Ülle Liivamägi: rasedus on püha

Ülle Liivamägi väikese, oranžide kaante ja veidi kodukootud kujundusega raamatu kohta võib julgesti öelda hitt. 11 aastat tagasi ilmunud „Loomulik ehk aktiivsünnitus“ on nõudnud juba mitmeid kordustrükke. Selle raamatu abil on sünnituseks valmistunud Age Oks Londonis ja Kaja Kallas riigikogust ja veel väga paljud meie ajakirja lugejad, kes on tõstnud seda küsitlustes esile ühe oma lapseootusaja lemmikraamatuna.

Nagu nööbi taga ülikond, nii on selle raamatu taga Ülle Liivamägi Perekool. Koht, mida mõned vist isegi veidi kardavad. Öelda selle kohta lihtsalt perekool tundub ettevõtte alahindamisena. See koolituskeskus Mustamäel võtab enda alla juba kolm korrust: siin on olemas tantsusaal, kauplus, mitmed tööruumid, lastehoid, treenerid ja koolitajad; internetis on perekooli logiraamat, kus avaldatakse paljudel teemadel artikleid ja loenguid.

Selles majas toimib omamoodi energeetika. Seda võib tunda kõigi töötajate „vormirõivais“ – tanu peas, pikk kahar seelik seljas, kontsakingad jalas, põll ees. Selles, et siia on loomulik lapsi kaasa võtta – alati, igale üritusele. Ja ennekõike Ülle Liivamägi enda kogemustes ning pühendumises kõigele, mida ta teeb.

Au olla naine

Perekooli sünnituseks ettevalmistuse juhendaja ja muusikaõpetaja Mari Kalkun mäletab oma esimese raseduse ajast, et Ülle Liivamägi raamatu lugemine­ andis ka temale väga hea tunde. Nüüd, töötades ise koos Üllega, võib ta saladuskatte all öelda, et see tunne ei tule millestki müstilisest, vaid Ülle tavapärasest erinevast suhtumisest rasedasse ja sünnitajasse.

„Päris sageli kuuleme ütlemist: tubli – saad emaks, tood rahvale järelkasvu, vanavanematele rõõmu jmt. Naine täidaks nagu mingit kohustust teiste inimeste ja ühiskonna ees. Samuti näen päris palju, et rase naine on hea objekt, kellele kõiksugu kraami maha müüa. Üllele on aga rase naine püha, ta kannab elu – kõige väärtuslikumat siin ilmas. See tähendab suurt vastutust, teiselt poolt aga au olla naine, au olla last kandev naine, au sünnitada. Ülle raamatuid loevad naised, kes kas või sisimas seda au tunnevad ning sellelt pinnalt juhendamist vajavad.“

Ülle ise ütleb lihtsamalt: „See raamat on kirjutatud selleks, et Eesti naised sünnitusel hästi hakkama saaksid ja et sünnitusest saaks lapsele ja emale korralik alus edasiseks eluks.“ Ja ta lisab, et see on vaid konspekt, mis käib ikkagi koos tema loengutega.

Müüt kurjast Üllest

Alguses oli valu. Ülle Liivamägist kujunes see, kes ta praegu on, pärast oma poja kaotust sünnitusel.­ Siis võttis ta ülikoolist akadeemilise puhkuse, pures läbi tohutu hulga sünnitust puudutavat kirjan­dust ja sai aru, et ükski laps ei sünni siia ilma muretult: tere, siin ma nüüd olen. „Sa pead olema professionaalne rase, professionaalne sünnitaja ja ema, selleks et ise ellu jääda, et ellu jääksid sinu laps ja mees.“

Sellistel teemadel on ta otsekohene. Üks tema kohta liikuvaid müüte on see, et Liivamägi on kuri.
„Mõnikord ongi tarvis, et keegi annaks sulle müksu, kui sind on vaja august välja saada,“ ütleb Kaisa Nurmsalu, kes tegeleb perekooli poe ja koolituse poolega. „Naistel kipub enesehaletsus peale – ma ei saa hakkama…. Ülle ei nunnuta kaasa, vaid ütleb: kuidas sa ei saa siis, sa oled ju ema! Mõnele inimesele tundub juba see kuri,“ seletab Kaisa müüdi võimalikku päritolu.

