Tere! Sind ma ootasin!

Oskar (1 a ­4 k)­ vaatab isa Jaanuse (41) süles kollaseid traktoreid. Nood mürisevad nende kodu akna all juba mitmendat nädalat. Ehitavad teed. Omamoodi on see sümboolne, sest tee, õigemini rännaku teemaga haakub ka Oskari ema, lavastuskunstniku ja režissööri Margit Lillaku (37) viimane film.
See film on teekonnast sünni­ hingeellu ja lapseootaja ees ava­nevate valikute paljususe maailma.

Elu muutis kontseptsiooni

Režissööri algne idee oli teha film kodusünnitajatest. „Kodus sünnitamisest on meedias palju räägitud, ka mitmed mu tuttavad on seda teinud,“ põhjendab Margit. „Selles on midagi, mis inimesi ärritab ja erutab... nagu tulega mängitaks. Mina olin alustades neutraalne ja lihtsalt uudishimulik, arsti tütrena positsioonilt pigem meditsiini uskuv inimene.“
Ent projekt lükkus aina edasi, kuni Margit jäi ise lapseootele.­ Isiklik huvi kujundas algse idee ümber – nüüd ei käsitle­nud autor kodusünnitust liht­salt kui huvitavat nähtust, vaid esitas­ tavalise naise ja oma filmi pea­tegelasena lapseootajale olulisi küsimusi. Miks naised valivad kodusünnituse, kui professionaal­ne sünnitusabi on nii kättesaadav? Kuidas käsitle­vad sünnitust kodusünnitajad ja kuidas haiglapersonal? Miks kubisevad perefoorumid naiste ebameeldivatest sünnituskogemustest? Ja tähtsaim: kas tõesti ei suuda tänapäeva naine last ilmale tuua ilma valuvaigistite,­ KTG-aparaatide, sünnituse kiirendamise ja meditsiini pideva sekkumiseta?

See on liigutav dokumentaal. Vaatajal on vastuseid otsiva Margitiga kerge samastuda – tema positsioon filmis on tavalise naise, mitte aga äärmusliku ökoinimese või meditsiini kummardava linnanaise oma. Tal on pakett hirme ja ootusi ning palju küsimusi. Ning ta küsib neid huviga nii arstilt, vabastava hingamise terapeudilt, kodusünnitusi vastu võtvalt ämmaemandalt kui ka kogenud kodusünnitajatelt.

Pärast otsinguid jõuab ta valmisolekuni võtta vastutus sünnituse eest enda peale. Ja ütleb nüüd, infootsingute ja isikliku kogemuse järel: „Mul on väga suur soov meie jäika meditsiinisüsteemi muuta. See on kindlasti üks põhjus, miks ma selle filmi tegin.“

Julgus hirmuga koos olla

Jaanus, kes nende moodsa linnakorteri sisetrepil istudes pojale õueminekuks sokke jalga paneb, on naist tema filmitegemises ja lapseootuses diskreetselt toetanud. Tema oli ka see, kes esimesena välja ütles, et Oskar võiks kodus sündida.

Jaanus käis paar korda naisega aktiivsünnituse kursusel. „Ma usun, et küsimus on julguses, täpsemalt julguses olla oma hirmudega koos,“ sõnastab ta. „Mida ajas edasi, seda rohkem üritatakse hirmu elimineerida, kas tablettide või muuga. Meditsiin ei näi uskuvat, et inimene suudab oma hirmudega tõtt vaadata. Tegelikult on see ju normaalne, looduslik osa elust – kannatada sünnituse ajal valu. Kuid mehena pole mul mõtet liigselt sõna võtta, see on ikkagi naise otsus.“

Margit viitab doktor Adik Levini artiklile naiste aina suurenevast trendist valida keisrilõige: „Ametliku statistika järgi lõpeb meil iga neljas sünnitus keisrilõikega. Doktor Levini sõnul on selline trend ohtlik kogu inimkonna jätkusuutlikkusele, nii bioloogilisele kui ka füsioloogilisele arengule,“ vahendab ta. „Peale naiste enda hirmu on suur keisri­lõikeni jõudmise põhjus see, et haiglates on normiks kujunenud­ sünnituse kulgu sekkumine, sti­mulatsioon, epiduraal, liigne elektrooniline jälgimine. See kõik pärsib normaalset sünni kulgu.“

