Sünnitused nagu öö ja päev

Minu pojad sündisid nagu eri maailmades. Ometi tuli vanem poeg ilmale suvel 2009 Pärnus ja noorem suvel 2011 Tallinnas ning mõlemad sünnitused olid tegelikult pikad ja valusad.
Esimese sünnituse kohta oli eelnevalt teada, et see ei tule lihtne, sest laps oli tuharseisus. Tuharseis oli pikalt ette teada. Ämmaemand saatis mind sünnituse eel arsti juurde uurima, kas saab ehk last ümber pöörata. Vastus tuli, et nii hilja me ei tee enam midagi, miks te varem ei tulnud. No ma ise ei teadnud ka varem minna…

Laulupeol sai ära käia

Mul oli kindel soov ise sünnitada. Olin läbinud konsiiliumi, kes vaatas üle, kui suur on laps ja kas loomulik sünnitus on võimalik. Otsustati, et ema on terve, miks mitte.
Sünnitusmajas tutvumiskäigul räägiti, et sünnitajat ei sunnita lamama, isegi lapse südamelöökide kuulamise aparaadi all võib ringi kõndida, ei pea püsima selili. Tegin läbi ka vettesünnituse kursuse. Seal näidati videot, milles sündis tuharseisus laps, ja meie tähelepanu pöörati eraldi sellele, et isegi tuharseisus laps sündis vette.

Jõudis kätte sünnitähtaeg. Mul läks paar päeva üle, mis oli hea, sest sain veel laulupeol ära käia, määratud aeg langes täpselt laulupeoga kokku.
Algas uus nädal, mul oli plaanis korraline ämmaemanda külastus, aga samal hommikul algasid tuhud. Ämmaemand ütles, et tulge ikka läbi, vaatame, kui palju on avanenud. Vastuvõtul soovitas ta: jääge kohe haiglasse, aga ärge minge läbi kiirabi, nagu varem jutuks on olnud, vaid minge läbi korralise vastuvõtu.

Valutasin umbes pool tundi korralise vastuvõtu ukse taga, kuni selgus, et seal on ammu tööpäev läbi ja sellisel kellaajal ei võeta korralisi haigeid üldse vastu. Kuidas üks haigla tiib ei tea, mida teine teeb, panime abikaasaga juba siis imeks.

Nõukaaegne stiil

Vastuvõtutoas seati meie ette sama küsimustik, mille vastused olid ju mu rasedakaardil kirjas: kes on isa, kas olete abielus, mis tööd keegi teeb jne. Vastasime mehega uuesti kõigile küsimustele. Näidati kätte kapp, kuhu tuli asjad ära panna – needsamad asjad, mida kõiki mul hiljem sünnitustoas vaja läks ja mida abikaasa pidi pärast käima tagasi küsimas!
Mu kõhu külge kinnitati lapse südamelöökide kuulamise aparaat ja ämmaemand läks minema. Masinal sai vahepeal paber otsa ja pärast saime pahandada, miks me ei öelnud. Mis ma oskasin vastata – see ei ole üldse minu eriala…

Vastuvõtutoas läks nii kaua, et mul tulid veed ära. Mind viidi sünnitustuppa, kus öeldi: ei-ei, tuharseisu puhul vette ei saa küll sünnitada. See oli juba halb üllatus. Mul oli ju läbitud konsiilium, tehtud sünnitusplaan ja mitte keegi ei öelnud siiani, et ei saagi vette sünnitada. Õnneks oli sünnitustoas dušš, mille all sain end soojendada, tundsin meeletut külma. Olin haiglas ainus sünnitaja, pealegi riskiga sünnitaja, mistõttu imestasin, et meid jäeti enamasti üksi. Aeg-ajalt piilus keegi üle ukse ja ütles midagi stiilis: oi, kui ilusad valud teil on! Sellest ­lausest ei osanud me mehega paraku ei head ega halba välja lugeda.

Tuli arst ja ütles, et on vaja uuesti lapse südamelööke kuulata, aga seda ei saa kuidagi teisiti teha kui selili­asendis, ja kes meile üldse rääkis sellist juttu, et saab kuidagi teisiti. Selili oli aga ainus asend, milles ma kohe üldse ei saanud olla. Mul oli meeletult valus, tekkis vappekülm ja nüüd hakkasin ka ise mõistma, et ma ei saa ise sünnitamisega hakkama, ma ei kontrolli enam oma lihaseid. Loogi­liseks järjeks oli keisrilõige.

Arstidel-õdedel korralik töö

Operatsioon läks hästi ja professionaalselt, isal lubati juures olla, minule tehti ainult alaselja tuimastus, nii et olin ärkvel ja sain sünnitusest kenasti osa. Väga huvitav oli kuulata, kuidas arstid omavahel arutasid, mida keegi õhtuks süüa teeb. Keegi küsis siiski ka sekka, kas sünniaja panite kirja, ja sai vastuseks, et oot-oot, lapse pea on alles sees.

