Tita tuli tromboosi kiuste
Naine pidi lamama voodis, kuhu toodi talle beebi rinna otsa, ja suure pingutuse-valuga käis ta ainult tualetis. Kahe päevaga muutus ta seisund nii kriitiliseks, et tuli kutsuda kiirabi.
Haiglas sai Ave teada, et tema põlveõndlas oli tekkinud veretromb ehk -hüüve. Selline tromb võib liikuda edasi kopsudesse ja põhjustada inimese surma.
Kolm kuud tarbis Ave verd vedeldavaid ravimeid ja probleem kadus. Aasta hiljem rasestus naine uuesti. Kui Ave läks sünnitama tütart, tundis ta tuttavat valu jalas ja kubemepiirkonnas. “Nüüd läheb vist asi kehvaks,” kartis ta. Selguski, et jälle oli tekkinud tromb. Ave sai arstidelt pahandada, et ei käinud rasedana naistearsti vastuvõtul, vaid oli ainult perearsti juures arvel. Kolm kuud süste-tablette tegid aga tervise korda.
Üheksa aastat tagasi läks Ave lahku oma abikaasast ja kolm aastat hiljem abiellus uuesti. Vahuril (39) ei olnud lapsi ja paar soovis ühist pesamuna.
Varsti saabuski rõõmustav uudis: naine ootab last. Seekord oli Ave targem ja pani end kohe kirja naistearsti vastuvõtule. Terve raseduse aja süstis ta endale ravimit, mis muutis vere vedelamaks.
30. rasedusnädalal nägi aga arst ultraheliuuringus, et lootevee hulk on ohtlikult väike. Haiglas otsustati, et kohe peab toimuma keisrilõikega sünnitus. Pisike poiss elas ühe päeva ja suri siis väljaarenemata kopsude tõttu.
Ave saatis kaasale, kes oli parasjagu Soomes tööl, kurvastava sõnumi. “See oli meile väga raske aeg. Aitas see, et läksin mõne kuu pärast uuesti tööle, kus mured leebusid. Ei saanud enam nii palju kaotusele mõelda,” räägib naine.
Titasoov oli aga paaril suur ja aasta pärast näitas rasedustest jälle kahte triipu. Seekord algasid probleemid juba nelja kuu pärast. Lootevesi hakkas jälle vähenema ja lapse areng peetus. Ei jäänud muud üle, kui sünnitus esile kutsuda. Ave ja tema mees kaotasid ka teise poja.
Kuigi arstid ei leidnud konkreetset põhjust, mis viis loote arengupeetuseni, oletasid nad, et see on seotud Ave tavapärasest aktiivsemalt hüübiva verega.
Neli aastat püüdis paar uut titat saada ja oli lootust peaaegu kaotamas, kuni ühel päeval tuli siiski teade rasedusest. Ave oli end alles arsti juures arvele võtnud, kui tundis, et midagi on jälle valesti: lootevesi lekkis. “Hirm oli sees, et jälle läheb nässu.”
Kaks nädalat hiljem tehti uus analüüs, mis näitas, et lootevesi enam ei vähenenud. “Nüüd oli suur lootus, et äkki läheb ikka õnneks.” Ekspediitori ametit pidav Ave rääkis ka tööl, et ei tohi suure riski tõttu last kaotada tõsta raskeid asju, ja tal lasti kaupa välja kirjutada nii, et ta ise kaste vinnama ei pidanud. “Olen oma tööandjale ja muidugi arstidele väga tänulik, et nad aitasid mul poja kätte saada,” ütleb naine.
Rasedus kulges viperusteta ja nii kui sünnitähtaeg kukkus, andis tita ema kõhus märku, et tahab välja tulla. Ave läks koos mehega haiglasse ja naasis sealt kolme päeva pärast terve poisiga koju.
Praegu tatsab Tartu õdusas ahiküttega korteris ringi väike Karel (1 a 3 k) ja ema peab pidevalt jälgima, et laps endale midagi peale ei tõmbaks. “Ta on palju energilisem kui kaks esimest last, aga võib-olla olen mina lihtsalt vanemaks jäänud,” muigab Ave.
Kui Alexi ja Aneti sünni järel normaliseerus ema vere hüübimisvõime kiiresti, siis nüüdseks pole see veel toimunud ja Ave võtab juba üle aasta ravimeid. “Loodan, et ühel hetkel saab kõik korda, kuid võib ka juhtuda, et ravi kestab terve elu. See on hind, mida pean poja eest maksma.”
Karel sündis peaaegu viis aastat hiljem, kui tuli ilmale paari esimene poeg, kes ellu ei jäänud ja kes praegu oleks olnud kuus aastat vana. Kuue aasta sisse on mahtunud palju kannatust ja valu, mille korvas pisikese Kareli sünd. Arst soovitas naisele mitte enam lapsi muretseda.
“Mu veresooned on saanud trombide tõttu vatti ja kogu läbielatu on laastanud mu tervist. Mina olen rahul, et üks laps on käes, kuigi mees sooviks võib-
olla veel ühte. Oleme sellest palju rääkinud ja ta mõistab, et rasedus ohustab mu elu. Lapsed on ju vaja ka üles kasvatada.”
