Päeval rabelesin kodus, kloppisin vai­pu ja pesin põrandat – ilmselt tabas mind pesapunumisinstinkt. Õhtul tundsin rahutust. Ütlesin Mardile, oma me­­hele, et ei tea, mis toimub. Midagi nagu on, aga samas pole ka. Tema veel naeris ja teatas: “Kuidas sa ei tea, ise oled ämmaemand.”

Läksin sauna ja tundsin, et limakork tuli ära ja natuke vett ka. Siis oli selge, et varsti läheb sünnituseks. Tagasiteed pole. Hakkasin tundma ka kokkutõmbeid, ebaregulaarseid ja valutuid. Olin rõõmus ja elevil.

Tükk aega mõnulesin saunas ja välja tulles avastasin, et veed on rohekad. Mõtlesin, et haiglasse ei tahaks nii ruttu minna, kodus on parem. Ent süda ei andnud rahu. Helistasin kolleegile. Tema arvas, et võin veel kodus olla küll.

Minus endas võitles kaks inimest. Ämmaemand vaatas kõrvalt ja kõrvutas olukorda nähtud sünnitustega. Sünnitaja lihtsalt tundis. Ämmaemand muretses, sünnitaja lubas kodus olla. Ütlesin mehele, et ta läheks Tobia­sega (2) magama. Tegin teed ja lasin end lõdvaks. Mõtlesin isegi, et suigatan korraks.

Siis tuli järsku tugev valu ja kerge survetunne. Mõtlesin ikka, et aega on veel maa ja ilm, olen rahulikult ja käin duši all. Ruttu hakkasid aga valud korduma kahe minuti tagant. Ajasin mehe üles, et ta mulle appi tuleks. Tahtsin tema tuge.

Ise mõtlesin, et see ei saa olla või­malik. Nii vähe on aega läinud. Kindlasti ei hakka ta juba tulema. Samas ütles sisetunne, et vaja on tegutseda ja otsida sünnituseks koht. Kuigi mõtlesin, et oleks mõnus kodus sünnitada, polnud ma selleks valmis. Mul oli lapsega veregrupikonflikti oht ja plaanisin minna haiglasse. Mõtlesin, et kui tita satub sündima kodus, siis satub, aga tavaliselt nii ei lähe. Juhtub see, mille naine programmeerib.

Ütlesin mehele, et teeme kiiresti ja lähme haiglasse. Tahan nüüd olla sünnitaja ja mitte ämmaemand. Tahtsin keskenduda endale ning seda, et keegi tuleb mulle appi ja hindab olukorda objektiivselt kõrvalt.

Hakkasime minema, aga kuidagi kohale ei jõudnud, kuigi Maarjamõisa haiglasse oli vaid mõne minuti tee. Valud olid hästi tugevad ja vahet neil polnud: üks lõppes ja teine kohe algas.
Ämmaemand tuli meile lifti juurde vastu ja imestas, kes seal nii aeglaselt liigub. Vaatas mind ja teatas, et kohe sünnib. Ütlesin ikka: “Ei ole võimalik!”, kuigi ise tundsin, et laps tuleb. Nii kui pikali sain, oli tütar käes ja pandi kõhule. Susanna sündis 27. märtsil kell kaks öösel, kaalus 3606 g ja oli 51 cm pikk.

“Kuidas nii?” olin ma hämmingus. “Kas ongi lõppenud?”
Olin valmistunud selleks, et sünnitus kestab kauem. Saan minna vanni jne. Ent see oli nagu keeristorm või orkaan, mis järsku, tita kõhul, lõppes.
Tagasivaade: Ühtpidi on hea, kui läheb kiiresti ja saad ruttu lapsega kokku. Samas olid mul lõpus valud nii tugevad ja vahedeta, et arvan – pikemat sünnitust on isegi kergem taluda. On hea, kui saab vahepeal hinge tõmmata.