Sünnitoetaja julgustab ja kiidab

Kui kaksikud tulid ilmale keisrilõikega, siis alates teise raseduse algusest küpses Kristinas teadmine, et järgmise lapse soovib ta sünnitada ise. See, et pärast keisrilõiget sünnitab vaid kolmandik naisi, ja hoiatus, et operatsioonihaav võib rebeneda, mõjus hirmutavalt. Ülle Liivamäe emadekoolis, kus Kristina rasedana võimlemas käis, pakkus juhataja talle sünnitusele appi õppinud tugiisikut ehk doulat. “Hakkasime suhtlema juba paar kuud enne sünnitust. Ta teadis, kuidas kulgeb mu rasedus, ja andis nõu rasketel hetkedel,” meenutab Kristina. Kuni jõudiski kätte see päikseline märtsikuu päev, mil kaks naist koos Fertilitasse sõitsid.

Turvaline erahaigla

Kristina valis erahaigla, sest kartis suurhaiglate närvilist õhkkonda ja tundis, et väiksemgi solvang võib ta rivist välja viia. Sünnitusplaani pani ta kirja, et ei soovi rutiinseid protseduure ja meditsiinipersonal võib sekkuda vaid vajadusel. “Olen tänulik arstile ja ämmaemandale, et nad suutsid end tagasi hoida ega tulnud ütlema, mida ma pean tegema. Kui naine tunneb end sisemiselt kindlalt ja teab, et kõik on korras, pole masinaid vaja,” lausub ta.

Kahetunnisel sünnitusel jõudis kätte ka hetk, kui pressid muutusid väga valusaks. “Tahtsin hambad risti suruda ega osanud enam hingata. Läksin krampi ja sünnitus jäi toppama,” meenutab Kristina. Sünnitoetaja seisis siis tulevase ema ees, aitas õigesti hingata, julgustas ja kiitis. Ta aitas naisel vannis asendit vahetada ning leevendas valusid refleksoloogilisi punkte surudes. Lõpuks vulpsas laps vanni ja avas silmad juba vee all. “See on tüdruk,” ütles beebi vastu võtnud ämmaemand. Koos sünnitoetajaga imetles Kristina oma last veel 40 minutit.

Küünlavalgel, rahuliku muusikaga ruumis uudistas tita ümbritsevat. “Arvan, et mul oli tuge vaja. Ma ei olnud veel nii tugev, et oleksin julgenud üksi sünnitada. Eleryst kiirgas minuni positiivsust ja tohutut energiat,” tõdeb Kristina ning leiab, et kui tal kunagi veel sünnitus ees seisab, kutsub ta jällegi kõrvale tugiisiku ja sünnitab kodus.

Kaunis sünnitus

Sünnitoetaja Elery Tammemäele oli see esimene kord, kui ta pidi aitama naist haiglasünnitusel. “Põnevus ja väike pabin oli ikka sees, sest eks ole ju teada, et haigla soovitab oma rutiinseid toiminguid: KTG-d, emakakaela vaatlust jms. Kuid Fertilitases oli vastuvõtt väga soe ja Kristina oli tugev. Tema eesmärk oli ise, ilma sekkumiseta hästi hakkama saada ja see tal algusest lõpuni ka õnnestus. Ta vajas vaid inimest selja taha, kes toetaks tema soove ning kinnitaks, et hetkel pole see või teine toiming hädavajalik, sest kõik kulgeb normaalselt. Lisaks silitasin ja kiitsin teda. See oli kaunis sünnitus ja julgustas mind edasi töötama,” meenutab Elery.

Järgneva pooleteise aasta jooksul on ta pakkunud tuge paljudele naistele ja kalender on kevadeni klientidega täidetud. Kolme lapse ema Elery on läbi teinud kaheaastase sünnitoetajakoolituse, lisaks on ta õppinud refleksoloogiat ja homöopaatiat ning olnud paljudele peredele loodusterapeudiks. Miks aga soovib ta kaks korda kuus kulutada öid ja päevi selleks, et olla sünnitusvaludes naise kõrval? Seda kohati väga tagasihoidliku tasu eest.
“Kui sul on teadmisi ja on naisi, kes neid vajavad, kuidas jätta siis minemata? See on, nagu räägiksid oma tütrele, kuidas asjad käivad. See kuulub naise elu juurde. On loomulik, et ühed naised vajavad abi ja teised aitavad neid,” seletab Elery.

Miks aga just sünnitoetaja, kui haiglas on olemas ämmaemandad ja arstid ning sünnitusele on valmis tulema ka naise mees? “Vahel ei jätku eesti mehel piisavalt toetavaid emotsioone. Ämmaemandal on jälle nii palju tööd, et tal on ka lihtsam, kui keegi aitab,” vastab Elery. “Kuigi minu kogemuse järgi on enamik ämmaemandaid armsad inimesed, on arusaadav, et ööpäevase vahetuse lõpupoole pole neil enam indu pakkuda emotsionaalset tuge. Sünnitaja aga teeb suurt tööd ning vajab õlalepatsutamist ja kiitmist kogu aeg. Ükskõiksus ja kas või väike rumal nali võib muuta naise sünnituse lõpuni pahuraks. Samuti segavad loomulikku sünnitust protseduurid, mida haiglas tehakse rutiinselt.

