Sõbrannaga sünnitama
Enne seda, kui kõhukas Jaana Nõu (30) firma lõpupeol Birk Rohelendi (31) alias Hele-Riin Mooni sa-ju-tuleksid-mulle-sünnituse-juurde-toeks-küsimusega pahviks lõi, olid naiste suhted puhtalt tööalased. Pärast seda polnud enam miski endine.
“Birgiga kohtudes tekkis kohe mingi klikk,” põhjendab Jaana sisetunde najal tehtud ettepanekut. “Õde ja kõik parimad sõbrannad on mul mööda ilma laiali. Mõtlesin, et võiks minna ka üksi sünnitama, aga Birk ütles, et üksi ei tohi, ja ma jäin teda uskuma.” Nii moosiski Jaana Birgi endale sünnitusele toeks.
Pöördeline U-pööre
Kuu aega enne sünnitustähtaega tegi Jaana autoga ühe avariiga lõppenud U-pöörde, mille peale tulevane tirts end emme kõhus ümber pööras. Et pääseda keisrilõikest, mis tänapäeval tuharseisus titaga sünnitajaid ootab, läks Jaana beebikeeramisprotseduurile, mis arsti sõnul pidi olema narkoosita.
“Läksin kohale ja mulle öeldi: “Nonii, nüüd paneme teile tilguti.” Küsisin: mis tilguti!? Teadsin, et siin pole mingit nõelatamist!” sai Jaana kreepsu. “Kui tuleb vereproovi anda, on mul kohe error ja jooksen minema,” naerab nõelafoobik enda üle. Nii tegi Jaana, “raske juhtumi” tempel otsa ees, “nõelatajate” juurest ka seekord sääred.
Torkimisest naine küll pääses, kuid kõhubeebi oli ikka pahupidi ja Jaana pidi, pisar silmas, viimasel tööpäeval panema kinni aja keisrilõikele, ainsaks lootusekiireks arsti lubadus: “Kui laps on väike ja aeg üle ei lähe, saad ise sünnitada.”
Viimse vahendina oli Jaana nõus katsetama ämmaemanda soovitatud homöopaatilisi terakesi. “Mõtlesin, mis mul kaotada, võtsin terakesed ja sõitsime Birgi juurde maale.” Sünnitustähtajast lahutas sõbrannadest sünnitusduot kümmekond päeva.
Rase naine Raketaga
“Maal võttis ta Vene tolmuimeja Raketa ja tõmbas mul sellega auto puhtaks, riisus heina kokku ja läks siis veel pikale metsajalutuskäigule,” meenutab Birk, kuidas rasedaväge täis sõbranna nagu hull ringi möllas. “Sõime tohutus koguses rabarberikooki, kirusime mehi ja naisi ja lihtsalt naersime. Ja siis sõi Jaana ära oma pulsatillad,” lõõbib Birk.
“Jah, manustasin kõik oma narkotsi meenutavad homöopaatilised terakesed,” muheleb Jaana. “Siis sõime kooki ja naersime ja läksime magama. Öösel käisin mitu korda vetsus ja mõtlesin, kas nüüd on nii lõpp käes, et põis enam ei pea,” meenutab esmasünnitaja, kuidas ta puutus esimest korda kokku looteveega.
Hommikul vurasid naised linna tagasi ja läksid kella kaheks sünnitusmajja. “Mind riietati hamesse ja mõisteti
ratastooli,” jutustab Jaana naerdes ja kirjeldab, kuidas nad Birgi väljavõideldud vanniga toas riisikottide otsas pikutasid ning ta Birgile seljavalusid leevendava punktmassaaži kiirkursuse andis. “See toimis suurepäraselt, kuni lõpuks enam ei toiminud,” poetab Jaana ja Birk jätkab: “Siis leiutasin külma duši tehnika.”
Kui aga kolm tundi ükski arst end sünnitustoas näole ei andnud, alustas Birgis tööd paanikaosakond: “Mõtlesin, mis ma teen, kui tite peps paistma hakkab?”
Kui sada, siis sada!
Jaana: “Kella kuueks oli mind KTG-aparaadi külge aheldatud ja ma üürgasin. Siis oli juba suht nõme olla. Kui siis kõikide arstide boss saabus, mu läbi vaatas ja ütles: “Siin läheb veel aega”, läks mul juhe lõplikult kokku.”
Birk: “Kui mind esimesel sünnitusel kõige hullema valu ajal KTG-aparaadi külge aheldati ja näit 30 peale läks, teatati mulle, et see pole valu ega midagi. Mäletan, et mõtlesin tookord hirmuga: kas see läheb sajani välja? Nüüd nägin, kuidas Jaanal näit läkski sajani välja, ja mõtlesin, et ma ei ütle mitte midagi, olen vait nagu sukk...”
