Saan öelda, et sünnitasime mehega koos
Öösel kella 2 paiku ärkasin selle peale, et kõhus oli imelik tunne. Mõtlesin endamisi, et küll see üle läheb, vabariigi aastapäeval oli ka sarnane tunne olnud.
Tunne aga ei läinud üle, vaid hakkas endast tasapisi rohkem märku andma. Alguses olin voodis edasi ja mõtlesin, et saan veel magama jääda, aga ei. Valud olid iga paarikümne minuti tagant ja siis mõne hetke pärast juba kümne minuti tagant.
Öised tunnid joogaga
Tõusin üles ja läksin maja allkorrusele, et mitte veel meest äratada. Tegin hingamist, nagu perekooli joogatundides oli õpetatud. Käisin toas ringi, hoidsin laua nurgast kinni, kui valuhoog peale tuli, ja hingasin valust üle. Umbes kella kuueks kordusid valud seitsme-kaheksa minuti tagant ja ma ei suutnud enam üksinda olla. Äratasin mehe. Teel haiglasse olid valuhood juba nelja-viie minuti tagant. Mees hoidis terve tee mu kätt ja oli mõtetes minuga.
Ooperiprimadonna hääl
Kella 8 paiku olime Pelgulinna sünnitusmajas ning läksime vastuvõtutuppa, kus arstid tegid vastavad protseduurid ja mind saadeti sünnitusosakonda. Mõne minuti pärast tuli meie juurde sünnitustuppa ämmaemand Kati, kes mõõtis beebi südametööd ja tegi muud vajalikud toimetused. Ta soovitas mul palju toe najal ringi liikuda, sest see kiirendab sünnituse kulgu. Proovisin seda, aga tundsin ennast voodis pikali olles ning mehe käest kinni hoides turvalisemalt ja mõnusamalt.
Valuhood läksid väga intensiivseks ja mees küsis, kas mul on kergem, kui ta minuga koos kaasa hingab. Ma polnud vastu ja nii me siis koos hingasime. Mäletan, et kui valuhood käisid juba ühe-kahe minuti tagant, lugesin mõttes sekundeid, millal see hoog üle läheb, siis sai natuke puhata ja jälle algas sama asi. Kogu aeg hingasin ega karjunud. Mingi hetk tundsin, et tahan pressida, ja palusin mehel kutsuda ämmaemanda. Ta tuli, vaatas mu üle ja ütles, et avatust on kümme sentimeetrit, aga looteveed pole veel tulnud. Pakkus, et kui ma soovin protsessi kiirendada, siis ta avab looteveed. Arvasin, et mis siin ikka oodata. Kell oli umbes 11 hommikul. Ja siis tulid pressid. See oli kõige raskem osa sünnituse juures, aga mina muudkui hingasin. Suutsin ooperiprimadonna häälegi ära proovida. Aga see oli seda väärt! Ämmaemanda soovitusel katsetasin mitmeid asendeid, aga lõpuks sünnitasin ikka järil.
Tunne oli võimas!
Suutsin kaks korda keisrilõiget küsida, aga ämmaemand ütles, et milleks: noor, terve naine, küll ma hakkama saan. Ja saingi! See tunne oli võimas, kui viimase pressi ajal jõudsin asjaga ühele poole ja beebi oma rinnale. Nutsin õnnest ja rõõmust koos mehega, kes oli terve see aeg minu kõrval ja hingas koos minuga. Seega saan öelda, et sünnitasime koos.
Mul on siiralt hea meel, et mu mees otsustas sellel hetkel minuga olla. Aitäh sulle, kallis, et olemas oled! Soovitan kõigile meestele minna oma naistele sel imelisel hetkel toeks. Uskuge mind, see on seda väärt! Ämmaemand ulatas mehele käärid, et nabanöör läbi lõigata, ja ta lõikaski, kuigi oli terve minu raseduse aja rääkinud, et ta ei taha seda teha.
Meie väike printsess kaalus 3910 g ja oli 49 cm pikk.
Lõpetuseks tahan lisada, et sünnitust ei ole vaja karta. Vastupidi, see on imelisim ja ürgseim kogemus maa-
ilmas, mida ei saa tunda ükski mees! Suured tänud ka minu nimekaimule ja supertoredale ämmaemandale Kati Klettenberg-Lasselile!
