Augustis hakkasin aga tundma, et ei jõua enam. Ühtäkki muutus rasedus väga koormavaks: nägu läks punniliseks ja jalad paiste, selg jäi valusaks ning käed-jalad surid pidevalt ära. Võtsin mõne nädalaga kaalus juurde sama palju kui kogu eelneva rasedusega. Kujutasin ette, et kõik see viitab lapse sünnile. Kui siis ämmaemand resoluutselt teatas, et lähinädalatel midagi ei juhtu, puhkesin nutma. Ma ei tahtnud enam rase olla!

Proovitud said seksid, saunad ja šampanjad, aga abi ei miskit. Haavale raputas soola tõsiasi, et foorumis, kus teiste samasuguste tähtaegadega rasedatega juttu ajamas käisin, läks lahti meeletu pooldumisparaad.
Kannatamatu ootus
Saabus september ja koos sellega hakkas eralduma limakork. Eks üritage pikisilmi sünnitust ootavale naisele selgitada, et see ei tähenda midagi. Haiglakott oli mul ammu pakitud ja sünnitusplaanist rääkisime abikaasaga iga päev.

Kange Mulgi naisena teadsin, et ei taha mingeid ravimeid, gaase ega süste. Mina saan ise! Ainult vanni tahtsin. Kõik see oli ka paberil kirjas. Muid erilisi soove mul polnud – playlisti ma ei koostanud, platsentat endale ei nõudnud, tasulist ämmaemandat ei palganud ja aktsepteeritavad olid kõik sünnitusasendid, mis toimivad. Ja kui suur töö tehtud, tahtsime perepalatit. Ei ole ju palju nõutud?

Paistes jalad ja kurjad arstid

Neljapäeval, kolm päeva enne tähtaega, läksin juuksurisse. Istusin seal ligi kolm tundi, kuni mu juukseid värviti ja lõigati. Salongist väljudes märkasin, et jalad on hirmsasti paiste läinud. Paar tundi hiljem kohtasin sõbrannat, kahe lapse ema, kes teatas konkreetselt, et pean minema naistekliinikusse kontrolli.

Tööpäeva viimasel tunnil oli kliinikus vaikne. Et üks naisterahvas oli valve­arsti ukse taga oodanud juba mitu tundi, ei tahetud mind esialgu jutule võtta. Siis aga nägi registratuuris istuv naisterahvas mu pahkluid, mis olid sama jämedad kui põlved, ja suunas mu KTGsse. Aparaat näitas meeletuid numbreid: lapse süda lõi rohkem kui 190 korda minutis. Olin jahmunud!

Pool tundi hiljem naistearsti kabinetti astudes ei leidnud ma oma murele aga lohutust, vaid sain sõimata, et varem ei tulnud.

Kas kutsume esile?

Järgmised kaks ööd veetsin rasedustoksikoosi kahtlusega sünnituseelses osakonnas. Reedel käisin ultrahelis, kus teatati, et mu lapsega on kõik hästi – ta on endiselt tüdruk ja oletatav kaal on 3700 g.

Haiglas olles hakkasid tursed tasahilju alanema ja meeleolu paranema. Pärast ultraheli hakati mulle rääkima sünnituse esilekutsumisest. Arstidega arutledes leidsin, et sellest halvemaks võib kujuneda hoopis liigne ootus.

Nii võtsin laupäeva hommikul sisse esimese killukese misoprostooli tabletti, mis pidi sündmuste käiku kiirendama. Üsna pea tundsin päevadele sarnaseid torkeid alakõhus. Et ka KTG näitas emakatööd, olin tulvil lootust.

Kella viie paiku õhtul võtsin viimase killukese misoprostooli ja rõõmustasin külla tulnud abikaasa üle. Kui ta 17.25 end lahkuma asutas, tundsin midagi imelikku. Jõudsin vaevu püsti tõusta, kui tugeva plõksu saatel valgus läbi mu pükste põrandale ports vett. Enne kui arugi sain, oli sünnitus alanud...

Sada tigedat herilast

Kella 18.45 paiku saime sünnitustuppa. Selleks ajaks olid valud juba vähem kui kaheminutiliste vahedega ja meeletud. Arvasin, et enam ei lähe kaua. Ma eksisin!

Esimene arst tuli mind vaatama kell 21 ja teatas, et emakakael on avanenud vaid 1 cm. Kui ta kuulis, et ma lamada ei saa ja istuda ei taha, soovitas ta vanni minna. Paraku see olemist ei leevendanud.

