Suure kõhuga reisimas

Malle Kuuler oli neljandat kuud lapseootel, kui ülemus teatas, et kuu aja pärast läheb nende asutusest delegatsioon Brüsselisse. Kas Malle ei tahaks seda kahepäevast töist sõitu kaasa teha, küsis juht, kes noort kolleegi Rõõmsaks Rasedaks kutsus. Mida teha? Et Malle rasedus kulges kenasti, kõik analüüsid olid korras, kolleegid lubasid reisil igati toeks olla ning reisisihiks oli n-ö igati tsiviliseeritud maailm, ütles Rõõmus Rase jah-sõna.

Malle: Teatavasti peab reisile minnes tegema ka reisikindlustuse, kuid kindlustusfirmast ei osatud mulle öelda, kas rasedal peaks lepingus olema mõni lisapunkt või kas mul tuleks rohkem maksta. Lennujaama infopunktist öeldi, et võtke arstilt igaks juhuks tõend raseduse kohta, aga kui olete viimast kuud rase, vaatab nende arst mind enne lendu üle. Kuna mul oli alles viies kuu, otsustasin oma ämmaemandalt tõendi võtta. Istusime siis temaga koos ja mõtlesime, et mida  kirjutada ja mis keeles. Ma olevat esimene, kes sellist tõendit tahab. Lõpuks sain taskusse paberi, millel seisis selges eesti keeles: 'Malle Kuuler võib lennata lennukiga'. Väike kahtlus muidugi oli, et kas ametnikud Kopenhaageni või Brüsseli lennujaamas sellest aru saavad, aga seks puhuks oli paberil kirjas mu ämmaemanda telefon.

Brüsselisse minnes ei küsinud keegi minult seda 'erilist' dokumenti, millest oli isegi kahju, sest tegelikult ma ootasin seda. Äkki mu rasedust lihtsalt ei märgatud, kuigi mu kõht oli suur-suur. Olin jõudnud selleks ajaks 15 kilo juurde võtta.

See-eest tabas mind üllatus tagasiteel. Väike pilusilmne lennujaamaametnik pistis heleda häälega kriiskama ja vehkis kätega, kui üritasin Brüsseli lennujaamas turvaväravast läbi tulla. Mina seisin väravate vahel, miski piiksus ja ametnik vehkis. Siis võttis ta mul käest kinni, viis väravatest eemale ning suunas läbiotsimiseks eraldi kabiini. Ta seletas, et turvaväravad on väga tundlikuks reguleeritud (veebruaris 2002 ei olnud ju 11. september 2001 veel kuigi kauge möödanik) ja rase ei tohiks neist üldse läbi minna. Siis ma küll ehmusin, sest olin ju oma pungitava kõhuga turvaväravatest läbi kõndinud nii Tallinnas kui ka Kopenhaagenis.

Hinge jäi kripeldama, et kas siis mujal ei märgatud mu kõhtu või ei viitsitud reageerida?

Igatahes silitasin oma kõhtu ja kontrollisin, kas laps reageerib kuidagi, näiteks põtkimisega, aga kõik tundus korras olevat. Isegi lennuki õhkutõusmine meeldis talle – ei mingit trianglit. Istumine sunnitud asendis muidugi väsitas natuke, aga siis jalutasin tualettruumini ja tagasi. Tõstsin jalgu üles, raputasin neid, võtsin saapad jalast ja nihelesin niisama oma koha peal. Enne küsisin muidugi kõrvalistujatelt luba, sest kõigil on oma soovid ja vajadused. Muud soovitust mul teistele rasedatele reisijatele ehk ei olegi, kui see, et teadke oma (eri)vajadusi - näiteks toidu puhul - ja uurige järele, kas neid on võimalik reisil täita.

Ka Lea Kangur oli viiendat kuud rase, kui tekkis vajadus sõita ametireisile Ungarisse. Seda aga mitte lennuki, vaid bussiga. Temagi otsus reisi kasuks tuli küllaltki kergesti, sest tervis oli korras ja kõht veel nii väike, et ei tundunud koormana. Pealegi oli Lea varemgi bussiga Euroopas reisinud ja kujutas ette, mis teda ees ootab. Ja lendamist Lea kartis.

