Ettevalmistus sünnituseks

Kui Karita kandis oma kolmandat last, leidis tema kodus aset eriline sündmus – sünni­toetajate kursus, mille viis läbi Binnie A. Dansby ning mis aitas Karital laiendada teadmisi ja kogemusi sünnitoetusest.
Karita usub, et just oma allasurutud hirmude ja negatiivsete otsuste vabastamine ja muutmine on ekstaatilise sünnituse aluseks. Pakkunud ka ise mitmel sünnitusel tuge, tõdeb Karita: “Kui naine teab sünnitades, et kõik tema tunded on turvalised ja kõike võib väljendada, siis sealt saabki ekstaas vallanduda. Ekstaas on kogu selles energias, mis läbi keha tulvab, kui lubad endal tunda.”

Vahetult enne sünnitust oli Karita toetamas kahte naist. Siis jõudis kätte tema enda kord.

Karita, kuidas sünnitus läks?

(Lükkab õuna-banaani-rosinamaiuse ahju ja räägib mõtlikult.) Ma valmistusin selleks, et sünnitada pehmelt ja naudinguga. Ja ma tõepoolest kogesin, kuidas kogu elu liikus minust läbi – sünnist käesoleva hetkeni, koos kõigi emotsioonide ja hirmudega. Kogesin sünnitusel kõiki oma osi: väge, sensuaalsust, seksuaalsust. Tundsin erutust, olin kananahal, tajusin kurgus ja südames võbelust. Tunnetasin sentimeeterhaaval laskuvat last oma kehas.

Samal ajal mõte ketras: kas hingan piisavalt, et laps saaks tulla pehmelt ja õrnalt? Kas suudan kontrolli olukorra üle täielikult lahti lasta ja usaldada?
Kogesin, kuidas juba tehtud kavatsus – sünnitada naudinguga – toetas mind. Mu keha teadis täpselt, kuidas lõdvestuda ja lahti lasta. Hingamine aitas läbi tulla külma- ja kuumatundest, vapperappumistest, energiasööstudest ja iiveldusest, mis kõik tipnes tohutu energia vabanemisega.

Tundsin õnne ja naudingut. Ramses sündis kodus.

Kuidas sujus sünnituse ajal koostöö mehega?

Raseduse ajal oli minus hirme küll. Kuid sünnitusel muutus kõik – just siis, kui olin ise valmis koostööd tegema, oli ka mees valmis mulle järgnema ükskõik kuhu. Küllap see oli ürgne kutse toetada just selle lapsukese sündi ja anda mulle kui naisele kõik vajaminev. Siin polnud valitsemas lihtsalt mõte, et mu mees toetab mind, vaid mõte: ma tahan koos sinuga avaneda, me teeme seda koos.
See, millele me tegelikult avanesime, oli muutus, mida ei saa enam tagasi pöörata või võtta. Me oleme loonud uue intiimsuse ja peame sellega edasi elama. Ja see nõuab suurt julgust – olla nii nähtaval kõikide oma tunnetega.

Laps sündis minu kätele. See hetk oli sõnulseletamatu ja uskumatu. Teda vastu võttes kogesin endas kohta, kus meel vaikis, ning tundsin puhast ekstaasi, rõõmu kehas olemisest, õnne, naudingut. Ükskõik, mis toimub edaspidi, sügav alus meie ühendusele oli sellega pandud. Jõud, millega Ramses esimest korda rinda haaras, oli märk, et me mõlemad olime uude ühendusse täielikult kohale jõudnud; läbinud suurima muutuse.

Kuidas suhtusid lapsed kodusünnitusse?

Lapsed kogesid venna tulekut erinevalt. Brigita (5) ärkas kümme minutit enne venna sündi, istus vanni ääres ning hingas koos minu ja isaga. Vend Ronan (7) magas rahulikult ka siis, kui mina end kirglikult väljendasin.

Kuidas sa tunned end nüüd, pärast värsket isiklikku kogemust?

Lapseootel olles kogesin, kuivõrd ühiskonnas on juurdunud mõte, et rase naine on haige: ta ei jaksa, tal möllavad hormoonid ja ta pole adekvaatne.
Ma olen seda meelt, et alati tasub nõu küsida kogenud naistearstilt või ämmaemandalt, kuid kõige olulisem on see, et naisele on sünnitusotsuse tegemiseks vaja luua ja anda ruumi ning julgustada teda kuulama ennast kõiges, mis puudutab keha, rasedust, sündi.
Mis minusse puutub, siis on praegu kogu mu tähelepanu hõivanud perenaise roll ja kolme lapse emaks olek. Uus olemise viis vajab harjumist ja toetust. Olen endaga õrn ning päev-päevalt tulen aina rohkem nähtavale kogu naiseliku energiaga, mida kogesin sünnitusel. Enam pole võimalik endale lugusid jutustada sellest, kuidas midagi ei saa või miski pole võimalik. Selline kogemus lihtsalt ütleb sulle: sa oled võimeline looma kõike, mida tahad!

Kes on sünnitoetajad?

Sünnitoetuse ja sünnitoetaja mõisted on sama vanad kui inimsoo ajalugu. Alati on olnud naisi, kes toetavad oma kogemuse najal teisi, kel on vähem kogemusi või pole neid üldse.
Ajaloolises mõistes on ka ämmaemandad ja arstid sünnitoetajad, olles oma teadmistega naise kõrval raseduse ja sünnituse ajal. Tänapäeval peavad end sünnitoetajaks naised, kel puudub meditsiiniline ettevalmistus sünnitusabi osutamiseks, kuid kes nõustavad ja aitavad tulevasi emasid enda kui sünnitanud naise kogemuse põhjal.

Kui ämmaemand on haiglas abiks mitmele naisele korraga, siis sünnitoetaja osutab üldjuhul privaatteenust. Ta pakub sünnitavale naisele emotsionaalset toetust: kiidab, rahustab, masseerib, on pidevalt kohal ja abiks, kui naine tunneb end ebamugavalt. Ta võimaldab naisel olla sünnitusel aktiivne ja julgustab teda kuulama oma keha märguandeid.

Enamasti on sünnitoetaja ise kodus sünnitanud ühe või mitu last, on käinud erinevatel kursustel või loengutel, mida pakuvad sünnitusteemaga seotud organisatsioonid (Eesti Ämmaemandate Selts, Sünni ja Imetamise Tugiühing, Eesti Kodussünnituse Toetusühing). Üldjuhul pole selline tegevus Eesti Vabariigis litsentseeritud ja paberiga tunnustatud. Pigem on see kutsumus.
Eestis on võimalik sünnitoetajaks õppida kogenud ja tunnustatud hingamisterapeudi ja sünnitoetaja Binnie
A. Dansby juhendamisel.

Allikas: Eesti Sünnitoetajate Ühenduse koduleht www.synnitoetus.ee