Toetust pole kunagi liiga palju

Beebi esimene pilk ulatub ema hinge põhja, nii läbinägev, tark ja usaldav on see. Nii ütlevad Tartu Naistekliiniku ämmaemand Häli Viilukas ja sünnitoetaja, vabastava hingamise terapeut Inge Bachaus.

Häli sõnul on neid naisi, kes tulevad päris üksi sünnitama, aastatega jäänud väheks. „Enamasti tullakse mehega kahekesi,“ ütleb Häli, „mõni tuleb sõbrannaga. Vahel tullakse kolmekesi: naine, mees ja sünnitoetaja.“ Inge teab rääkida sünnitustest, kus naisel abiks kaks sünnitoetajat. On ka sünnitajaid, kel abiks ema või mõlemad vanemad. „Ema pole sünnitusel kõige parem toetaja,“ on Inge kogenud, „ta võtab liiga isiklikult, sünnitaja on ju tema laps.“ Inge praktikas on kõige sagedasem, et naist toetavad abikaasa, sünnitoetaja ja ämmaemand.

Häli ja Inge panevad naistele südamele: olgu toetaja valik milline iganes, sünnitus kulgeb vabamalt ja mõnusamas õhustikus, kui kõik osalised ennast selleks ette valmistavad.

Hing, keha, mõistus

Ette valmistuda saab, käies näiteks rasedate rühmatunnis, hingamises, võimlemises, joogas või naistekliinikus perekooli loengutel. „Viimased anna­vad peamiselt teoreetilist teadmist, kuid väga oluline on valmistuda ette ka emotsionaalselt ja füüsiliselt,“ ­rõhutab Inge. „Ka heas füüsilises ­vormis naist aitab palju, kui ta on teinud lapseootuse ajal näiteks vaagnat avardavaid harjutusi. Ja enamasti on väga toetav end ka emotsionaalselt ette valmistada. Sünnitus on võimas energia ning see võib tuua esile sügavamad hirmud, abituse ja usalduse­puuduse.“

Nii Häli kui ka Inge arvates loovad näiteks rasedate joogas ja hingamisgrupis osalemine koos mõnusa sünergia. „See pole nii, et tuled sünnitama, sulle öeldakse, mida sa pead tegema ja kuidas hingama, ja kohe oskadki,“ on Häli kogenud. „Teadmine oma keha ja hingamise kohta tuleb sügavalt naise intuitiivsest tajust,“ selgitab Inge, „kuid me oleme harjunud seda osa endast maha suruma. Kui raseduse ajal pole oma keha märkama ja kuulama õppinud, võid end sünnituse ajal abituna tunda.“

Häli kogemusel on neil naistel, kes on käinud joogas või Inge juures hingamisgrupis, kehatunnetus hoopis teine. „Minu jaoks on hingamine sünnituse juures vaat et tähtsaim osa – see annab vahendi oma keha tunnetada ja lõdvestada,“ ütleb ämmaemand. „Need naised saavad ka valuaistinguga paremini hakkama.“

Inge juhendab hingamisgruppe lapseootajatele, kuid teeb tunde ka tugiisikutele. Ta soovitab mehel vähemalt korra naisega hingamisseansil kaasas käia, see annab toetamiseks vajaliku tunnetuse. Mõlemad naised rõhutavad, et vastu tahtmist ei tohi kedagi sünnitusele kaasa vedada, see võib sünnitegevust isegi pärssida.
Ideaalis saavad inimesed, keda naine sünnitusele kaasa palub, kokku juba raseduse ajal. Siis kujuneb välja ka just sellele sünnitusele sobilik rollijaotus.

Mees: rahustaja ja tehnik

Meeste sage küsimus on: kuidas minust sünnitusel kasu saab olla? Pealegi – osa naisi ei vajagi sünnitusel mehe puudutust. On mehi, kes lihtsalt jälgivad toimuvat, istudes samas ruumis, aeg-ajalt näiteks raamatut lugedes, ja neid, kes teevad kõike kaasa: hingavad naisega, masseerivad, lähevad koos temaga vanni.
Mees saab lapse sünni ajal kanda eri rolle.

Kõige olulisem on kohal olla. Kinnitada oma olekuga naisele, et kõik on hästi, ma olen sinuga. Oma rahuga toetab mees naist kõige rohkem.
Aidata naisel vajadusel (taas)leida hea sügav hingamise rütm. Koos­hingamine on väga suur toetus.