Mari Kalkun lisab: „Tänapäeva maailmas peetakse hirmus tähtsaks naise heaolu, aga siis võib laps ununeda. Ülle keskendub alati lapsele. Võib juhtuda, et laps on hädas. Ja kui naine mõtleb sel hetkel ainult endale – „aga mis minust saab!“ –, siis võib Ülle selge sõnaga asjad paika panna. Võib vaielda, kas sünnituse ajal tohib naise peale häält tõsta. Meie väidame, et kui sellest sõltub lapse elu, siis tuleb naine tõsta uuesti jalgadele ja meenutada talle, et tema ülesanne on aidata lapsel ilmale tulla.“

Oskus olla koos lastega

Kui sellist tööd teha, on ülikerge „rasedusega nakatuda“. Nii on perekooli töötajatelgi tihtipeale­ kõhuke ees või titt süles. Lapsega töö kõrvalt toimetamine tuleb neil väga loomulikult välja, nagu oleks need lapsed ise kuidagi erilised, „hästi kasvatatud“. Aga ei ole. Nad on lihtsalt harjunud olema ema kõhus, rinnal, lähedal. Ja naised on harjunud, et laps on alati juures. Suurematele lastele pakub kool ka huvitavat tegevust ema juures. „Me teeme kõik laste kõrvalt tööd, õpime, oleme abielus, naudime kunsti ja kultuuri, elame normaalset elu,“ ütleb kolme lapse ema Kaisa Nurmsalu.
Ongi vahe sees – kui uued naised tulevad pere­kooli, siis alguses viivad nad oma lapsed selleks ajaks hoidja juurde. Nad on harjunud, et ühiskond ei aktsepteeri, kui naine on igal pool koos lapsega. Poole aasta pärast on hoidja unustatud ja nad tulevad lapsega koos. Mari Kalkun meenutab, et ka tema ise käis esimese lapse kõrvalt loengutes nii, et jättis ta kellegi hoida. Aga pärast teise lapse sündi ei olnud enam küsimustki, titt ja 2,5aastane tulid mõlemad emadekooli kaasa ja imelik tundus hoopis ilma lasteta loengus viibida.

Naise tohutu sisemine jõud

Ülle Liivamägi ei ole nõus väitega, et tänapäeva naised on abitumad kui nende emad. Ta ütleb, et naistele on looduse­ poolt kaasa antud tohutu jõud, aga seda peab tundma ja oskama kasutada. „Tänase ühiskonna normid ja väärtushinnangud erinevad naise põhiülesandest – hoida elu. Praeguses ajas on nähtavad kaks tendentsi: kõigepealt nn karjäärimaailm, mis on orienteeritud tööle, jättes laste kasvatuse teiste, peamiselt vastava eriala spetsialistide hooleks. Teiseks tendentsiks on aga see, et naised jäävad pärast sünnitust pikalt koju ja lõikavad nii end muust maailmast ära. Kui naine on õppinud neid kahte elu loomulikku osa ühendama, on ta loonud eelduse, et lapsed saavad normaalselt kasvada. Ja seda tuleb hakata harjutama kohe pärast lapse sündi,“ rõhutab Ülle.

Ülle Liivamägi Perekool on võtnud endale ülesande aidata naisel praeguses ühiskonnas elu põhiväärtused üles leida ning ühendada karjääri ja lapse kasvatamist nii, et naine tunneks ennast kõikides valdkondades täisväärtuslikuna. „Põhimõtteliselt tähendab see seda, et naine saab endale jalad alla. Ta ei ole ühiskonna poolt lükata, tõugata, alandada ega alavääristada,“ selgitab perekooli asutaja.

Selle suundumusega on seotud ka tanud-põlled,­ mida siinsed töötajad kannavad. Üks põhjus on see, et töötajad oleksid ruumis äratuntavad nii koolitustel osalejatele kui ka oma lastele. Teine põhjus on tugev naisetunne, mida sellised rõivad pakuvad. Põll on praktiline riideese ja väikese lapse pelgupaik ema lähedal. Tanu on ümmardaja, emanda peakate.

Riietus on Ülle filosoofia järgi kui naise väline tugi, mis aitab vastutuse oma elu eest enda kätte haarata. Ühiskond võib naisele ju kinnitada, et kõik on nii hea ja turvaline, kuid see ettekujutus on vale. Meile ainult tundub, et meie eest tehakse asjad ära, tegelikult elame me kõik oma elu ise ja vastutame ise selle eest.

Kristine Esko, kümne tantsu Euroopa meister koos Eduard Korotiniga, tuli esialgu Ülle juurde end sünnituseks ette valmistama. Nüüdseks on temast saanud perekooli vajalik koostööpartner, tantsu- ja võimlemiskooli Arte Movimento juht ja peatreener, kes tegutseb perekooliga samas majas. „Kooli eesmärk on ühendada muusika, rütm, keha liikumine, esteetika, eetika ja kultuur.

Enda tundmine ajaloolis-kultuurilises kontekstis annab nägemise elu põhiväärtustest ja aukartuse elu ees,“ ütleb Kristine.
Siin majas kasvatakse naiseks, mitte ainult ei valmistuta sünnituseks, sõnastab Ülle Liivamägi. Naine olla on looduse kingitus.

