Sünnitusjärgne kurvameelsus

Üheksa lapseootuskuu, sünnituse ja sünnitusjärgse perioodi jooksul leiavad aset kehalised ja hingelised muutused – naine on saanud emaks ja toonud ilmale lapse. Kui lapseootuskuid on üheksa ehk umbes 280 päeva, siis sünnitus kestab enamasti vaid üks-kaks päeva ehk 24–36 tundi. See on üpriski kiire üleminek nii lapsele kui ka naisele. Kui sünnitus on seljataga, vajab ema aega, et muutunud olukorraga kohaneda ja kehaliselt taastuda. Samal ajal ootab ja vajab vastsündinu samuti sünnijärgse eluga kohanemiseks ema armastust ja hoolt.

Näiteks pärineb esimene teadaolev sünnitusjärgse depressiooni juhtumi kirjeldus Hippokrateselt 4. sajandist e.m.a. Püüded kirjeldada ja klassifitseerida sünnitusjärgseid  meeleoluhäireid muutusid süstemaatiliseks alles 19. sajandi keskel. Tänapäeval arvatakse, et lapseootuse ja sünnitusjärgse perioodiga kohanemine on pea kõikidel vastsetel emadel seotud suuremate või väiksemate katsumustega ja pingetega hingeelus. Ühelt poolt tuntakse rõõmu, kuid teisalt segadust. Meeleolukõikumiste põhjuseks peetakse sünnitusjärgselt hormonaalseid muutusi, naise kehalist taastumist ja emotsionaalset  kurnatust.

Juhul kui ema on tundnud masendust ja kurvameelsust raseduse ajal, jätkub see tõenäoliselt ka pärast sünnitust. Seetõttu oleks hea juba lapseootuse ajal spetsialistilt abi otsida.

Sünnitusjärgne kurvameelsus ehk meeleolu langus. Enamasti saab meeleolu langus alguse paar päeva pärast sünnitust, vahel ka hiljem. Kõige iseloomulikumad on muutused meeleolus – vahelduvad vastandlikud tunded, seletamatu kurbus ja pisararohkus, ema võib tajuda abitust lapse eest hoolitsemisel. Lisanduda võivad ärevus, pinge, hajameelsus, söögiisu- ja unehäired. Vaevata võivad igasugused küsimused. Kuidas ma hakkama saan? Mis mind nüüd ees ootab? Kuidas ma oskan lapse eest parimal viisil hoolt kanda? Kuidas sujub meie paarisuhe? Neile suudab vastuse anda vaid elu ise, kuid naine saab ka omalt poolt teha palju selle heaks, et kõik kenasti sujuks.

Vahel on sünnitusjärgne kurvameelsus seotud murega naise enda või lapse tervise pärast, sünnituskogemuses pettumisega, teiste pereliikmete toimetuleku ja igapäevaeluga seotud probleemidega.
On teada, et sünnitusjärgset kurvameelsust esineb sagedamini esmassünnitajatel. Korduvsünnitajatel on juba eelmise lapse sünni ja kasvamise kogemus, mis toetab kohanemist uue lapsega.

Sünnitusjärgset kurvameelsust läbi elavat ema saavad aidata ka lähedased. Abiks on kindlasti see, kui ema saab piisavalt magada (uni on väga tähtis), tuge majapidamistöödes ja lapse eest hoolitsemisel. Tujulangus peaks mööduma paari nädala jooksul, ravi see ei vaja. Juhul kui kurvameelsus ei möödu kahe nädala jooksul, vaid hoopis süveneb, võib tegu olla sünnitusjärgse depressiooniga.

Ka isadel ei pruugi lapse sünniga kohanemine sujuda märkamatult. Ühelt poolt võib kohanemine isarolliga olla seotud ümbritsevate vastuoluliste ootustega – nii oodatakse meestelt kaasatust igapäevasesse imikuhooldusse (mähkimine, toitmine), samal ajal nõutakse ka traditsioonilist meherolli täitmist. Teisalt võivad lisanduda paarisuhte pinged, tervisemured, majanduslikud raskused, tööalased probleemid ning ka unepuudus.

Osa vastseid isasid kannatab samuti masenduse all, mis vallandub lapse sünniga. Enamikel juhtudest on isade masendus seotud kohanemisraskustega ja möödub iseenesest, kuid kui meeleolulangusest on keeruline üle saada, tuleks abi otsida.
Sünnitusjärgse kurvameelsuse puhul ei ole üldjuhul vaja kõrvalist sekkumist – ei spetsialiste ega ravi.

Sünnitusjärgne depressioon

Sünnitusjärgse depressiooni tekkemehhanismid ei ole veel lõplikult selged. Olulisemad seosed on leitud enne rasedust või raseduse ajal esinenud emotsionaalsete häiretega, lapseootuse ja sünnituse kuluga, eluoluga (nt pere majanduslik olukord, töötus), peremudeliga (koos elukaaslasega last kasvatav naine või üksikema) ning emale osutatava sotsiaalse toetusega. Sünnitusjärgne depressioon võib ilmneda aasta jooksul pärast sünnitust. Esinemissageduse osas lähevad uurimistulemused mõneti lahku. Hinnatakse, et sellega puutub kokku ligikaudu 15–30% sünnitanuid naisi.