Näiteks esmassünnitajale pannakse kogu väljutusajaks peale KTG-aparaat, mis mõõdab loote südametoone, kuid see pole hädavajalik ja naine võiks sellest keelduda, kui ta seda teaks. Igasuguseid uuringuid peaks tegema vaid siis, kui need on näidustatud. Naisi häirib, et nende peal viiakse läbi rutiinseid toiminguid, sekkutakse sünnitusprotsessi, kuid samas napib soojust ja armastust.”

Kõik haiglad ei luba sünnituse juurde lisaks mehele veel üht toetajat, kuid seal, kus lubatakse, võib tulla konflikt ka hariduse pinnal. “Õppinud sünnitoetaja teab näiteks, et nabanööri kiire rutiinne läbilõikamine võib soodustada emal verejooksu ja lapsel aneemia teket. Saksamaal võib see tuua tüsistuse korral kohtujuhtumi, ent meil räägivad mõned ämmaemandad ikka veel, et nabanöör tuleb ruttu läbi lõigata,” tõdeb Elery.

Kuigi haiglate umbusk uue nähtuse vastu on mõistetav – samamoodi suhtuti aastaid tagasi isade osalusse sünnitusel –, loodab Elery, et ajapikku see väheneb. “Sellest on palju abi, kui sünnitajal on kõrval teadja naine,” kinnitab ta.

NAINE AITAB NAIST

Sünnitoetaja Merje Luuk ütleb, et naine otsustab ise, millist abi ta sünnitusel vajab. Igal mehel on õigus olla sünnituse juures, kuid kõik pole valmis naist toetama, eriti raskema ja aeglasema sünnituse puhul. Kui mehel on naisega intiimsem side ja tema silitused aitavad lõdvestuda, siis teine naine pakub abi oma positiivse sünnituskogemuse pinnalt. “Seda mees pakkuda ei saa. Naine teab paremini, mida sünnitaja tunneb. Ta aitab hingata, asendit valida ja pakub emotsionaalset tuge,” kirjeldab Luuk, kes oma kuuest lapsest kolm nooremat on kodus sünnitanud ning kellel ühel korral oli kõrval õde.

“Targad naised on läbi aegade sünnitusel abiks olnud. Teine naine laseb sünnitusel võimalikult loomulikult kulgeda ja aitab vaid siis, kui sünnitaja seda soovib. Haiglas sekkutakse tihti liiga palju ja katkestatakse loomulik protsess. Ent sünnitoetaja abil võib ka haiglas läbi viia aktiivsünnituse. See on tegelikult vastutuse küsimus. Eesmärk on, et naine julgeb võtta vastutuse oma sünnituse eest. Abistaja vaid toetab naist tema valikutes,” rõhutab Luuk. Kuigi selle aasta jaanipäeval sünnitas üks naine Pärnumaal lapse üksi, nii et mees võttis vaid tita vastu, vajab tulevane ema tavaliselt ikka tuge. “Ja naised on olnud hiljem selle eest tänulikud. Hea toetus on väga oluline.”

Sünnitoetajaid kutsutakse ka ümmardajateks ja tuulatarideks ning nad on aidanud naisi tasuta või kokkulepitud tasu eest. Teinekord on pere tänanud sünnitoetajat hiljem kingitusega. “See pole finantsüritus, see on missioon,” ütleb Merje Luuk.

Eesti sünnitoetajad lõid kevadel ka oma ühingu, mis plaanib edendada koostööd sünnitusmajadega. Praegu saab nendega kontakti aktiivsünnituse kodulehe www.kodussynnitus.ee kaudu.

ÄMMAEMAND TERVITAB SÜNNITOETAJATE TULEKUT

Ämmaemand ja Ämmaemandate Ühingu juhatuse liige Elina Piirimäe tõdeb, et sünnitoetajatega harjumine võtab Eestis veel aega.

Kuidas suhtute sellesse, et sünnituse juures on sünnitoetaja?

Isiklikult väga hästi. Sünnitoetajaks on ju doula, kel on endal tavaliselt vähemalt üks hea sünnituskogemus ja kes on saanud põhjalikuma sünnitusalase koolituse, kui seda pakutakse rasedatele naistele. Kuna Eestis on ämmaemandate töökoormus viimase kahe aastaga kõvasti kasvanud, ei jõua nad füüsiliselt enam kogu sünnituse aja naist toetada. Seetõttu on doulade töö igati tervitatav.

Mille poolest erineb sünnitoetaja ja ämmaemanda töö?

Ämmaemand on eelkõige tervishoiutöötaja. Haiglas on meil kõigil tööjuhendid, mille alusel töötame. Tihti on nii, et ämmaemanda kohustuseks pole jälgida ainult üht sünnitajat. Privaatteenust osutatakse eraldi tasu eest.
Sünnitoetaja osutab üldjuhul ainult privaatteenust. Ta peaks kindlustama naisele emotsionaalse toetuse, mis koosneb kiitmisest, rahustamisest, ebamugavustunde parandamisest, masseerimisest, pidevast kohalolekust, moraalsest toest. Selleks, et ämmaemandad ja doulad saaksid omavahel paremini kontakti, toimus 2006/2007 sügistalvel Eesti Ämmaemandate Ühingu eestvõttel ka koolitus. See teadvustas paljudele ämmaemandatele, et doulad on meilgi olemas.

Kas sünnitoetaja ei tõrju ämmaemandat kõrvale?

Kindlasti mitte. Kui rollid on selged, on mõlema abi sünnitajale hädavajalik. Eelkõige peaks sünnitoetaja vajalikkuse otsustama naine ja pere. Seega võib doula olla tarvilik nii esimest korda sünnitajale kui ka naisele, kes toob ilmale näiteks neljandat last.