Jaana: “Birk vaatas masinat ja mind. Ma sain aru, mis toimub, ja mõtlesin: las siis olla! Kui sada, siis sada!”
Pinge põhjas
“Kell kaheksa õhtul algas uus vahetus. Kõik normaalsed arstid läksid ära ja asemele tuli karm tädi, kes küsis: “Kas saad aru, et nüüd sa hakkad sünnitama?!”” kirjeldab Jaana mällu sööbinud pilti.
Tuharseisu korral võib sünnitus teatud hetkel kiireks ja ohtlikuks kujuneda, sest emakas võib tõmmata lapse kaela ümber kokku ja takistada hingamist. Nii ka juhtus. “Tekkis hetk, kus tädi ütles, et nüüd on laps nii kinni, et mitte mingit pidi enam ei liigu. Ja vaat see oli hirmus! Aga siis pandi tilguti teise rohu peale, emakas lõdvestus, pea tuli krõnks lahti ja laps sündis ära. Ja Jaana hakkas kohe karjuma: “Kus mu laps on? Laps siia!” Tüübid alles “panid” last hingama,” meenutab Birk sünnituse kõige kriitilisemat hetke.
Tugiisik kui maandaja
Heal tugiisikul tuleb olla nii sünnitaja häälekandjaks ja õiguste kaitsjaks kui ka haiglapersonali ja sünnitaja vahel tekkida võivate pingete leevendajaks. Kõige sellega sai Birk Jaana sõnul suurepäraselt hakkama.
“Kui arst ütleb sünnitajale, et tal läheb veel aega, saad kõrvalt öelda, et no 2/3 on kindlalt juba seljataga ja tegelikult ei lähe igavesti,” räägib Birk, kui tähtis on sünnitaja hääbuvat optimismi turgutada. “Lisaks on haiglapersonali hulgas alati keegi väga kuri ja teised, kes on toredad. Hea, kui su kõrval on keegi, kes pehmendab kõike,” teab Birk omast kogemusest.
“Lisaks veel paberimajandus, mis oli talle delegeeritud, samal ajal kui mina hingamise ja valutamisega tegelesin,” lisab Jaana tugiisikuga sünnitamise plusse ja jõuab järeldusele: “Pigem tasub sünnitusele kaasa võtta sõbranna, kes on ise selle kõik läbi teinud, kui mees, kes sul sünnituse juures ära laguneb.”
“Jah, kui oled ise sünnitanud, saad sünnitajale öelda, et tead, mida ta tunneb, ja lubada, et valu saab ühel hetkel otsa ja kõik lõpeb hästi. Ja sa võid seda öelda täie kindlustundega, sest sinu endaga on see kõik juba juhtunud,” kinnitab Birk.
Toetades teist, toetad ka ennast
Jaana: “Ma ei julgenud tükk aega pärast sünnitust Birgile helistada, sest mulle tundus, et see oli rets trauma ta jaoks. Mõtlesin, et issand, ta pidi tulema ja minu oigamist kuulama.” Kui siis Jaana lõpuks Birgile ikkagi helistas, et tekitatud trauma pärast vabandust paluda ja tänada Birki, vastas Birk teispool toru: “Vastupidi! Aitäh, et aitasid mul oma traumast üle saada!”
“Ma läksin oma esimest last sünnitama ootusega, et kõik on kena ja viisakas, põletad küünlaid, kuulad mahedat muusikat, tegeled hingamisega, kõik julgustavad ja naeratavad. Tegelikkus nägi välja nii, et panin hõlsti tagurpidi selga ja sain sõimata. Siis läks mees sünnituselt ära tööle ja jättis mu neljaks tunniks üksi. Päev otsa olin näljas. Kui lõpuks actioniks läks, saabus ruumi seitse praktikanti ja mul oli tunne, nagu oleksin freak-show staar, sest kümme inimest jõllitab mulle jalge vahele,” meenutab Birk ning lisab mõtlikult: “Aga kõige raskem oli ikkagi siis, kui olin üksi. Ma ei teadnud, mis toimub, ja polnud kedagi, kes oleks mind toetanud. Ma ei tahtnud, et Jaana seda tundma peaks.”
Ta mõtleb natuke ja lisab naerdes: “Pärast Jaana sünnitust sain aru, et mul on olnud täitsa harju keskmised sünnitused. Ise sünnitades võib ikkagi jääda mõni küsimus, kõrvalt kogemine mõjub väga teraapiliselt. Saad aru, et kõigil ongi hirmus, ongi valus ja tulebki see hetk, kui ütled, et ma ei suuda enam. Ja siis on laps käes ja kõik on väga tore!”