Sünnitusjärgse depressiooni puhul vaevavad ema meeleolude kiire vaheldumine, meeleheide, süütunded, mitmesugused hirmud ning ärevus nii enda kui ka lapse tervise pärast. Peale selle võivad esineda une- ja söögiisuhäired ning ebamäärased valud, millele ei leita selgitust. Naised kirjeldavad ka sügavat ükskõiksust ümbritseva suhtes, keskendumisraskusi ning kurnatust. Naine võib tunda, et ta ei suuda või ei taha oma lapse eest hoolitseda. Näib, nagu ei jätkuks jaksu rõõmu tunda ning võetud koorem käiks justkui üle jõu – pole ei edasi- ega tagasiteed.

Sünnitusjärgsel depressioonil võivad olla ebasoodsad tagajärjed nii emale kui ka lapsele. Ema, kes põeb sünnitusjärgset depressiooni, on rõõmutum, ebakindlam ning tundlikkus lapsega suhtlemisel ja tema vajaduste rahuldamisel on langenud. See tekitab omakorda süütunnet. Samuti ei koge depressioonis ema oma lapsega nii lähedast sidet kui naine, kes sünnitusjärgsete meeleoluhäirete all ei kannata. Ka vastsündinu käitumine väljendab sellisel juhul vähem rõõmu ja rahulolu ning seoseid on leitud ka lapse edasise arenguga. Seega saab peale ema paraku kannatada ka laps, kes väga vajaks tema hellust, hoolt ja tähelepanu.

Naised võivad peljata tunnistada oma olukorra tõsidust ning nad kas salgavad seda või kannatavad vaikides häbi ja süütundega. Kannatab ka laps. Sünnitusjärgne depressioon ei möödu iseenesest. Kui meeleolulangus kestab kauem kui paar nädalat, tuleb kindlasti abi otsida spetsialistilt. Loomulikult on oluline ka lähedaste toetus.

Kuidas kohaneda emadusega?

Sünnitusjärgse kurvameelsuse tunnistamine ja abi otsimine ei näita, et oled ema ja naisena ebaõnnestumas. Vastupidi, see tähendab endale uute võimaluste andmist ja lähedaste usaldamist. Kuigi öeldakse, et kõige karmim kohtumõistja ema headuse üle on ema ise, püüa endale kinnitada, et vaid sina saad olla lapsele parim ema – oma pidevas valmisolekus kasvada koos lapsega ja mõista teda üha paremini. Kui sa ka iga kord ei ole rahul enda öeldu või tehtuga, on juba see äratundmine tõendiks, et soovid anda endast parimat. Iga uus päev annab uue võimaluse.

• Et saaksid uue rolli ja elumuutusega kohaneda, oleks hea, kui sa ei peaks mõnda aega oma jõuvarusid kulutama majapidamist öödele või toiduvalmistamisele. Seepärast palu keegi lähedastest appi. Kui isal õnnestub mõneks ajaks töölt koju jääda, on see tore aeg üheskoos uue elukorraldusega harjuda. Abi saavad pakkuda ka teised sõbrad-sugulased. Kui siiski pole võimalik kedagi endale toeks paluda, tuleks elukorralduse planeerimisel meeles pidada, et majapidamistöödest tähtsamal kohal oled sina ise, peresuhted ning sinu ja vastsündinu vahelise sideme loomine.

• Leia piisavalt aega magamiseks. Parim võimalus seda teha on magada lapsega samal ajal – kui puhkab laps, puhkad ka sina.
Unepuudus tekitab igaühel muutusi meeleolus ja ka käitumises, liiatigi siis sinul, kes sa beebi eest ööpäev otsa hoolt kannad. Üsna sageli on tõhusaim abi naise toimetuleku toetamisel see, kui võimaldatakse talle piisavalt uneaega.

• Küsi vajadusel nõu ja abi lapse eest hoolitsemisel (näiteks imetamisel, mähkimisel, rinnaga toitmisel). Püüa vastuseid oma küsimustele saada juba sünnitusmajas. Kui tohtrite, sugulaste ja sõprade-tuttavate soovitused on mõnikord vastukäivad, püüa usaldada ka oma sisehäält õige nõuande äratundmisel.

• Leia aega partneriga koos olemiseks ja püüa talle selgitada oma tundeid. Vahel võib selline jutuajamine aidata paremini mõista nii teineteist kui ka iseennast. Üsna sageli ei ole mure korral vaja teha muud kui teine inimene ära kuulata. Seeläbi saab ta aru, et teda on mõistetud. Nii naisele kui ka mehele pakub kõikidest teistest lähedastest inimestest ja suhetest kõige kindlamat tuge omavaheline suhe.

• Pidev tähelepanu jaotamine lapse, kodutööde ja teiste pereliikmete vahel võib naise päeva lõpuks emotsionaalselt üsna ära kurnata. Lähedased võivad tunda end ema väsimuses ja kurvameelsuses süüdi ning seetõttu võib langeda ka nende usk iseendasse – me ei suuda teda niikuinii aidata.

Mõistmine, et teie pere pole ainuke, kes selliseid tundeid kogeb, võib aidata teil aru saada, et see mure pole seotud kehvade peresuhete ega toimetulematusega. Tegemist on täiesti loomuliku pereelu kohandumise ajaga ning sellele perioodile on iseloomulikud mõnevõrra pingelisemad hetked. Leidke võimalusi, kuidas pereelu senisest veelgi paremini korraldada (abi kodutöödel, kompromisside tegemise oskus, võimalustele vastavate plaanide tegemine jne).

Allikas: "Minu 9 kuud", Kristiina Uriko