem puhkesid, ei olnud mul küll tunnet, et peaks haiglasse tagasi minema,” märgib Kristi. “Kuna Pelgulinna ämmaemand soovitas seisundit kaks tundi jälgida, lõdvestusin teadmises, et aega on. Panime sõbrannaga mängima Binnie A. Dansby (tuntud hingamisterapeut – toim.) plaadi “Having a Baby” ja jälgisime mängu.” Aga protsess läks üsna kiirelt käima.

“Ega ma sealjuures palju mõelnud. Sellest hetkest, kui veed tulid, olin justkui muutunud teadvuseseisundis,” meenutab Kristi. “Uudne kogemus kehas ja instinktiivne tasand aitasid ürgselt. Hingasin, lõdvestusin. Teadsin mõtlemata, mida teha. Polnud segavat mõtet, kuidas on õige. Kõik oli õige.”

Koju jõudnud mees süütas küünlad ja täitis vanni. Sõbranna istus vaikselt kõrval. “Ühel hetkel helistasin sünnitoetajale, et nüüd ma sünnitan ja palun toetust. Täpselt siis, kui vann täis sai, teadsin, et pean vette pääsema. Kohe tuli ka esimene press. Teise pressiga suutsin vaid öelda: jah, jah, jah, jah... See oli väga intensiivne ja ekstaatiline tunne. Panin käe alla ning juba olidki lapse pea ja õlg välja libisenud. Jõudsin veel enne kolmandat pressi Martinile öelda: “Püüa ta kinni!” ja juba ta oligi väljas.”

Laps sirutas hoogsalt oma paremat kätt, siis teist kätt ja siredaid sääri. “Kui Martin ta veest välja tahtis tõsta, tõi ta kuuldavale oma kõlava hääle, avas silmad ja vaatas issile sügavalt silma. See oli armastus esimesest pilgust.”
Kokku kestis sünnitus alates vete puhkemisest kaks tundi. Kui ämmaemand kohale jõudis, oli tilluke Leena juba rinda võtnud. “See oli täiesti orgastiline kogemus,” meenutab Kristi. “Olles niimoodi nabanööri ja rinnapiima kaudu ühendatud, tundsin end kõige külluslikuma olendina maailmas. Pärast ämmaemanda tulekut lõikasime läbi nabanööri ja Martin läks pisikesega kamina äärde. Meie naistega jäime vannituppa platsentat väljutama. Kõik oli väga loomulik. Leena oli kinkinud meile kõige täiuslikuma sünni!”

Vastuvõtmise kuu

Kuigi Kristi oli mõelnud, et vajab pärast sünnitust rahu ja vaikust ega soovi vähemalt 40 päeva külalisi vastu võtta, polnud tal tänu sünni väele ja turvatundele vaja end enam kaitsta. “See, et Leena nii väekalt saabus, avas kõik uksed,” pihib värske ema. “Meie kodust oli saanud otsekui tempel, kuhu inimesed tulid suure rõõmu ja rahuga osa saama Leena õnnistusest.”

Selgus, et rinnaga toitmine on täpselt nii vaimustav, nagu Kristi seda ette oli kujutanud. “Tundsin, kuidas mu kehas vallandusid hormoonid, emakas tegi kokkutõmbeid ja ise olin justkui “lennus”. Kui ma siis näiteks mantraid laulsin, tundsin, kuidas mu sisemine katedraal, minu südameruum, kajas ja kogu see harmooniline vibratsioon läbi rinnapiima ka Leenani jõudis. Ja tema muudkui mõmises mõnuledes ja naeratas kavalalt, endal tiss suus.”

Kristit lummas, kui täiuslik on tema ja tütre ühendus. Piisas tal ainult midagi väljendada, kui Leena kohe vastas. “Ta oli meie kui värskete vanematega ülimalt kannatlik ja usaldav,” räägib ema.
Ent esimestele imepärastele nädalatele järgnes äkiline pööre. Päeval, mil Leena pidanuks tegelikult sündima, sattus ta haiglasse. Kristi oli juba nädala eest pannud aja kinni perearstile. Mõned päevad enne tohtri juurde minekut tekkis Leenal köha ja käik tunduski olevat õigesti ajastatud.