Ravimid aitavad last saada
Sisearst Anne Kirss selgitab, miks tekib mõnel rasedal tromboos ja kuidas on võimalik vere hüübimisprobleemiga naisel last saada.
Miks võib raseduse ajal või sünnituse järel tekkida veresoonte tromb?
Raseduse ajal toimub naissuguhormooni östrogeeni mõjul organismis rida muutusi, mis parandavad vere hüübivust. Need muutused on vajalikud, et tagada platsentas ema ja loote vere täielik kokkupuude ning vähendada sünnitusjärgset verejooksu. Enamasti see probleeme ei põhjusta, kuid mõne riskiteguri lisandudes võib rasedatel tekkida tromboos.
On leitud ka rida pärilikke häireid hüübimissüsteemis, mille tagajärjel veri hüübib tavapärasest kiiremini – sellist olukorda nimetatakse trombofiiliaks. Trombofiilia puhul võib tromboos tekkida nii raseduse ajal, sünnitusjärgselt kui ka antibeebipille tarvitades.
Kui naisel on trombofiilia, siis raseduse ajal või sünnitusjärgselt on tema tromboosirisk kaheksa korda suurem kui naistel, kellel trombofiiliat ei ole.
Raseduse ajal tekib kõige sagedamini jalgade süvaveenitromboos. Teisel kohal on kopsuarteri trombemboolia ning harva võib tromboos esineda pindmistes, aju või siseelundite (sh platsenta ja loote) veenides.
Tromboosiohtu suurendavad trauma (ka keisrilõige), pikaajaline voodirežiim, ülekaal, suhkruhaigus ja pikk, üle kaheksatunnine lennureis.
Mis annab tromboosist märku?
Süvaveenitromboosile on omane valu ühes jalas (tihti vasakus) ning kubemes. Jalg on soe, turses ja sinakat värvi.Kopsuarteri trombemboolia korral tekib äkki hingeldushoog ja südamepekslemine, mis võib mõne aja pärast mööduda, kuid kordub taas. Selliste ilmingute puhul tuleks pöörduda arsti poole, hingeldushoo korral kutsuda kiirabi.
Millised võimalused on last saada naisel, kellel on tromboosirisk?
Suurenenud tromboosiriskiga naistele soovitatakse rasedusaegset ravi verd vedeldavate preparaatidega. Neid ravimeid, madalmolekulaarseid hepariine, tuleb süstida 1–2 korda päevas kõhunaha alla. Ravi on tõhus ning väheste kõrvaltoimetega.
Esineda võib allergiline reaktsioon süstekohal, mille korral vahetatakse preparaat teise vastu. Kuna madalmolekulaarsed hepariinid platsentat ei läbi, siis lootele nad toimet ei avalda. Just nende ravimite kasutamine on andnud tromboosiriskiga naistele võimaluse last ohutult kanda ning sünnitada.
Kui patsient kasutab raseduse ajal ravi, pole põhjust soovitada lapse planeerimisest loobuda. Need ravimid on küll kallid, kuid praegu raseduse ajal Eesti haigekassa poolt sajaprotsendiliselt kompenseeritavad.
Trombofiilia korral esineb sagedamini ka raseduse patoloogiat. Kõige enam on neil naistel täheldatud väga varajast rasket preeklampsiat ja loote üsasisest kasvupeetust.
Kas võib juhtuda, et naine peab jäämagi ravimeid võtma?
Raseduseelne seisund taastub kuue nädalaga, seega tuleb ravimeid kasutada just nii kaua. Kui tegu on päriliku häirega, siis see sünnituse järel ei taandu ning olenevalt muutustest võib tõesti vajada eluaegset ravi. Siiski on sünnitusjärgselt võimalik kasutada suukaudseid preparaate.
Kas rasestumisvastased kombineeritud pillid tõstavad tromboosiriski?
Antibeebipillide varasem kasutamine rasedusaegse tromboosi riski ei suurenda.
Küll aga kaasneb suukaudsete kombineeritud rasestumisvastaste vahenditega väike tromboosiriski tõus, sest need sisaldavad nn rasedushormooni östrogeeni. Et östrogeeni sisaldus nendes preparaatides on märkimisväärselt väiksem kui naise organismis raseduse ajal, on antibeebipillide kasutamisel tromboosirisk kolm korda väiksem kui raseduse ajal, aga siiski suurem kui kontratseptsiooni mittekasutavatel ja mitterasedatel naistel.
Ohtlikud veretrombid
Rasedusaegset trombembooliat esineb 0,06–0,13 protsendil naistest. Võrreldes mitterasedatega on risk 5–10 korda suurem.
Kaks kolmandikku süvaveenitromboosi juhtudest ilmneb raseduse ajal. Samas 60% kopsuarteri trombemboolia juhtudest leiab aset 4–6 sünnitusjärgse nädala vältel.
Pooltel rasedusaegse tromboosiga patsientidel tuvastatakse hiljem ka trombofiilia (pärilik vere hüübimishäire).
