Selgusetu viljatus
Üldiselt ollakse harjunud oma probleemiga arsti juurde minema ja sealt ka vastuse ja lahendusega tagasi tulema. Kahjuks ei osata kuni 20% (mõnede andmete kohaselt isegi kuni 30%) juhtudest otsest lastetuse põhjust leida.
Võib öelda, et selgusetu viljatuse diagnoos on tegelikult diagnoosi puudumine. Peamised uuringud, mida naisel viljatuse selgitamiseks tehakse, on ovulatsiooni toimumine ja munajuhade läbitavus. Mehel teostatakse seemnerakkude analüüs, mille käigus selgitatakse välja seemnerakkude hulk, liikuvus ja normaalsete seemnerakkude osakaal. Nende uuringute järel saab valdav enamus paare oma lastetuse põhjuse teada.
Samas ei ole mainitud uuringutega võimalik määrata molekulaarseid ja biokieemilisi põhjuseid ehk silmale nähtamatuid probleeme.
Elu algus rakutasandil on tegelikult väga keeruline protsess ja selle toimumiseks on vajalikud mitmed täpselt ajastatud sündmused. Munarakk peab vabanema munasarjast, sealjuures peab munarakk olema hea kvaliteediga ning õige arvu kromosoomidega.
Edasi alustab munarakk teed munajuhas. Seemnerakud peavad läbima võrdlemisi pika teekonna ja leidma üles munaraku. Üks seemnerakk peab mööda pääsema munarakku ümbritsevatest rakkudest ja läbi tungima kaitsvast kestast (zona pelluzida) ning vabastama oma DNA munaraku sisse.
Viljastatud munarakk peab hakkama seejärel jagunema ja edasi liikuma emakasse, kus arenev embrüo peab pesastuma. Embrüo pesastumiseks on vajalik, et emaka sisepinna kude oleks õiges arengustaadiumis st embrüole vastuvõtlik. Piisab, kui ühes eelpool mainitud etappide jadas on sees nõrgem lüli ja oodatud kahte triipu rasedustestile ei ilmu.
Võimalikud põhjused
Üks võimalik lastetuse tegelik põhjus võib olla märkamatult kulgev endometrioos. Endometrioosi puhul leidub emakasisepinna koe endomeetriumi koldeid väljaspool emakat. Naine ise ei pruugi olla haigusest teadlik ja miksroskoopilised kolded võivad jääda märkamatuks isegi spetsaalse laporoskoopilise uuringuga.
Viimased uuringud on näidanud, et endometriooosi põdevatel patsientidel võib esineda probleeme munajuhade funktsioonis (nt on raskendatud munaraku liikumine mööda munajuha), häiritud võib olla munasarjade talitlus ja munarakkude kvaliteet (eriti kui endometrioosi kolded paiknevad munasarjade ümber). Samuti on oletatud, et endometrioos võib kahjustada embrüote kvaliteeti ning mõjutada negatiivselt embrüo implantatsiooni.
Teise varjatud põhjusena võib välja tuua enneaegse ovariaalpuudulikkuse (POF e Premature Ovarian Aging). Sünnihetkel on tütarlapsel ligikaudu 300 000 munarakku, mille areng on peatunud looteeas. Peale sündi munarakkude arv järk-järgult väheneb. Teismeea saabudes hakkavad hormoonide toimel munasarjades ja emakas toimuma tsüklilised muutused, mille tagajärjel küpseb igal kuul üks munarakk. Kogu elu jooksul valmib naisel hinnanguliselt vaid 400 munarakku.
Lõplik menopaus saabub tavaliselt alles peale neljakümnendaid eluaastaid. Enneaegse ovariaalse puudulikkuse korral saavad naise munarakud otsa oluliselt varem ja kui arvestada tänapäeva sotsiaalset trendi saada lapsi järjest vanemas eas, siis võibki ühel 35-aastasel naisel peale hariduse ja karjäärivalikute tegemist olla järel oluliselt vähem hea kvaliteediga munarakke.
Selgusetu viljatusega on seostatud ka immuunreaktsioonidega seotud viljatus. Siia alla võib panna ka nö mehe ja naise “omavahelise keemia” sobimatuse. On teada, et seemnerakkude vastased antikehad võivad esineda nii naise organismis kui ka mehe enda seemnevedelikus ning seetõttu on raskendatud munaraku viljastamine. Veelgi laiem on spekter naise enda autoimmuunfaktoritega, mille tõttu ei pruugi ema organism arenevat loodet omaks võtta.
Üha enam pannakse rõhku sugurakkude uurimisele. Näiteks on suured lootused munaraku kvaliteedi hindamisel. Mikroskoobist vaadatuna tunduvad munarakud väga sarnased, kuid tegelikult võivad sisaldada erineva arvuga kromosoome või muutusi DNA-s, eriti arvestades viljatusravi ostivate naiste järjest kõrgemat vanust. Seemnerakkude puhul on näiteks juba leitud, et väliselt normaalse kujuga seemnerakud võivad tegelikult sisaldada katkeid DNA-s ja seetõttu on vähenenud oluliselt munaraku viljastamise tõenäosus.
Viljatusega seotud uuringud ei ole veel kaugeltki lõppenud ja üha enam püütakse leida uusi võimalusi, kuidas viljatusravi veelgi tõhusamaks muuta ning loodetavasti väheneb ka selgusetu viljatusega osakaal. Täna on selgusetu viljatusega patsientidel võimalus kasutada kehavälise viljastamise (IVF) meetodeid, kuid lastetuse tegelik põhjus aitaks kindlasti kiiremini jõuda soovitud tulemuseni - lapse sünnini.