Puudutada, hoida, masseerida. Seda ei tule teha terve sünnituse aja. Mõni naine ei taha üldse kehakontakti, mõni soovib mehe kehalist kohal­olu vaid teatud etapis.
Olla suure sündmuse tehniline toimkond – tegutseda video- või foto­kaameraga, valida arvutist muusik

Hoida süsteemi toimimas. Eriti tähtis on see kodusünnitusel – paratamatult peab olema keegi, kes kütab ahju või hoiab kaminas tule, valmistab vanni ette, kui soovitakse vettesünnitust, lisab kuuma vett, pakub keele­kastet, tegeleb vanema lapsega.

Aidata võtta asendeid, kus tuhud tunduvad kõige mõnusamad. Kui sünnitusel osaleb ka sünnitoetaja, saab naine soovi korral mehe ja sünnitoetaja õlgadelt tuge otsides nende vahel rippasendis olla. Naine saab ühe abilise najale toetuda, samal ajal kui teine masseerib või teeb kompressi. Kaks tugi­isikut saavad pika sünnituse ajal vaheldumisi söömas käia või pikutada.
Olla teadlik ja mitte võtta isiklikult. Sünnituse ajal võib ette tulla kõike – ka seda, et naine ajab mehe minema või ütleb talle, oma kõige kallimale, järsku pahasti. Teadlikkus aitab austada naise tundeid.

Sünnitoetaja: naiselike teadmiste kandja

Sünnitoetajal on sünnituse ajal kanda enam-vähem samad rollid mis mehel. Kuid peale selle on tal veel midagi – naiselik tarkus ja sünnitamise kogemus, mida mehel olla ei saa, olgu ta kuivõrd tahes asja juures. Teine naine saab täpselt aru, mida sünnitaja tunneb, ja oskab oma teadmistega hoida toimuval peal tarka silma.

Sünnitoetaja roll sünnituse juures oleneb sellest, kas on kodu- või haiglasünnitus, kas mees on abis või mitte, kas ämmaemand on „oma“ või mitte.
Kodusünnituse ajal on sünnitoetaja sageli naisele käehoidja ja rahustaja, kuna mehel on siis suurem roll praktiliste asjade ajamisel, näiteks ahjukütja ja vannivee temperatuuri sättijana. Sünnitoetaja on pidevalt naise kõrval, aitab sünnitajal hingata ning püsida sündiva lapsega loomulikus ühenduses.

Vajadusel vastab ta sünnitaja küsimustele, on meelde tuletamas, milleks see kõik siin toimub, näiteks öeldes: „Sinu armas laps sünnib!“
Kogenud sünnitoetaja aitab vähendada stressi ja teeb kõik selleks, et suurendada õnne ja rõõmu ehk oksütotsiini tootmist.
Ta tuletab meelde hingamise vajadust, aitab ja julgustab valima sobivaid asendeid, julgustab leidma oma liikumisrütmi, toetab ebamugavust leevendava massaažiga.
Kui vaja, aitab ühitada mehe-naise koostööd ning vajadusel julgustab, kuulab ning toetab ka meest.
Haiglasünnitusel, eriti siis, kui sünnitajal ei ole oma ämmaemandat, on sünnitoetaja osaks olla ka vahendaja. Kui ämmaemandal, kes näeb sünnitajat esimest korda, on küsimusi, saab sünnitoetaja vastaja rolli endale võtta. Kui naisel tekib hirme, mis tingitud näiteks võõrast keskkonnast, saab sünni­toetaja turvalise tuttavana neid maandada.

Sünnitoetaja roll on ka meelde tuletada, et laps on teadvel, kogemas ja õppimas elu kohta juba praegu. Vahel kiputakse laps ära unustama või keskendutakse ainult tema füüsilistele näitajatele. Sünnitoetaja on see, kes on olemas, et rääkida lapsega või vaigistada näiteks äsja vahetust alustanud ämmaemandat, kes võib tahta uurida emalt tuhude alguse kohta just siis, kui äsjasündinud lapsuke hoiab emaga õndsat silmkontakti.

Ämmaemand: meditsiinilise ja naiseliku sümbioos

Ämmaemanda osa sünnitusel on ühelt poolt üsna meditsiiniline ja teisalt intuitiivne. Ta jälgib sünnituse kulgu, hoiab silma peal sünni­kanali avanemisel, mõõdab lapse südamelööke. Haiglasünnitus võib tunduda üsna aparaadikeskne, kuid kuna tänapäeva naiste side ise­endaga kipub olema nõrk ja titad on suured, siis on meditsiiniline jälgimine nii ema kui ka lapse ohutuse huvides.

