Põhjuseta viljatus - mida edasi teha?

Et rasestumisega võib probleeme tulla, teadsid Raili ja Margus juba alguses. Diagnoos –  põhjuseta viljatus – asja selgemaks ei teinud.

Raili jaoks oli IVF vaevaline, munasarjad paisusid süstidega apelsinisuurusteks ja kõht oli ees nagu 5. kuud rasedal. Pärast munarakkude võtmist oli kõik hell ja valus. „Terve protsess kurnas nii vaimselt kui füüsiliselt,” tunnistab Raili. Nende lugu teavad vaid üksikud parimad sõbrad ja vanemad.

Lõputud katsed

Kolme aasta jooksul ei andnud katsed tulemusi. Pettumus oli suur. „Iga järgnev ebaõnnestunud katse oli väga raske, oli tahtmine käega lüüa ja alla anda – ju ei ole siis seda meile ette nähtud,” jutustab Raili. „Siis aga lõime jälle pea püsti ja tegutsesime edasi. Tulemus lihtsalt peab tulema, muud võimalust pole! Õnneks on mu kõrval hästi mõistev ja rahulik mees, kellega me teineteisele toeks olime, kui taas test ühe triibuga oli.”

Paar otsustas vahetada kliinikut ja minna teise linna. Seal tehti kohe vajalikud uuringud, lõigati ära põletikuline munajuha ja pool aastat hiljem katse õnnestus. Tulemus on nüüd kolmeaastane. Raili ütleb, et põletikuline munajuha võis takistada rasestumist, sest kes ikka tahaks kasvada põletikulises keskkonnas.

Lõpuks õnnestus

Teist last hakkasid nad püüdma, kui esimene sai aastaseks. Siiani tulemusteta. Vahepeal näitas test küll triipe, aga ultrahelis selgus, et rasedus on peetunud. „See on kõige hullem asi, mis minuga iial on juhtunud,” nendib Raili. „Pettumised ja ebaõnnestumised ei ole läinud kergemaks, kuigi üks laps on juba olemas. See ei vähenda mu soovi saada veel ühe või kahe põnni emaks.”

Paljudel õnnestub IVF juba esimese korraga, aga on ka neid, kes ei saa soovitud tulemust veel pärast kümnendatki korda. „Ma olen väga tänulik, et meil üks kord lõpuks õnnestus, mul on imearmas poeg, kes toob nii palju rõõmu igasse mu päeva,” kinnitab Raili.