7 KÜSIMUST RASEDUSEST JA SÜNNITUSEST

Oletame, et naine saab täna teada,­ et ootab last. Mida teie soovitate­ tal kõige esimese asjana teha – ­lisaks ehk sellele, et oma uudist kellegagi jagada?

Ülle Liivamägi: „Soovitan just nimelt,­ et ta ei levitaks oma uudist. Lapse­ kandmine on püha. Seda pühadust peaks oskama hoida. Kas ikka laps seda uudise levitamist nii väga vajabki?“

Olete paarkümmend aastat rasedate ja beebiemadega suhelnud. Kas emade mõtteviisis on tunda trende, mille pärast tunnete muret?

Ülle Liivamägi: „Naise olemus ei ole aastatega palju muutunud, mõneti muutunud on vaid meid ümbritsev keskkond. Naine, kes teab, et elus tuleb valmis olla kõigeks, saab kriitilistel hetkedel paremini hakkama. Tänapäeval on loodud naistele ilus ja turvaline mulje, et nad ei pea millegi pärast muretsema, meditsiin on kõrgelt arenenud, uuringud annavad alati garantii, et kõik läheb hästi. See tähendab, et suur osa naistest ei ole valmis keerulisteks olukordadeks. Aga sünnitus on olukord, mis pole igapäevane ja kus peab võib-olla kiiresti keerulisi otsuseid langetama.
Heaoluühiskonnas on naiste naiivsus – või ehk oleks õigem öelda uinunud olek – päris oluliselt suurenenud. Naised usaldavad kõike muud – sõbrannasid, internetis või ajakirjas kirjutatut, meditsiinitöötajaid jne –, ainult mitte iseennast. Aga raseduse ja sünnituse ajal saab just iseenda tundmine ja usaldamine määravalt tähtsaks.“

Mari Kalkun: „Üks naiste levinud hoiak on, et sünnitus on midagi, mis tuleb „ära kannatada“. Valmisolek on siis selline, et kui olen raseduse suutnud ära kannatada, kannatan ka selle üks-kaks päeva sünnitust ära. Sünnitushaiglale on „sünnitus“ eelkõige teenus. Meile aga on rasedus ja sünnitus harul­dane aeg naise elus. See aeg sisaldab endas rikkalikult erinevaid tundeid, nii häid kui halbu, ja sellel ajal on vaja juhendajaks elus kogenud inimest.“

Mida tuleb koolitustel naistele ­kõige enam selgitada?

Ülle Liivamägi: „Kõige keerulisem on inimestel mõista, et kui ühe pere elus on saabunud nii õnnelik ja harmooniline aeg, nagu seda on lapse­ootus, miks siis tuleb keegi ja tahab seda harmooniat rikkuda mõtteviisiga, et meil tuleb endale selgeks teha naise kehas sünnituse ajal toimuv ja et peab teadma, mis naist haiglas ees ootab, ja kõigeks tuleb valmis olla.
Milleks see? Palju ilusam on ju elada oma helesinises unistuses, et kõik läheb hästi? Teatud mõttes liigitaksin­ siia ka kõikvõimaliku äärmusliku ökoemmenduse ja kodusünnitamise kui moodsa liikumise.

Naisi ja tegelikult ehk isegi rohkem mehi võib mu mõtteviis hirmutada ja nad ei näe, et põhjalikku ettevalmistust on vaja selleks, et sünnitav naine ja teda toetav mees oskaksid situatsioonides käituda ja otsuseid teha. Ükskõik kus ja kuidas pere otsustab sünnitada, naisel peab olema kaine mõtlemine ja kaks jalga maas.“

Milline on teie koolituste põhi­sõnum lapseootajale?

Ülle Liivamägi: „Sünnitus, mis kestab rasedusega võrreldes väga lühikest aega, on määrava tähtsusega lapse elus ja naise kogu ülejäänud elus. Hakkamasaamine emana, kontakt lapsega, enda väärtustamine naisena, suhted abikaasaga – kõik see on mõjutatud sünnitusest.
Harvem räägitakse sellest, et sünnitustest sõltub tihtilugu naise edaspidine tervis. Olen kõik need aastad töötanud terapeudina ja näinud paljusid naisi, kelle tervis on sünnitusega rikutud. Võib esineda väga raskeid seisundeid nagu alumine paraparees – jalgade ja mõnikord ka alakeha elundite osaline halvatus. Fibromüalgiat ehk lihas­reumat ei seostata enamasti sünnitusega, kuid seos on tõenäoliselt olemas. Lisagem neile seljavalud; tupe ja/või emaka allavaje; frigiidsus. Samuti­ kusepidamatus – see ei ole mitte­ 60aastaste, vaid 30–35aastaste naiste probleem ja Tena mähkmeid müüakse meil rohkem kui beebimähkmeid. Rääkimata peavaludest, mis tihtilugu saavad alguse just sünnitusest. On ääretult tähtis, et sünnitus läheks hästi ja ka naine jääks terveks, sest ta peab ju lapse suutma ka üles kasvatada.“

Räägite palju põhjalikust ette­valmistusest sünnituseks. Mida selle all täpsemalt mõtlete?