Ämmaemanda roll sünnitusel on kõige selgem. Ta hoolitseb meditsiinilise turvalisuse eest; kodusünnitusel on aparatuuri küll vähem, kuid lapse südamelööke jälgib ämmaemand samamoodi nagu haiglas. On sünnitaja jaoks olemas oma naiseliku intuitsiooni ja teadmistega.

Kui sünnitoetajat ei ole, on ämmaemand see, kes julgustab, rahustab, vastab küsimustele. Tema on siis ka see, kes toetab asendite vahetamisel ning hoiab naist õiges hingamisrütmis. Kuulab naist, ei alahinda tema hirme ega tundeid. Peab kinni sünnitegevuse teatud reeglitest ja otsustab koostöös naise ja ülejäänud personaliga, millal on vältimatu sekkuda ja teha näiteks keisrilõige.

MEHE PILK

Alar Aun (33), Triinu (6) ja Mari (3) isa, mõlemad ­lapsed sündisid kodus.

„Juba esimese lapse ootuse ajal oli Vivianil (32) selge, et ta tahab kodus sünnitada. Olin alguses väga vastu, mate­maatik minus hakkas riske rehkendama. Aga Vivian tegi toreda kodutöö, hankis mulle häid materjale ja neid lugedes mõtlesin oma vale-eeldused ümber. Jäin nõusse. Täpsemalt – jõudsin selleni, et kodusünnitus on väga hea, nii on tital ja emal parem. Eks arvutasin sellegi välja, et elame haiglale lähedal ja kui midagi peaks viltu minema, pole abi kaugel.

Kannan toetaja ja hoolitsejana kogu aeg seda rolli, mida ka sünnituse juures. Ma ei pidanud oma olekus midagi seadistama hakkama. Esimene sünnitus läks väga kiiresti, paar tundi. Ämmaemand jõudis kohale siis, kui pressid algasid. Siis andsime juhtimise talle üle, eks see oli ju meile esimene kogemus. Kuid hirme polnud mul ka enne tema saabumist. Olen harjunud elama mittehirmupõhiselt. Usun, et asjad juhtuvad nii, nagu nad juhtuma peavad, hirmuga võin midagi ebameeldivat ise kohale kutsuda.

Ma ei oska öelda, kuidas see toetamine konkreetselt käis. Kukerpalli ma ei visanud. Toetamine tähendab kohalolu, teise tunnetamist, empaatiat. Vivian oli väga tore, näiteks ütles ta mulle ühel hetkel: „Ma tahan nüüd omaette olla. Mine ära!“ Ma läksin – ka see on toetamine, kui sa ei hakka end peale suruma, austad teise tunnet.

Meil oli plaan vannis sünnitada. Kolisime küll vannituppa, aga vette me ei jõudnudki. Laps sündis vannitoa põrandal, seal oli meil pesa. Kui Triin oli sündinud ja nutma hakkas, laulsin ma talle sama laulu, mida siis, kui ta veel ema kõhus oli. Laps rahunes kohe.

Oli üks hetk, mil tekkis pinge – Viv kaotas päris palju verd. Oli kahvatuke ja sellepärast me olime kergelt mures. Teisel päeval, kui käisime haiglas last näitamas ja sündi registreerimas, pumbati talle füsioloogilist lahust liiter-poolteist sisse.

Veri on minu foobia. Kui mul veeniverd võetakse, läheb südame alt õõnsaks. Kuid tookord seda ei tekkinud. Ju oli tol hetkel mu tähelepanu mujal ja foobia ei saanud endale ruumi.
Mari sündis vannis. See oli väga vahva sünnitus – Mari sündis nii, et lausa lendas Vivi käte vahelt läbi. Meil oli Mari sünni ajal väga tihe omavaheline kontakt Vivianiga, ämmaemand oli nüüd see, kes aitas kõrvalt. Esimese sünnituse ajal olin mina see, kes andis riistu kätte.

Mul on hea meel, et mu lapsed sündisid kodus ja ma sain osa sellest ilusast kogemusest. On tähtis olla lähedastega koos. Mehe kohalolek sünnituse juures on osa usalduse ja toetuse ringi laiendamisest ning sidususetunde tekitamisest.“