Selline tsingisäde avastati esmakordselt kõigest viis aastat tagasi hiirtel. Selle fenomeni tuvastamine inimese murakkudel on aga sündmus, mida muidu kommentaaridega ettevaatlikud bioloogid kirjeldasid sõnadega “hingemattev” ja “tähelepanuväärne”. Eksperimendi jaoks ei viljastatud munarakke tegelike seemnerakkudega, vaid kasutati seemnerakkude ensüüme munarakkude aktiveerimiseks. See aktiveerimine vallandas kaltsiumi taseme tõusu munaraku sees, mis omakorda paiskas välja suure hulga tsingiosakesi. Need välja paiskuvad osakesed eraldasid fluorestsentsvalgust, mida on võimalik mikroskoobi kaamera abil märgata.

Tsink on uue embrüo väljakujunemisel väga oluline aine, kuna see kontrollib munaraku elujõulisust ja mängib olulist rolli “otsuse” juures, et munarakust üldse hakkab embrüo välja arenema. Mida enam tsinki paisatakse munarakust viljastumise hetkel ning mida eredam on valgusesähvatus, seda tugevam ja elujõulisem on viljastunud munarakk. Sellest avastusest loodetakse uut läbimurret katseklaasiviljastamisel. Katseklaasis viljastatud embrüote madalat ellujäämisprotsenti pärast siirdamist põhjendadakse eelkõige sellega, et seni ei ole olnud usaldusväärset meetodit, kuidas valida siirdamiseks välja kõige tugevam ja elujõulisem munarakk.

See avastus juhib taas tähelepanu sellele, et kuigi maailmas esinevate nähtuste hulgas on palju sellist, mida ei ole võimalik veel selgitada teaduse abil, aitab vaimsete kogemuste ja teadusliku mõtlemise ühendamine viia meid sammukese lähemale mitmete oluliste inimeksistentsi puudutavate küsimuste mõistmisele.

Allikas: Telegram.ee