Jaanus meenutab naise lapseootusaegset joogatrenni. Sealset harjutust, kus pidi pikka aega järjest hoidma käsi üleval. „Tekib tunne, et ei suuda enam, käed kangestuvad, aga siis kuskilt tuleb jõud ja sa suudad,“ kirjeldab ta. „Meditsiin on kindel, et naine seda sisemist jõudu ei leia, ega hakka enam pakkumagi võimalust ise sünnitada. Kui nõrgaks me oleme muutunud?“

Margit toob näite KTG-aparaadist (kardiotokogaaf, suupärasemalt toko – toim), mis leiutati kriisiolukordadeks. „Kuid elektroonilist monitoorimist kasutatakse süstemaatiliselt kõigi sünnitajate peal, lihtsalt sellepärast, et need aparaadid on olemas,“ väidab ta. „Sünnitusabis on suur kontrollivajadus ja hirm. Samas ei ole need aparaadid täpsed – doktor Ivo Saarma ütles mulle filmiski, et kolmandiku piires need valetavad, ja nii tehakse põhjendamatult neid keisrilõikeid.“

Meditsiinil on arenguruumi

Margiti filmi eesmärk pole populariseerida kodusünnitust. Ehkki tema enda valik oleks nüüd – ja oli ka Oskarit oodates – sünnitada kodus, ei ole õige „lasta kellelgi teisel kodusünnituse idee endale pähe istutada“. Margit ütleb, et tema filmi eesmärk on see, et süsteem vaataks end kriitilise pilguga üle, mitte lihtsalt ei süüdistaks kodusünnitajaid. „Kunagi ei astuta sammu tagasi: miks need naised siis sellise „hullusega“ nagu kodus sünnitamine peavad tegelema? Mis see põhjus siis on? Miks keegi ei tee küsitlusi sünnitusmajades sünnitajate rahulolu kohta?“

Küllap algab vastuolu suhtumisest: sünnitust võetakse haiglates kui midagi ohtlikku. „Oht võib aga tulla just liigsest sekkumisest,“ väidab Margit, „paljudel lastel on hapnikupuudus, mis on enamasti tekitatud oksütotsiinist ja indutseerivatest vahenditest. Tavalise, normaalse sünnituse käigus jäävad lapsed hoopis vähem hapnikupuudusse kui stimuleeritu puhul – tuhud lähevad nii ägedaks, et emakas ei suuda last piisava hulga verega varustada. Liiga ägedate tuhude järel võivad omakorda väljutusfaasis pressid ära kaduda ja jälle on oht hapnikuvaegusse jääda – sada häda tuleb just sellest indutseerimisest. Lisaks uskumatu tõsiasi, et enamik naisi siiamaani hella, aga kindla käega sünnituseks selili laua peale juhatatakse, mis kindlasti on nii naisele kui ka lapsele halvim võimalik asend.“

Margit usub, et muutusi peab algatama süsteemis sees. Haiglates. Ka teab ta, et meditsiini mitteõppinud inimesena pole tal muid võimalusi kui muutusevajadusest rääkida ning avada selle teema tähtsus inimese elus. „Sünnitus pole päris nii, et üks päev kannatust ja siis on see möödas,“ jagab ta. „Haigla personal peaks tundma suuremat vastutust selle eest, milliste emotsioonidega naine sünnitusmajast lahkub, sest need jäävad temaga pikaks ajaks. On hulk inimesi, kellele on kõik sünniga kaasnev ülisuure tähendusega – selles valguses on uskumatu, kuidas sünnitusmajades seda siiani nii rutiinselt ja ükskõikselt võetakse.“

Margiti filmi vaadates tajub küllap iga naine, kuidas me pole tegelikult nii nõrgad, et meie kehad ei saaks hakkama lapse ilmale toomisega. Olgu siis haiglas või kodus, aga igal juhul ämmaemanda toetusel. Selle, kui midagi on viltu, tunneb kogenud ämmaemand ära. „Minu jaoks oleks ideaalsed nn sünnituskodud, nagu on Skandinaavias,“ sõnab Margit, „seal ei ole arste, on ainult ämmaemandad, kodune atmosfäär, ei stimuleerita, ei mingeid KTGsid. Samas on haigla kuskil lähedal, kuhu saab eriolukorra tekkides pöörduda. Paraku Eesti sotsiaalministeeriumis see võimalus kodusünnituse eelnõu tegemise käigus elimineeriti.“

Kuni suur süsteemilaev alles kurssi muudab, usub Margit end valmis olevat kodus sünnitama. Ta tahab, et keskkond, millesse laps saabub, ei oleks hirmudest tulvil ruum, täis inimesi, kes vahivad aparaate,­ vaid turvaline, kaitsev ja rahulik.