Kella 00.30 paiku tuldi uuesti kontrollima ja kui ämmaemand teatas, et avatus on ikka 1 cm, tundsin, et ei jõua enam. Intensiivsed tuhud olid kestnud juba seitse tundi. Mulle pakuti naerugaasi, millest iivelduse tõttu keeldusin. Seejärel pakkus ämmaemand aqua-blokaadi ja kuna tundsin, et annan otsad, olin nõus. Mulle tehti nimmepiirkonda neli steriilse vee süsti, mis olid valusamad kui saja tigeda herilase nõelamine. Aga toimisid! 75 minutit oli kõike kergem taluda.

Samal ajal pakkus ämmaemand, et paneme ka tilga, et emakakael avanema hakkaks. Mul ei olnud jõudu keelduda.

Mees sünnituslaual

Tugiisikuna kaasas olnud abikaasa üritas mind aidata, aga tal polnud midagi teha, sest puudutada ma end ei lubanud. Et tal oli eelmine öö magamata, kamandasin ta hoopis sünnituslauale puhkama.

Kui ämmaemand kella 3 paiku öösel jälle palatisse astus, leidiski ta minu asemel sünnituslaualt abikaasa. Mees aeti üles ja mind saadeti asemele, et teha läbivaatus ja KTG. Avatust oli 3 cm.
Tundsin kergendust, et emakakael on viimaks avanema hakanud, kuid valud olid pärast aqua-blokaadi mõju kadumist naasnud tigedamatena kui varem.

Ämmaemand nägi, et mu jõud raugeb, ja pakkus välja epiduraali. Veel mõni tund varem oleksin kindla ei öelnud, nüüd jäin kahtlema. 15 minuti pärast leidsingi end külili sünnituslaualt, narkoosiarst mu selja taga lohutussõnu pobisemas ja seljaaju ümbritsevasse membraani nõela surumas. Viis minutit hiljem saabus puhas õndsus, mis kestis 1,5 tundi.

Kella 6 paiku hakkasin tundma kakahäda, mida polnud võimalik leevendada. Tund varem oli avatus olnud vaid 5 cm, nii teadsin, et pressimiseks on vara.

Juba kolmas ämmaemand

Kell 7 mõõdeti avatuseks 7 cm. Punkt kell 8 astus palatisse värske ämmaemand, minu sünnituse jooksul juba kolmas, asetas voodi kõrvale sünnitustooli, käskis mul sellele istuda ja teatas, et nüüd pressime.

Toolil ma pressida ei suutnud, tundsin, et selg läheb kohe pooleks. Proovisime siis voodil selili ja külili, kuid ka see oli piinav. Viimaks ronisin voodi peale käpuli ning pressisin kätega voodipeatsile toetudes, pepu uppis.

Ämmaemand rääkis vähemalt 20 minutit, et pea kohe lõikub, aga kui see viimaks tõesti juhtus, olin juba tund aega pressinud ja jõuetusest nõrkemas. Ühe pressiga muutus valu lõikavaks ja ämmaemand teatas, et pea on sündinud. Paari minuti pärast tundsin järgmise pressi järel suurt kergendust ning ohkasin südamest, arvates, et see õudus on nüüd läbi.

Kuid ämmaemand ei jätnud mind rahule, vaid korrutas, et pean külili keerama. Olin tige. Kas ta aru ei saa, et ma ei suuda?! Lõpuks pobises ta midagi nabanöörist. Mind tabas paanika ja viimast jõuvaru kokku kraapides viskusin valu eirates külili. Selgus, et nöör on ümber lapse kaela ja ta ei saanud seda eemaldada, kui käpuli olin. Miks ta varem ei öelnud?!?

Paari kiire liigutusega lõikas ämma­emand nabanööri läbi ning viis pisut sinaka lapse lambi alla. Mees lõikas nabanööri lühemaks ja laps anti mu rinnale.

Kuhu jääb õnnehetk?

Käsi lapse poole sirutades meenutasin kõiki filme, kus olen ema ja lapse esimest kohtumist näinud. See pidi olema püha hetk. Ma pidin valama õnnepisaraid, aga seda ei juhtunud. Tundsin vaid kergendust, et meeletu valu on möödas, ja kui seegi tunne möödus, tundsin pisukest ärritust, et vastne ilmakodanik ei ilmutanud tissi vastu mingit huvi. Laps sai sünnihindeks 7/8 ning tundsin jälle, et ma olen võimeline paremaks.

Millalgi minu vaiksete enesesüüdistuste vahepeal sündis väiksemagi vaevata platsenta ja ämmaemand asus mind kokku lappima. Iga piste ajal tundsin teravalt viimase 16 tunni eksimusi.

