Mis juhtus?

Lugu algas rasedusest teadasaamisega. Olime mehega mõlemad õnne tipul, kuid peagi pidin murega arsti juurde tõttama. Selgus, et mul oli kasvaja, mis omakorda seadis ohtu varajase raseduse. Nutsin südamest, sest kartsin kauaoodatud armastusevilja kaotada.

Kasvaja eemaldati, kuid rasedus oli ikkagi ohus. Seadsin oma veel sündimata tita mõttes esikohale. Suurt rõõmu lapseootuse üle varjutas murelaine, mis ajapikku küll tasakesi kahanes. Kuni ühel õhtul hakkasid looteveed lekkima, paraku paar kuud enne sünnitustähtaega.

Lapse sünd on minu elu ilusaim kogemus. Loomulikult rõõmustasin, aga samas, nähes seda tibatillukest abitut olendit kuvöösis koos tilguti ja sondiga, piiksuvad aparaadid ümber, kasvasid mure ja süütunne. Sünnitusmajas käisid rõõm ja mure käsikäes. Rõõmustada sai nii lahke sõna, lapse tubliduse, rinnapiima rohkuse kui ka soojuse ja sõbralikkuse üle, mis meid ümbritses. Lakkamatult muretsema pani mind aga lapse tervis.

Muredega üksi

Peagi seati meid fakti ette, et peame minema lastehaiglasse. Tundsin ärevust uue muutuse pärast, kuid lohutasin end mõttega, et lastehaiglast räägiti palju head. Mis aga peamine - sain seal olla lapsele lähemal.

Paraku polnud mul oskusi ega kogemusi, kuidas enneaegse eest hoolitseda. Tahtsin teha kõike võimalikult hästi ja ise. Nõnda pühendusin lapsele, lükates ennast tagaplaanile. Näiteks olid mul käed desinfitseerimisest verinahal, sest tohtisin oma last puudutada vaid desinfitseeritud kätega. Hiljem selgus, et ma ei pidanud kasutama nii kanget lahust...

Paraku ei leidnud ma tuge haigla meditsiinitöötajatelt, kes võinuksid olukorda selgitada ja julgustada. Tundsin suurt muret ja vajasin toetust, ent seda polnud. Olles irdunud haiglamiljöösse, hakkasin ka ise tasapisi muutuma. Positiivsuse defitsiit ja personali tõrjuv suhtumine tegid mind ebakindlaks, tagasihoidlikuks ja lõpuks üsna alandlikuks.

Pinge võtab võimust

Tahtsin anda endast parima ja teha kõik minust sõltuva, et laps pääseks intensiivravi-palatist. See õnnestuski, kuid siis läks nii, nagu olin kartnud. Avastasin nimelt, et mu jalgadel on sellised tursed, millest vedelik lausa välja pressib. Olin nii ehmunud, et pelgasin - nüüd, mil lapsuke intensiivravipalatist pääseb, satun ise sinna. Ma ei julgenud oma hädast kellelegi rääkida, ka mitte abikaasale, kuna ta oli isegi mures.

Teiste lähedastega ei suutnud ma suhelda, sest ei tahtnud neid oma pereasjadesse segada, eelkõige ei tahtnud näidata meid abitus olukorras. Mõtlesin, et võtan kontakti siis, kui oleme terved ja koos. Aeg läks. Puutusin küll kokku ka mõne toreda arsti ja õega, ent pealtnäha väikeste vahejuhtumite najal hakkas pinge kasvama.

Ühel hommikul, kui nautisin seda, et maimuke oli juba vesivoodis, saabus palatisse ämmaemand, kes asus näitama, kui vahva lapsuke mul on. Ta võttis beebi siuhti kätele ja hüpitas teda hoogsalt. See hirmutas mind, sest olin harjunud nägema last abituna kuvöösis, mitte nagu vigurõhupalli klouni käes. Ent ma ei julgenud protestida ka, sest kes teadis, kuidas koheldi mu last siis, kui mind juures polnud. Lahkusin palatist, et rinnapiim välja lüpsta. Veidikese aja pärast tuli minu juurde haiglaõde ja küsis nõudlikult: "Miks on laps ilma tekita?"

Selgus, et olles hüpitamise lõpetanud, polnud ämmaemand pannud lapsele tekki peale. Küsisin, mis seisus mu laps on ja mis oleks võinud juhtuda. "Nooh..." venitas õde.
See hetk oli piinarikas ning mu silme ette kerkisid pildid lapsest intensiivravipalatis. Mind tabas tohutu hirm, et nüüd kordub kõik ja aeg keritakse tagasi: uuesti kuvöös, tilgutid, kanüülid.

Kord palusin õel juures olla, kui ma lapse eest hoolitsen. Tahtsin lihtsalt veenduda, et teen kõik õigesti. Tema aga vaatas mind altkulmu ja küsis: "Emme, mitmes päev teil siin on?" Mis tähendas paikapanekut: sa pead kõike ise teadma. Kuulsin veel, et intensiivravipalatis on lapsi, kes iseseisvalt ei hingagi, ja mul on isegi vedanud. Nõuannete asemel sain tõrjuva suhtumise osaliseks, lisaks arvas õde pahaselt, et püüdsin vaid tähelepanu.