Lea: Tagantjärele mõtlen, et mu pojanigi jõudsid need elamused, mida ma mööda Budapesti tänavaid jalutades ja sealset arhitektuuri imetledes sain. Kui aga meenutada teekonda sinna, siis oli asju, mida ma ei osanud ette näha ja mis tavaolukorras ehk polekski probleeme tekitanud, küll aga rasedana.

Esiteks reisikohvri suurus. Tänu ratastele sain seda küll sõidutada, aga aeg-ajalt oli vaja seda tõsta ja selleks oli kohver ohtlikult raske. Teadsin küll, mis tähendab bussiga reisimine, kuid ei mõelnud, et rasedana on raputamist liiga palju ja vähe võimalusi end sirutada. Teadjamad reisijad ütlesid, et meie bussil pole amordid korras...

Tundus, et ka lapsele ei meeldinud pikka aega istumine. Kui olin lõpuks hotelli ja voodisse jõudnud, protestis ta ägeda põtkimisega. Küllap vajas ka tema sirutamist. Tagantjärele targana oskan öelda, et kui keegi otsustab rasedana bussireisile minna, tuleks kindlaks teha, millises seisukorras buss on. Pole mõtet uskuda reisifirma reklaamlauset uutest ja mugavatest bussidest. Minul näiteks tuli sõita kümme aastat vana bussiga.

Kui oled rase, siis tahaks eriti, et ajagraafikust kinni peetaks. Selgus, et mingitel tehnilistel põhjustel saab buss sõita maksimaalselt 80 km tunnis. Nii jõudsime näiteks Budapesti hommikul kell viis, aga oleksime pidanud jõudma juba eelmisel õhtul. See aga tähendas, et ei saanud korralikult magada, aga rasedana on üsna raske olla välja puhkamata.

Mitterase kannatab sõita pikemaid vahemaid ilma tualettruumis käimata, aga rasedal on reisimine ses mõttes tülikam. Pealegi - meie bussis ei saanud tualetti kasutada.

Mitte mingil juhul ei taha ma selle jutuga panna rasedaid reisimisest loobuma. Vastupidi, kui koguda piisavalt infot reisitingimuste ja bussi kohta, siis võib kindlasti ka rasedana väga mõnusalt maailma uudistada.

Eks ma sain ise ka päris hea kogemuse. Ja tagasi koju tulin lennukiga. Nüüd ma enam lendamise ees hirmu ei tundnud ja talusime koos pisikesega õhusõitu kenasti.

Minul läks ju tegelikult kõik hästi. Meenub üks aastatetagune Itaalia-reis, kus noor naine paarikuuse raseduse katkemise ohuga haiglasse sattus. Tookord võis ehk  põhjuseks olla ka väga kuum ilm ja mägedes ronimine.

Sirje Eirand kuuma kliimat ei peljanud. Kui mees tahtis Egiptusesse puhkama minna, ei raatsinud kuuendat kuud lapseootel Sirje koju maha jääda. Nii läkski kogu pere - ema, isa, väike Mari ja veel sündimata Matteus - kaheks nädalaks Egiptimaad avastama.

Sirje: Ma väga tahtsin minna. Esimene rasedus kulges kenasti ja ise olen sporti teinud inimene, arvasin, et tean oma vormi. Aga muidugi ma tegin eeltööd ja käisin mööda arste, et nende seisukohta teada saada. Käisin perearsti ja günekoloogi juures. Naistearst veidi kahtles, aga ämmaemand ütles: "Minge-minge, mul on teiste rasedatega  kogemus, et kui tervis korras, saab toreda elamuse."

Igasugu arstirohtusid võtsime küll kilekotitäite kaupa kaasa. Sellepärast ka muidugi, et kolmeaastane Mari võis ehk midagi vajada. Olid palavikuvastased rohud ja kõhulahtisuse vastased ja nohurohud ja köharohud. Ma ise võtsin küll ainult tablette emaka lõõgastamiseks. Neid soovitas naistearst profülaktika mõttes.

