Rasedus ja diabeet – tähtis on, et veresuhkur püsiks normi piires

Kui veel paar aastakümmet tagasi suhtusid arstid I tüüpi diabeeti põdevate naiste lapsesaamisse ettevaatlikult, siis tänapäeval on seisukoht muutunud. Raseduse tüsistusteta kuluks on hästi oluline hoida veresuhkru sisaldust võimalikult normi piires.

Diabeetik peab last planeerima koos endokrinoloogiga, naistearstist ei piisa,” märgib Heidi Saar, kes esimese lapse sünnitas kümme ja teise seitse aastat tagasi. Esimese lapse ootuse ajaks oli tal diabeeti põdenud juba 30 aastat. Enne, kui ta üldse söandas lapsesaamist ette võtta, käiski ta endokrinoloogi juures tervisekontrollis. Väga oluline on, et kolme kuu veresuhkur enne rasestumist oleks võimalikult hea – ja nii see Heidil ka oli. Samuti kontrolliti neerude funktsiooni ja silmapõhju. 

Heidi sõnul kulgesid tema lapseootused üsna sedamoodi, nagu on raamatuski öeldud – raseduse esimesel trimestril insuliinivajadus väheneb, teisel tõuseb oluliselt ja kolmandal hakkab langema. Veresuhkru taset jälgis ta väga hoolikalt, et see püsiks võimalikult normilähedane ning veresuhkrut mõõtis Heidi ka öösiti. 

Üldine enesetunne oli nagu tervelgi rasedal, ka toitumissedelis polnud vaja mingeid muudatusi teha. „Tähtis oli vaid üks nõue, et veresuhkur oleks korras,” osutab Heidi. Teise raseduse ajal oli tal suhkrutaset normi piires pisut keerulisem hoida – tuli veel sagedamini mõõta ja enda enesetunnet jälgida. 

Raseduste päris alguses – täpset lapseootele jäämise aega on ju ka võimatu aimata – juhtus Heidi sõnul ka paar üllatavat momenti, mil veresuhkur läks väga madalaks. 

Raseduse ajal oli Heidi ka arstide hoolsa järelevalve all. Ehkki ta elab Tallinnas, võttis ta end rasedana arvele Tartus ning ka endokrinoloogi juures käis ta Tartu Ülikooli Kliinikumis. 

Pärast seda, kui rasedustest kahte triipu näitas, viibis Heidi ka mõned päevad haiglas terviseuuringutel. „Ultraheli tehti ka suhteliselt tihti, sagedamini kui tavaliselt,” märgib ta. 

Kuna diabeeti haigestus Heidi juba lapsena, on haiguse tagajärjel tema neerude funktsioon langenud, ent lapseootuse ajal see üllatuslikult hoopiski paranes. „Arst ka polnud varem sellist asja näinud,” täheldab Heidi, lisades, et pärast sünnitust see efekt paraku taandus.

Mõlemad lapsed tulid ilmale raseduse 38. nädalal keisrilõikega, et säästa suhkruhaigusest kahjustada saanud silmapõhju. Lapsed sündisid heade hinnetega (apgar 9/9) ja tervetena. 

Heidi rõhutab, et kõige olulisem lapseootuse juures oli – ja on praegugi veresuhkru mõõtmine ja vastavalt vajadusele söömine. Tollal ei olnud vaid nii palju testribasid kui nüüd – rasedale kuni 1100 riba poolaastas – haigekassa toetusel võimalik osta.

Insuliinivajadus tõusis raseduse keskpaigas

Triinu Tuttenpal jäi oma esimese lapse ootele siis, kui oli kuus aastat diabeeti põdenud – tema lastest vanem on kolmene, noorem aga saab jaanuaris aastaseks. 

„Raviarst ütles, et venitada lapsesaamisega ei maksa – laps tuleb saada, kui haigus on kontrolli all,” räägib ta. Nagu Heidigi, planeeris ka Triinu lapsesaamist, sest rasestumine peab toimuma võimalikult normaalse veresuhkrutaseme juures. Õnneks oli Triinul oma veresuhkru sisaldust õnnestunud kogu aeg normi piires hoida. 

Seda, et raseduse alguses oleks insuliinivajadus vähenenud, Triinu ei täheldanud, küll aga hakkas see raseduse keskpaigas tõusma. 

„Kui enne süstisin 10 ühikut ühe toidukorra ajal, siis nüüd 30,” võrdleb ta. „Iga päev mõõtsin veresuhkru taset 5–10 korda, ka öösiti. Üksikutel kordadel kippus veresuhkur öösel madalaks minema, siis pidin midagi magusat sööma.”

Rasedusega arvel oli Triinu Raplas, suhkruhaiguse asjus jälgiti teda Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinikus. Mõlema raseduse ajal võeti Triinu neljal-viiel korral paariks päevaks haiglasse, kus tehti tervisekontrolliks analüüse. „Teise lapse ootamise ajal helistasin mõne nädala tagant arstile ja lugesin talle päevase veresuhkru näidu ette,” meenutab Triinu, lisades, et veresuhkrut õnnestus hästi normi piires hoida. 

Ultraheli tehti Triinu sõnul üsna sageli, teise raseduse ajal tehti lootele ka ekstra südameuuring. 

„Hästi hoolitseti küll,” hindab Triinu arstide hoolsat järelevalvet diabeetikutest rasedate üle. 

Mõlemad lapsed tõi ta ise ilmale – 38. nädalal ning selleks kutsuti sünnitus esile. Lapsed sündisid tervete ja tragidena. 

Arsti ja patsiendi ühine pingutus

Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku vanemarst-õppejõud Anne Kirss, kes diabeetikute lapseootust jälgib, märgib, et suhkruhaigeid nimetatakse raseduse ajal kõrge riski rasedateks. „Et kõrge risk ei realiseeruks, peavad ühiselt pingutama nii patsient kui ka arst,” osutab ta. 

Dr Kirss rõhutab, et diabeetik peaks rasedust kindlasti planeerima, sest kõrge veresuhkur raseduse algul tõstab oluliselt loote väärarendite riski. „Veresuhkru tasemete normaliseerimine enne rasestumist vähendab väärarendite tekke võimalust. Seetõttu peaks iga suhkruhaige enne rasestumist kontrollima ravitasakaalu ja käima arstlikus tervisekontrollis,” selgitab ta.

Doktori sõnul mõjutavad raseduspuhused hormonaalsed muutused veresuhkru sisaldust märkimisväärselt, mistõttu insuliinravi annuseid tuleb raseduse vältel pidevalt korrigeerida ja seda ei ole võimalik teha sagedase veresuhkru mõõtmiseta. 

„Suhkruhaiguse kaugtüsistused, eriti diabeetiline neerukahjustus suurendavad raseduse komplikatsioonide ja seeläbi ka loote ning vastsündinu komplikatsioonide hulka. Võimalikult hea diabeedi tasakaal vähendab loote hapnikupuuduse ohtu raseduse lõpujärgus ja tõenäoliselt ka ema raseduskomplikatsioone, näiteks preeklampsia tekke võimalust,” räägib dr Kirss.

Lisaks veresuhkrutele jälgitakse raseduse ajal ka suhkruhaige neerude talitlust ja vererõhuväärtusi. Loote arengut ja kasvu ning lootevee hulka kontrollitakse kord kuus tehtava ultraheliuuringu käigus, raseduse lõpupoole jälgitakse loote heaolu ka kardiotokograafi abil.

„Viimastel aastatel võibki öelda, et paljudel suhkruhaigetel kulgeb rasedus normaalselt ja sünnivad terved lapsed,” rõõmustab dr Kirss.