Hiljem oli veel paar vahejuhtumit, mis mind ehmatasid... kuni ühel hetkel ei suutnud ma enam mõista, mis on teoksil. Et minuga on midagi valesti, seda mõistsid meedikud, kes tulid meie juurde tol saatuslikul ööl. Abi saabus aga liiga hilja. Olin psühhoosis.

Mind viidi ravile Paldiski maantee haigla roheliste väravate ja lukustatud uste taha, kuhu jäin pikaks ajaks. Mõistsin, et saan seal abi, ja usaldasin end arstide hoolde. Nii mõnigi seik sellest ajast on selgelt meeles, kuid mõnest ei mäleta midagi.

Ravi oli pikk

Kõigepealt tehti impulssravi, millele järgnes kaheaastane tabletikuur. Viidi läbi kõiksugu uuringuid: aju-uuring, EKG, vereanalüüs, vererõhu mõõtmine. Iga kuu sain vestluse vormis teraapiat psühholoogilt ja psühhiaatrilt. Ootasin külastajaid, kuigi neile endile ei pruukinud see nõnda paista - elasin ikka oma kummalises maailmas. Olen siiralt tänulik, et sel raskel perioodil olid kõige tähtsamad inimesed minu elus olemas, kannatlikud ja mõistvad.

Miks nii läks? Sest ma polnud selliseks kogemuseks valmis. Elasin läbi väga raskeid tundeid, kui sain teada kasvajast, mis avastati raseduse algul. Kogesin süütunnet, kui laps sündis enneaegselt, ning abitust läbisegi ahastusega, nähes teda intensiivravipalatis...

Iga inimene on ainulaadne oma iseloomu, käitumise, vaadete ja mõttemaailmaga, mis moodustab tervikuna kas tugeva või nõrga isiksuse. Ise pidasin end tugevaks, edukaks ja rõõmsameelseks. Seda aga eelkõige tänu armsatele lähedastele, kes on mulle alati toeks olnud.

Tänaseks on mu perekond koos ja õnnelik. Kuid kas me saame kunagi perelisa? Sellele ei julge ma esialgu mõeldagi - tõenäosus uuesti sünnitusjärgsesse psühhoosi haigestuda on olemas.

Usalda end ja võta abi vastu

Saadud ränk kogemus õpetas mulle, et tuleb usaldada oma sisetunnet ja ka abi vastu võtta. Miks ma selle loo kirja panin? Sest tahan oma kogemuse põhjal öelda: kui su lähedane kapseldub endasse, ole talle toeks. Vahel piisab sellest, et oled lihtsalt juures. Alati pole sõnu vaja. Üks tegu ütleb rohkem kui tuhat sõna. Samas ei tasu alahinnata sõna väge.

Kibestumishetkedel mõtlen, kuidas võib küll nii olla, et vaimselt terve inimene läheb haiglasse sünnitama ja hiljem jääb alles murtud isiksus. Miks me oleme teinekord võõrastega nii hoolimatud? Miks ei võiks lastehaigla töötajad olla tähelepanelikumad noore, kergesti haavatava ema suhtes?Kui soovid minuga jagada oma lugu, kirjuta meiliaadressil lihtsalt.maria5@hot.ee.

TOETAGEM NOORT EMA

Lembit Mehilane, psühhiaater

Miks inimestel esineb psüühikahäireid, ei suuda teadus tänapäeval veel täielikult selgitada, kuid on fakt, et rasedus ja sünnitus kui suure pingega seotud fenomenid on need sündmused naise elus, mille puhul kaasasündinud või geneetilised vaimsed hädad võivad vallanduda. Oma osa võib siin olla ka hormonaalsetel muutustel, mis sel ajal organismis toimuvad.

On täheldatud, et neil naistel, kel oli tütarlapsena tugevalt väljendunud premenstruaalne sündroom, on suurem tõenäosus rasedusaegsete ja sünnitusjärgsete vaimsete häirete, sealhulgas depressiooni tekkeks. Niisiis on tegemist teatud geneetilise eripäraga.

Siinkohal tuleb rõhutada, et premenstruaalset ebamugavust, mis häirib elu, pole vaja kannatada - sellega on võimalik midagi ette võtta. Sünnitusjärgsesse depressiooni kalduvad tihtipeale haigestuma tundlikumad, empaatilisemad naised, kes tajuvad ilmselt ka ümbruskonna suhtumist teravdatumalt. Samuti kaasnevad suurem ärevus ja pinge esimese lapse sünniga, millega võib osaliselt seletada seda, et sünnitusjärgsesse psühhoosi haigestumise risk on esmassünnitajatel kuni 35 korda suurem kui sama vanadel naistel keskmiselt.

Parimad viisid ennetada sünnitusjärgset depressiooni ja teisi psüühikahäireid on pere toetus ning ümbritsevate tähelepanu ja osavõtlikkus noore ema suhtes.