Põhjuseks, miks ma enne reisi nii hoolega nõu küsimas käisin, oli üks tuttavatelt kuuldud lugu. Paar kuud enne meie sõitu läks Egiptusesse pere, kus rase naine ei uurinud enne arstide käest, kas ta tervis sellist reisi välja kannatab. Tagajärjeks oli see, et naisel tekkisid mingid komplikatsioonid, kaks nädalat oldi telefonikontaktis arstiga ja  puhkamisest ei tulnud midagi välja. Kokkuvõttes oli see kurb lugu, sest naine oli raseduse säilitamiseks haiglas olnud, siis läks arstidega rääkimata reisile ja lõpuks sündis surnud laps.

Minul ei tekkinud mingeid probleeme. Kuuetunnine lennusõit sujus kenasti. Ja Egiptuse kuiv kliima on hästi talutav - 28kraadise soojaga võisin rahulikult rannas olla. Otsest päikest ma ikkagi vältisin ja palja kõhuga ka ringi ei käinud. Järgisin muidugi ka neid soovitusi, mida reisibüroo kõikidele turistidele jagab. Ja meil oli väga tore reis.

Kõigil kolmel naisel läks oma erilist reisi meenutades silm särama ja ema kõhus kodukandist kaugemal ringi rännanud lapsed on ka kõik terved ja särasilmsed.

PEA NÕU ARSTIGA!

LEE PADRIK, günekoloog

Kuldne reegel rasedale reisijale on: pea enne alati nõu oma arsti või ämmaemandaga. Reisimine tuleb kõne alla siis, kui raseduse kulg on senimaani olnud normaalne. Muidugi tuleb lõplik otsus teha alles pärast tuhande pisiasjaga arvestamist, milleks on sõidu kaugus, reisimise viis, kohapealsed olud, meditsiinilise abi võimalused jne.

Lennukiga lendamine on lubatud kuni 38. rasedusnädalani, sest sellest edasi on tõenäosus, et sünnitatakse lennukis, siiski olemas. Parem oleks, kui see juhtuks  spetsialiseeritud abiliste juuresolekul ja maa peal.

Mis puutub rasedana turvaväravatest läbiminekut, siis lapsele see kahjulik ei ole. Pigem võis turvatöötaja uudishimu pälvida naisterahva ümmargune kõht: kas tegemist on raseduse või hoopis peidetud salakaubaga?

Tõenäosus, et rasedus katkeb, on siiski suurem raseduse esimeses kolmandikus ja  sageli ei luba kehv enesetunne sel ajal reisimõtteid mõlgutada. Raseduse keskmises kolmandikus on naiste enesetunne sageli väga hea ja kuna suur kõht veel ei sega, on see aeg reisile minekuks parim. Kui on võimalus ja tervis korras, siis reisige ka rasedana.

Kes maksab sünnituse eest?

Eestil on Soome, Rootsi, Läti ja Leeduga sõlmitud vältimatu vastastikuse abi leping, mille järgi rasedatele ja sünnitajatele osutatakse vältimatut arstiabi. Vältimatu raviteenuse eest (kaasa arvatud sünnitus, kui see peaks toimuma rohkem kui kaks nädalat enne arsti määratud tähtaega) tasub sihtmaa ja raseda kanda jääb omavastutuse tasu vastavalt sihtmaa seadustele (näiteks visiiditasu, mis tavaliselt on tunduvalt suurem kui Eestis).

Soome või Rootsi sõites tuleb kaasa võtta elukohajärgses haigekassas täidetud vastav vorm ja kehtiv haigekassakaart. Lätis ja Leedus piisab passist ja haigekassakaardist.

Riikides, millega Eestil sellist lepingut ei ole, hüvitatakse rasedale reisikindlustuse olemasolul ainult õnnetusjuhtumi puhul tekkinud raseduskomplikatsioonide ja sünnituse ravikulud.

Järelikult tuleb näiteks spontaanse sünnituse puhul ravikulud endal kanda.

Allikas: dr Lee Padrik