“Arst saatis meid kopsupilti tegema lastehaiglasse, kus ootamatult tuvastati väga kriitiline olukord ja Leena suunati intensiivravi osakonda,” meenutab Kristi. “Esialgu ei tahetud meid isegi kaasa lasta... See oli täielik šokk! Meie lapsuke, keda keegi teine peale meie polnud süles hoidnud, taheti meilt ära võtta!”

Unenäost reaalsusesse

Järgnev oli kui halb unenägu. “Ühtäkki olime sattunud maailma, kus ei valitse kõrgeimad mõtted ühendatusest, turvalisusest ja koosloomisest. Kus on kivisse raiutud mõttemustrid, hinnangud, reaktsioonid ja protseduurid,” ei suuda Kristi siiani läbielatut uskuda. “Haiglasüsteem ei toeta iseseisvalt mõtlevat ja südamega otsuseid tegevat inimest. Meid koheldi kui oma lapse vaenlasi. Inimene on lihtne, füüsika ja keemia – nii öeldi meile, hoides tähelepanu ainult kehal. Me ei võinud esimesed paar päeva oma Leenakest isegi kuvöösis puudutada. Ema puudutus pidavat teda häirima!”

Siiski ei jäänud Kristi ja Martin uskuma, et neil pole haiglas midagi teha. “Mu koht on alati oma lapse kõrval, ma hoolitsen tema heaolu eest nii füüsilises, emotsionaalses kui ka vaimses plaanis,” on Kristi kategooriline. “Ma poleks uskunudki, et olen võimeline niimoodi lõdvestuma. Täiesti abituna kohas, kus kõik näis valesti, suutsin jääda kõrgeima mõtte juurde ja leppida, et see on Leena plaan. Usaldasime, et ta võtab ravivahenditest vaid parima ja laseb kõigel muul endast lihtsalt läbi voolata.” Pisikese vanemad istusid päevad läbi haiglas ja laulsid tütrele, samal ajal kui väikest keha hoiti uinutitega magamas, et hingamisaparaat tema eest hingata saaks.

Esimesed päevad olid väga rasked. Õhtuti koju jõudes Kristi muudkui nuttis ja palvetas. Õnneks toetasid neid Algallika kogukond, pere ja sõbrad. Väga selgeks sai, et ema ja lapse ühendus ei katke eales, ükskõik kui kaugel kehad teineteisest on.

“Ehkki meie raviarst nähtamatu nabanööri mõtet naeruvääristada püüdis, ei hakanud ma teda veenma,” jätkab Kristi. “Tajusin selgelt isegi neid protseduure, mida Leena kehaga tehti. Näiteks ühel ööl helistasin osakonda, juba mitu tundi olin tundnud peas ebamugavust. Mulle öeldi, et midagi pole muutunud. Järgmisel hommikul haiglas avastasime aga tita peast kanüüli, mida mujale polnud enam panna, sest kõik kohad olid ära torgitud...”
Mõistagi nägid Kristi ja Martin haiglas sedagi, millise pühendumusega arstid töötavad. “Kui üks arst on päeval operatsioonitoas ja öösel intensiivis valves, on ilmselge, et need inimesed teevad üliinimlikke pingutusi, kus pole ruumi tunnete tundmiseks ja emade intuitsiooni kuulamiseks,” möönab Kristi.
“Mis seal salata, haiglas napib ruumi ka lastele. Kitsastes tingimustes keskendutakse vaid sellele, mida on õpitud ja kogetud ning mida aparaadid näitavad. Soovin, et ka arstidele oleks loodud võimalused stressi maandada ja teadvust avardada. Tegelikult pole see ju lapse heaolu huvides, kui vanemad on stressis ja arstid keskenduvad kõige mustematele stsenaariumitele.”