Jaanus ja Oskar on riidesse saanud ja lähevad õue vaatama, kui kaugel kollased traktorid­ oma tee-ehitusega täna on. Kõndima mere äärde ja pladis­tama tee kõrval uudishimulikult porilompides. „Oskar on temperamentne ja rõõmus, sama puu alt nagu Margit,“ iseloomustab isa. „Ta on meile hea sõber,“ lisab Margit. „Mul ei olnud teda esimest korda nähes üldse tunnet, nagu oleks keegi uus ja tundmatu saabu­nud. Vastupidi – Oskar oli enne­olematult äratuntav. Just teda ma olingi oodanud.“

ILUSAMA SÜNNITUSE NIMEL

Ingrid Kaoküla, ämmaemand, lektor, kirja­nõustaja­ ja Eesti Ämmaemandate Ühingu (EÄÜ) projekti­juht, kes on alates 1995. aastast vastu võtnud kodusünnitusi:

„Sünnitusmajades toimuv on regu­leeritud dokumendiga „Juhtnöörid sünnituse juhtimiseks“ aastast 2002. See sünnituse jälgimise juhend vajab väga uuendamist. Uuelt juhendilt ootaksin­ ennekõike seda, et madala riskiga sünnitaja saaks sünnitada võimalikult loomulikult, vaid igakülgse toetusega ja tarbetu sekkumiseta, ning et kõrge riskiga sünnitaja saaks kogu vajaliku abi turvaliseks sünnituseks.

Sünd ja sünnitus on ajas vähe muutunud. Sellepärast peaks ämmaemanda roll – anda rasedale nõu, hoida sünnitus normaalsena, olla toeks sünnitavale ja imetavale emale – jääma samaks. Kahjuks on viimased aastakümned lisanud ämmaemandale uue rolli, mina nimetaksin seda „meditsiiniseadmete tehnik“. Tänapäeva ämmaemanda töös on oluline ülesanne olla vahendajaks ja lepitajaks kaasaegse aparatuuri ja raseda või sünnitaja vahel, kasutada aparatuuri nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik ning teha seda sünnituse loomulikku rütmi häirimata ja tõenduspõhisust silmas pidades.

Kodusünnituse määruse menetlemine käib tõusude ja mõõnadega alates 2000.(!) aastast. 2001. aasta märtsis esitas EÄÜ koos Naistearstide Seltsi ja Sünnitoetajate Ühinguga sotsiaalministeeriumile kooskõlastatud määruse eelnõu, mida siiani ei ole vastu võetud. Et tegemist on sünnitust kui tervikut, mitte ainult kodusünnitust reguleeriva määrusega, siis annaks see ka haiglas töötavatele ämmaemandatele võimaluse rakendada oma oskusi kogu pädevuse piires.

Kindlasti parandaks sünnitusabi olukorda koostöö praegu valitseva rivaalitsemise ja konkurentsi asemel. Hea kontakt paljude tervishoiuasutuste ja kolleegide vahel, võimalus kiire vajaduse korral omavahel suhelda ja konsulteerida – see oleks kasuks kõigile, kes sünniga kokku puutuvad. Koostöö aitaks pakkuda igale sünnitajale sellist hooldust, mida just tema vajab.

Ma väga loodan, et kunagi saabub aeg, mil suhtutakse usalduse ja respektiga naisesse ning tema võimesse kanda rasedust, sünnitada ja olla ema. Et emadele antakse võimalus teha oma tõekspidamistega kooskõlas olevaid valikuid. Kõik raseduse ja sünnitusega seonduvad otsused peaks tegema naine ise ning tal on õigus saada kogu vajalikku tõenduspõhist infot nende otsuste tegemiseks.

Ka [Maailma Terviseorganisatsiooni] WHO tellimisel tehtud uuringud kinnitavad: kui austada naise valikuid, sealhulgas sünnitamiskoha valikut, ­parandab see sünnituse kvaliteeti.“