Ülle Liivamägi: „Füüsiline valmis­olek sünnitamiseks ei sõltu naise kaunist füüsilisest vormist või treenitud kõhulihastest. Sünnituses osalevad suurel määral näiteks vaagnapõhjalihased. Lapsel on vaja mahtuda läbi naise vaagnast, mis on tihedalt vooderdatud lihastega. On vahe, kas need lihased on pinges või lõdvestatud. Meie igapäevane töö laua taga istudes tagab, et need lihased on regu­laarselt pinges ega teagi, mida tähendab lõdvestus. Samuti lükkavad kontsaga kingad, mida on ju tore kanda, vaagnapõhja­lihased korralikku pingesse.
Lapse sünd vajab aga meisterlikult lõdvestatud vaagnapõhjalihaseid. Seetõttu võivad tavapärased treeningud ja hea sportlik vorm osutuda sünnituse juures hoopis takistuseks. Lõdvestamise oskus ei tule iseenesest. Selle arendamine nõuab aega.“

Mari Kalkun: „Sünnituse kohta on ühiskonnas palju vastuolulist teavet. Jääb mulje, et mitte keegi ei saa hästi aru sünnituse tegelikest protsessidest kehas. Isegi meditsiinitekstides leidub päris palju vasturääkivusi. Seetõttu võib tekkida tunne, et valmistu või ära valmistu – päris kindlat kaupa (ehk „muretut“ sünnitust) ikka ei saa (tõsi, „muretu“ sünnitus ei tohikski kellegi eesmärk olla).
Kui aga asjasse süüvida, siis on naise kehas ehituslikult ja sisemiste toimingute mõttes palju ülimalt loogilist, mis jätab sünnitusel ainult väga kindlad tegutsemisvõimalused. Neid me oma sünnituseks ettevalmistuse tundides õpetamegi.
Sünnitab aga lõpuks ikkagi naine, mitte konspekt. Kehal on vaja aega, et lihastasandil tekiks valmisolek. Kõik ju teavad, et lihased arenevad treenides. Sünnituseks vajalikud lihased ei ole meil tänapäeval enam nii igapäevaselt kasutusel, et püsida töövõimelisena ilma spetsiaalse ettevalmistuseta. Nii on vaja aega, et tekiks tõeline valmisolek sünnitada, sünnitusest taastuda ja lapse või laste eest hoolitseda.“

On teil pakkuda soovitusi rasedusvaevuste leevenduseks?

Ülle Liivamägi: „Lapseootuse ajal on kõik võimalik ja ei tasu endale mingeid norme seada. Kui naine on raseduse ajal unine, siis ta peab magama, ja kui tal on isu mingi toiduaine järele, siis ta peab seda isu mõistuse piires ka rahuldama. Ei saa eeldada, et raseduse ajal peab naine suutma elada samamoodi ja samasuguses tempos kui enne rase­dust. Rasedus ei ole haigus, kuid sel ajal toimuvad naise kehas väga suured muutused ja paratamatult tuleb tal nende muutustega kohaneda.“

Ütlete oma raamatus, et paljud arstid ja eriti just meesarstid ei usu naise ürgsesse sünnitaja­vaistu ja püüavad saada ise sünnituse üle kontrolli. Kuidas siis haiglas käituda – kas anda arstidele järele või üritada „liigset meditsiiniabi“ tõrju­da?

Ülle Liivamägi: „Asi ei ole niivõrd sünnitusmajades või ametlikus meditsiinis kui naistes endis. Sünnitusmaja­ eesmärk on, et väljuks hingav laps. Arstidel on vaja naise eest ära sünnitada, kui naine ise selleks suuteline ei ole. Siis tulebki meditsiinil võtta kasutusele abinõud, mis paraku enam naisele loomulikku sünnitust ei taga. Kui naine teab ja oskab ennast ja oma last aidata, siis reeglina talle ei pakuta ka „liigset meditsiiniabi“.

Mis kasu on sünnitusplaanist, kui see on internetist maha kirjutatud? Mis kasu on moekast ökosuunast, kui ei mõisteta elu põhiväärtusi ja -tõdesid?
Kui ema on ennast korralikult sünnituseks ette valmistanud, siis ta teab, et alati võib sünnitusel tekkida momente, kus tema või laps võivad vajada akadeemilise meditsiini sekkumist. Nendel emadel tavaliselt ei teki küsimust, millal järele anda ja millal endale kindlaks jääda. Neil on olemas vajalikud teadmised selliste otsuste tegemiseks. Ja neid teadmisi ma naistele annangi.“