Oleksin ebaõiglane, kui kritiseeriksin sünnitushaigla meditsiinilist võimekust. Kõike tehti hästi ja tõhusalt. Hommikul kell 7 läks meie perepalati uks koputamata lahti, tuba oli hetkega naisi täis, keegi ei tutvustanud ennast, aga laps tehti siuhti! korda. Selle ajani, kui ma sain beebiga koju, polnud ma kordagi puhastanud ei vastsündinu naba ega silmi. Mulle öeldi, et jõuan seda teha küll ja küll, neil käib see kiiremini. Ka oma riideid ei lubatud beebile selga panna, et mis ma neist määrin, haiglal on riided olemas.

Iga päev saabus uus arst, kellele tuli end tutvustada. Ühel päeval astus sisse tugeva olekuga naistohter, kes ütles: „Teie siis olete meil see, kes valuvaigistit ei taha!“ Palus pikali heita, tõmbas raksti plaastri haavalt ja vajus mulle kogu keharaskusega peale. Mul oli meeletult valus, kuid karjumise peale ütles arst: „Te ju ise ei tahtnud valuvaigistit.“ Valuvaigistit ma ehk ei tahtnudki, küll aga infot selle kohta, mida minuga tehakse. Teise sünnituse ajal sain teada, et nii kontrollitakse, kas emakasse on verd jäänud.

Kord tuldi tuppa ja viidi laps ära. Kiirustasin uksele: kuhu te lapsega lähete? – Me teeme kuulmise testi! Laps toodi tagasi ja lahkuti. Jälle mina uksel: mis tulemus oli? – Lapsega on kõik korras! Samal või järgmisel päeval kirjutati meid haiglast välja ja öeldi: te peate mõne päeva pärast tagasi tulema, sest laps on ühest kõrvast kurt. – Aga äsja öeldi mulle, et kõik on korras? Soriti paberites... – Õige jah, kurt oli üks teine laps! Ja ei mingit vabandamist.

Nagu teises maailmas

Kaks aastat hiljem olin uuesti sünnitama minemas, seekord Tallinna Pelgulinna haiglasse. Pärast esimest kogemust oli hirm üsna suur. Polnud ju teada seegi, kas saan seekord ise sünnitada. Valud kestsid samamoodi 16 tundi nagu esimesel korral ning algasid samuti kohe 4–5minutiste vahedega. Ometi­ tundsin end nagu nõuka ajast läände saabunu. Sünnitasin ise, laual küll, aga põlvili ja käpuli. Valu oli suur ja küsisin isegi epiduraali, seda aga pärast keisrilõiget ei soovitatud. Abikaasa kartis vahepeal, et ma murran ta sääreluud, nii kõvasti rippusin ta küljes ja endal oli pärast hääl ära…
Ka siis, kui pandi külge südamelöökide aparaat, paluti küll lamada, aga tohtisin olla ka külili, otsida mugavamat asendit. Valus oli ikka, aga mul oli kogu aeg info. Kui tead, mis toimub, ei ole nii hull. Laps oli pärast sünnitust kogu aeg minu juures. Esimene poeg viidi esimeseks ööks lastetuppa, põhjendades, et ma pean puhkama. Mul polnud läbirääkimise võimalustki. Olen siiani selle üle õnnetu.

MIS OLI TEISITI KUI RAAMATUS

1. Ma ei olnud käinud perekoolis, kuid olin lugenud Ülle Liivamäe aktiivsünnituse raamatut ja sellest oli tegelikult hästi palju abi. Raamatust saab ka hea ettekujutuse, mida oodata pärast sünnitust.
2. Raamatutes öeldakse, et alguses on valud vaiksed ja vahed pikad. Ma ei osanud oodata, et valud on kohe 4–5minutiste vahedega ja kõik need 16 tundi jutti.
3. Üllatus oli, et sünnituspalatis peaksid olema aluspüksid kaasas – kui veed tulevad ära, siis kogu aeg tilgub. Lapp antakse küll, aga ainult sellega ei saa ringi liikuda.
4. Selgus, et liikudes on valusid palju parem taluda, paigal püsimist ei kujuta ma enam ette.
5. Kui mu ema sünnitas, siis oli kombeks öelda, et ainult venelased karjuvad sünnitades, eesti naistel ei sobinud häält teha. Ma ei kujuta ette, kuidas see oli võimalik!
Mida õppisin esimesest kogemusest
1. Teine kord võtsin tasulise ämmaemanda, et mul oleks sünnituse ajal kõrval kogenud inimene.
2. Kasuks tuli nõmm-liivatee joomine, et emakakael avaneks ja pehmeneks. Selleks on ka uusi peeni arstimeid ja geele, aga tee on sama hea.
3. Sain teada, et tuleb olla ise asja juures ja kõike küsida. Samuti nõuda, et ka lapsega tehtaks kõik protseduurid sinu juures­olekul.
4. Ma ei oleks kujutanud sünnitust ette ilma abikaasa kõrvalolekuta.

MIDA TEEKSIN JÄRGMINE KORD PAREMINI

Ma ei välistaks üldse kodus sünnitamist, sest tean, kui oluline on rahulik ja turvaline­ keskkond. Seda muidugi juhul, kui elan Tallinnas või Tartus, nii et erakorraline abi on lähedal. Väiksemas kohas ma ei mõtlekski sellele. ­Samas ka kortermajas elades ei oleks kodussünnitus ehk mõistlik, arvestades, kui kõva häält sünnitaja teeb.