Üllatused, mida ei osanud oodata
Lapse saamine on imeline kogemus. Meie tütreke oli väga oodatud, ja ikkagi oli nii mõndagi, mida ma ei osanud oodata ja millest mul polnud aimugi. Terve raseduse aja mõtlesin, milline küll mu laps võiks olla. Oli kirjeldamatu tunne teda lõpuks näha! Ent tema ilmaletulekust peale põrkasin igal sammul kokku omaenda kogenematusega. Ehk on mõnel noorel emal järgnevast loost kasu.
Kartsin oma last. Ma ei osanud arvata, et olen nii arg. Olin palju lugenud ja uskusin, et tean juba piisavalt, kuid ikkagi kartsin, kui nii tilluke inimene ühtäkki minu vastutusel oli. Kartsin tal riideid vahetada, teda tõsta, pesta, temaga haiglast kojuminekuks õue minna. Õnneks, täpselt nii nagu ennustas ämmaemand, olin nädala pärast juba professionaal!
Raskused söötmisega. Imetamise pärast ma ette ei muretsenud – mis selles siis rasket saab olla? Ent kui lapse rinnale võtsin, tundsin end kohmakana. Ämmaemandad aitasid algul nibu lapsele suhu panna.
Maakonnahaigla saigi seetõttu valitud, et teadsin: sealne personal on hooliv ja neil on aega aidata. Hoolitsus oli isegi nii tõhus, et mõnikord, kui laps karjus, hoidsin hinge kinni, et keegi ei tuleks aitama, sest see lisas niigi keerulises olukorras pinget. Kujutage ette: üritan lapsele nibu suhu lükata, aga tema raputab naljakalt pead, ning ämmaemand seisab kõrval ja vaatab, kas ma saan hakkama.
Kui siis lõpuks imetamine korda läks, oli mul meeletult valus. Arvasin, et võte on vale – raamatust oli meelde jäänud, et kui on valus, on midagi valesti. Tõmbasin rinna lapsel suust, aga see oli veel valusam, sest nibu oli juba vaakumisse tõmmatud. Mispeale küsis ämmaemand, mis ma teen, kõik oli õigesti olnud...
Ummistused ja piimapais tekkisid kolmandal päeval. Hoidsin imetamise ajal soojaveepudelit rinnal ja masseerisin rinda nibu suunas. Pärast imetamist panin peale külmad kapsalehed. Probleem kadus täielikult umbes nädalaga. Kuna imetamine oli väga valus, võtsin kasutusele nibukaitsmed. Need paistsid algul imelikud, aga tegelikult oli hirm asjata.
Nibukaitsmetega läks ka imetamine palju lihtsamaks, hiljem oskas laps juba ise paremini nibu haarata. Krooksud ja gaasid. Üsna kiiresti sain aru, kui oluline on pärast sööki krooks välja meelitada. Ilma selleta tuleb palju piima tagasi ning lapse riided ja voodilina on pidevalt märjad. Piima tuleb tagasi vahel ka tükk aega pärast söömist ja et mitte ühtepuhku tita riideid vahetada, kasutan väikest riidest põlle.
Algul oli probleemiks ka see, et magamise ajal välja tulnud piim voolas lapsele krae vahele, mistõttu kaelale ja põskedele ilmusid väikesed punased punnid. Seetõttu hakkasin niisutatud vatipadjaga üsna tihedasti kaelavolte ja põski puhastama.
Heaks abimeheks kujunes gaaside-vastane rohi. Neid on mitmeid, mis ei tee beebile halba ja väljuvad organismist imendumata. Meie valisime Espumisani. Aga olnuks palju lihtsam, kui see oleks meil kohe algul olemas olnud.
Kuidas mähkida? Hurraa, lõpuks ometi kodus. Ent kui kodus tuli esimene mähkmevahetus teha, olime järsku paanikas. Haiglas olid ämmaemandad aidanud ja kõik tundus lihtne. Nüüd selgus, et me polnud osanud vajalikke asju varuda. Kuna meil kodus kraani all ei saa last hästi pesta, olnuks vaja kaussi, kuhu pepu pesemiseks vett lasta. Siis ei olnud meil valmis pandud rätikut kuivatamiseks, siis ei leidnud me sahtlist õigeid riideid. Tagasi mõeldes ajab naerma, kui kohmakad me mehega algul olime.
Vannitamine. Algul kartsin vannitamise ajal tita pead pesta ja jätsingi selle osa vahele, sest mulle tundus, et juuksed polegi mustad. Beebikõõma tekkides hakkasime siiski ka pead pesema. Lõpuks polnud selleski midagi hullu ja laps talus seda hästi.
Õhtune nutt. Tihtipeale nutab tibu just õhtu saabudes lohutamatult. Ajapikku taipasin, et nutt tuleb sellest, et tita on päevast väsinud ja unine ega oska magama jääda. Aitas, kui laps sooja teki sisse mässida ja teda hämaras toas ringi kõndides süles kussutada. Ostsime öövalguseks maheda valgusega LED-lambi – tundub, et see ei häiri last, samas annab piisavalt valgust, et öösel vajalikud toimetused ära teha. Üsna kohe hakkasime lapsele ka selgeks tegema, et päev on valguse ja helidega aeg ning öö, vastupidi, hämar ja vaikne.
Nüüd, kui esimesed keerulised kuud on möödas, võin kindlalt öelda, et enamasti olid mu hirmud asjatud. Tean, et mind ootab veel palju üllatusi ja mõistatusi, kuid nüüd ootan neid huviga.