Olen endale andestanud

Nüüd, üheksa kuud hiljem, olen endale peaaegu andeks andnud. Kui teisi naisi uskuda, armastab mu laps mind meie püha hetke rikkumisest hoolimata. Räägitakse, et ajaga läheb sünnitusvalu meelest. Mina ei ole veel unustanud, aga ma ka ei karda seda enam. Kui pärast sünnitust teatasin mehele, et kui ta veel beebit tahab, oodaku lapselasteni, siis nüüd mõtlen, et võiksin jälle lapseootel olla. Sellest hoolimata kirjutan järgmisel korral kohe sünnitusplaani, et ma ei aja sünnitustoas enne jalgugi laiali, kui mulle epiduraali pole tehtud – Mulgi naisest on Tartusse kolides saanud “modernne naine”.

Teistele naistele räägin sünnitusest ausalt, ilustamata, sest ma oleksin tahtnud, et keegi oleks mullegi seda kõike rääkinud enne, kui oma ideaalsete kujutluspiltidega vägagi reaalsesse sünnitusmajja jõudsin.

Kui aga ühel päeval küsib oma sünni kohta meie võrratu Lenna ise, ütlen: “Kallis, sa sündisid pühapäeva hommikul 15 minutit pärast kella üheksat ja lõpetasid öö läbi kestnud vihmasaju. Kui ma su esimest korda sülle võtsin, hakkas päike läbi puuokste aknasse paistma ja kuldas üle su paksud pruunid juuksed, tuues kelmika läike su sinistesse silmadesse.”

Öö täis seiklusi

Õpetajaametit pidav Raavo Lomp (33) sai Oskari isaks 26. veebruaril. Vahetult pärast sünnitust üles tähendatud loos kirjeldab ta, kuidas ta tähtsal ööl õpilastele meile kirjutada vihtus ja pere­koolis õpitut meenutada püüdis.

Ärkasin magamistuppa kumava valguse peale. See polnud väga ere, ent oli juba ilmselt mõnda aega minu uneraskeid silmalauge masseerinud, mistõttu lõpuks virgusin ja juhmilt lakke põrnitsema jäin. Valgus! Miks põleb elutoas lamp? Ahjaa, Katit ju ka ei olnud mu kõrval, ilmselt oli ta vetsu läinud...

Üritasin uuesti uinuda, ent kummaline ärevus ei lasknud silmi sulgeda.
“Kati, vetsus oled või?” hõikasin lõpuks elutuppa kumava valguse poole, tundes ise: kuradi loll küsimus, kus ta siis veel pidanuks olema.
“Mhmh,” kõlas ebamääraselt vastu. Seejärel jälle vaikus.
Hetkest, mil olin esimest korda silmad lahti teinud, oli möödas 10 minutit. Ilmselgelt oli naine vetsus juba enne minu ärkamist. Vaatasin kummutil olevat kella, suuveega tasuta kaasa saadud elektroonilist jublakat, mis tavaliselt oli hoopis duši­ruumi-vetsu riiulil. Kolm!
“Kõik on korras või?” üllatasin end järgmise kohatu küsimusega.
“Mul on kõht lahti,” sain vastuseks.
Heh, no siis oli ju kõik arusaadav, mõtlesin ma. Kui põhja alt ära lööb, peabki kaua peldikus olema. Normaalne!
“Tahad, toon sulle söetabletti?” üritasin üles näidata osavõtlikkust.
“See ei aita,” jorises Kati vastu.
Mis mõttes? Vastus ei tundunud loogiline. Kui on kõhuprobleemid, tuleb süüa sütt, nii õpetas juba vanaema. Seisin nõutult poolel teel vetsu suunas ning jätkasin vestlust sealt kiirgava valguse ja suletud uksega.
“Miks ei aita siis? Tahad, toon midagi muud?”
“Mmmmmm… Uuuh… Mmmm.”
No mis vastus see nüüd oli? Hakkasin juba ringi pöörama, et magamistuppa naasta, kui kehast käis läbi tulikuum jutt – assa raisk, läheb vist sünnituseks! Loogiline! Alles nüüd märkasin köögilauale pandud vee­pudelit ja müslibatoone ning paberile kirjutatud minutiridu.

Öötöö enne sünnitust

“Ee, sul kõht valutab või? Et nagu teistmoodi või?” uurisin.
“Jaa, juba kella kahest alates. Läheb hullemaks. Hakkaski vist pihta.”
Ohoh, päris pikk tekst vahelduseks. Aga mida nüüd siis edasi teha? Ega siin ei ole muud varianti kui haiglasse. Ent kurat, mul ju homme tööpäev! Alles tegin terve eelmise nädala nohu tõttu tööluusi...