Kooskasvamise rõõm

Kolm päeva üritati noortele vanematele selgeks teha, et iga hetk võib laps surra ja nemad on süüdi, kuna pole oma enne­aegset varem arsti juurde viinud.
“Tegelikult käisime mõni päev pärast sündi Pelgulinna sünnitus­majas, aga et maimukest üle ei vaadatud, oli tingitud arusaamatusest. Meie ei nõudnud ja sündi registreerinud ämmaemand sai aru, et me ei tahtnud,” nendib Kristi. Seda kohatum näis arstide suhtumine haiglas, sest Leena kopsukelme vahel olev vesi võis olla tingitud eri teguritest. Haigla andis juhtumi uurida kriminaalpolitseile, et ehk on Kristi ja Martin lapse elu ohtu seadnud või teda arstide eest varjanud. Menetlust ei algatatud, sest puudus kuritegu.

Kristi ei kuulnud 17 haiglapäeva jooksul kordagi, et keegi oleks maininud sõnu “tervenemine”, “loodame parimat” või “usaldame keha”. “Ehkki iga koridori seinalt võib leida eetikakoodeksi, mis väidab, et seal majas suhtutakse austusega kõikidesse lastesse ja nende esindajatesse, ning kus tuuakse missioonina välja perekesksust, reaalsus sellele tihti ei vasta,” võtab Kristi kokku.

Enda puhul teab Kristi, et just see­tõttu valiski ta kodusünnituse. “Iga päevaga ärkab õnneks järjest rohkem inimesi sellest unest, kus keegi teine on vastutav meie kogemuse eest,” on noor ema lootusrikas. “Mina usun siiralt, et iga laps on valinud oma vanemad, ja iga inimene on teinud oma valikud täiuslikult. Ja kõik on süütud selles ühisloomingus. Süüdistamine ei vii mitte kuhugi.”
Haiglakogemusest taastumine võttis aega. Lapsel ilmnesid mõned ärevusnähud ja ta polnud nõus kaks nädalat ema rinnalt lahkuma. Aga tänaseks on Leena parimas vormis. “Ta on vaimustav suhtleja ja temaga koos kasvamine on suur rõõm,” on Kristi õnnelik.

Leena sünni üksikasjaliku looga saab tutvuda http://viieselement.blogspot.com.

KODUSÜNNITUS EESTIS

Eesti tänapäevase planeeritud kodusünnituse alguseks võib pidada 1990. aastate algust, mil Ülle Liivamäe aktiivsünnituse kursuselt hakkasid tulema naised, kes söandasid usaldada end ja oma last ning sünnitada kodus.

Mitteametlikel andmetel oli Eestis 2011. aastal 54 planeeritud kodusünnitust, 2010. aastal 72 kodusünnitust, 2009. aastal 82 ja 2008. aastal 68.
Aastail 2000–2008 tegutses Eesti Kodussünnituse Toetusühing (edasi Eesti Sünnitoetajate Ühendus). Ühingu loonud naiste ja ämmaemandate eesmärk oli ajada asja selles suunas, et Eestis – nagu paljudes arenenud riikides – saaksid naised kodus sünnitada planeeritult ja professionaalse toe abil.

Rasedaid on teadlikuks sünnituseks (nii kodus kui ka haiglas) ette valmistanud ja toetanud ka Binnie A. Dansby käe all eriväljaõppe saanud sünnitoetajad, kes lõid tunamullu MTÜ Sünni Vägi.
Jaanuaris 2011 jõudis Riigikogu sotsiaalkomisjon otsusele, et kodusünnitus tuleks seadustada, et tagada kodussünnitajale igakülgne abi. Valmistatava seaduseelnõu järgi allkirjastab naine ämmaemandaga lepingu, mis puudutab kodusünnituse üksikasju. Samuti loetletakse määruses vastunäidustused, mil kodusünnitust ei lubata (sh enneaegne sünd).
Hetkel käivad Sotsiaalministeeriumis läbirääkimised ämmaemandate, naiste- ja lastearstide ning organisatsioonide esindajate vahel dokumentide sisu osas. Sotsiaalministeeriumi tööplaanis on kirjas seaduse vastuvõtt 2013. aastal.

Allikad: http://synnitoetus.ee, Eesti Ämmaemandate Ühingu president dr Siiri Põllumaa, Pelgulinna sünnitusmaja kvaliteedijuht dr Eva-Kaisa Zupping