Tormasin magamistuppa ja lülitasin arvuti sisse. Nüüd peab käbedasti midagi õpilastele meili panema, et tundide ärajäämine ei kukuks nõmedalt välja. Pedagoogitöös on vajalik objektil kohal olla. Hädapärast kõlbab ka iseseisev töö, ent keset ööd pole just lihtne kiirkorras välja mõelda, mida ette sööta. Ja oleks, et ühele rühmale. Ei, neid on ju mingi nelisada nelikümmend neli!
Kui lõpuks olin kõik vajaliku meili pannud, oli kell neli ning elutoast kostis iga paari minuti tagant “mmmmmm” ja “uuuuuuu”. Liigselt sõnu kasutamata tatsasin diivani ees põlvitava naise juurde ja üritasin vilkalt meenutada, kuidas see tugiisiku värk käiski. Kuhugi sinna puusade ja vaagna piirkonda tuli suruda ja mudida. Nukid tööle, seega!
Ja siis haiglasse!

Uuutamine ja mmmmitamine jätkus rütmiliselt, justkui olnuks Kati küljes sisse-välja valulüliti, mida mingi sadist ajaviiteks vajutab. Ja see hääl, mis mu armsa naise seest tuli, oli ikka päris jube. Selline õõvategevalt võigas ja ürgne.

Kui lüliti oli off-asendis, kritseldasin kiirelt paberilipikule üles, kui tihedalt valuhood käisid. Kahtlaselt tihedalt, tundus mulle. Küllap sai Katigi sellest aru, sest pool kuus pakkus ta, et võiksime haiglasse sõita.

Teel viiendalt korruselt autosse tegi Kati veel mõned “uuud” ja kobis seejärel kummalises poosis tagaistmele. Nonii, vähemalt olime nüüd autos ja haiglani oli vaid kümne minuti tee.
Erinevalt stereotüüpseist alfa­isastest ei ületanud ma kiirust. Emakakael avaneb ju iga tuhuga kõigest millimeetri. Pealegi ei välistanud ma, et meid haiglast tagasi saadetakse.

Kõrgtehnoloogiline sünnituskamber

Haiglapersonal arvas siiski muud ning pärast järjekordseid “uuuuusid”, vererõhu mõõtmist ja bürokraatiat kappasime perekooli loengust tuttava ämmaemanda juhatusel, Kati küll üsna lombakana, sünnitustoa nr 5 poole.

Jeerum, kus seal oli asju! Vasakul nurgas mingi ratastel kõhulihaste treenimiseks mõeldud pink, mille peal omakorda lössis beež kott-tool. Edasi aparaat, mille kohta Monty Pythoni mehed öelnuks: “Masin, mis teeb “pinnnnnng”.” Siis keerukas liigendvoodi. Paremal, WC kõrval, suur sünnitusvann ja sellest omakorda paremal, akende all, kraanikauss.

Ämmaemand suunas Kati kohe voodile, asetas andurid külge ja kadus siis. Kati tegi jätkuvalt “mmmmm” või “uuuuu” ja mina nühkisin tuima järjekindlusega ta selga. Ikka nukkidega, kuni parema nimetissõrme keskmise liigese juurde punane laik tekkis. Piiksumasin jäädvustas samal ajal valuhooge, ikka üles ja alla, üles ja alla, kuni ämmaemand Kati sellest päästis.

Seadeldis, mida mina kõhulihaste treeningpingiks pidasin, leidis Kati poolt seejärel mõnevõrra teistsugust kasutust ja looteveed pääsesid valla. Kui siis ämmaemand emakakaela avatust kontrollis, ilmnes, et põnni sünnini oli jäänud pool tundi. Täiesti uskumatu, kui kähku see käis!

Juuksed paistavad

Mida rohkem kaheksa poole, seda õudsemaid hääli Kati tegi. Soigumised muutusid katkendlikumaks ning üha rohkem tekkis tal tung pressida. Et ta endale viga ei teeks, manitses ämmaemand Galina teda end veidi tagasi hoidma. Galina rääkis omamoodi eesti keelt ja seetõttu oli temast ajuti keeruline aru saada, ent märkamatult olin minagi sünnitegevusse kaasatud.

Kati lamas poolkülitsi voodis. Ühe käega hoidis kinni voodist, teise käega minu käest, üle mille oli ta heitnud oma jala. Ämmaemand toimetas kusagil Kati jalge vahel ja teadustas: “Juuksed juba paistavad, tubli oled, pressi veel!” Paistsidki, kusjuures. Sürr värk. Ja siis äkki oligi viimane kõva press ja vups – väike Oskar potsatas ämmaka käte vahele. Mul tõmbas silmad hetkega märjaks ja pillisin nagu poisike. Oss vigises, vääksus ja ämmaemand tõstis põnni Kati kõhule. Meist olid saanud lapsevanemad!