Värske ämmaemanda esimene katsetus

Kõigepealt pean mainima, et olen õppinud ämmaemand. Kooli lõpetasin selle aasta veebruaris ning minu esimene laps sündis aprilli keskel. Seega ei ole ma ämmaemandana töötada jõudnud, kuid nii teoreetilisi kui ka praktilisi kogemusi sain nelja ja poole aasta jooksul koolis piisavalt.

Kui ma veel rase ei olnud, arvasin,­ et last oodates hakkan kõike väga kartma. Praktika jooksul näeb ju nii mõndagi, ka päris hirmuäratavaid olukordi. Kindel plaan oli hakata toituma ainult tervislikult, kindlasti võtta foolhapet ja vitamiine. Kavatsesin vähemalt kaks korda nädalas ujumas käia, lisaks võimlemas ja rasedate joogas.

Sünnitust kartsin väga. Olin täiesti veendunud, et see on väga valus, ning oli hirm, et lapsega võib midagi juhtuda. Olin enne oma sünnitust iseseisvalt vastu võtnud vähemalt 40 sünnitust ning veel väga paljude juures viibinud. Absoluutselt kõik sünnitused on erinevad ning iga naine tajub seda kogemust isemoodi.

Reaalsus: friikartulid koolaga

Rasedusest sain teada augusti alguses. See oli meile super uudis. Aga raseduse algus oli minu jaoks natuke raske. Esimesed 16 nädalat iiveldas ning ma oksendasin vähemalt neli korda päevas. Kõik vitamiinid ja foolhape, mis ma võtsin, tulid sama teed tagasi. Unistus sellest, kuidas ma toitun tervislikult, ei läinud täide, sest ainus toit, mille järele isu oli ja mis alla läks, olid friikartulid ja koola. Mõnikord ka marineeritud kurgid ja seened.

Mäletan, et Hauka laadale sõites ei jõudnud ära oodata, et saaks suitsuvorsti ja värsket hapukurki. Sügisel olid üsna kiired ajad, pulmad tarvis korraldada ning kool vaja lõpetada. Töölt võtsin haiguslehe, sest magasin kogu vaba aja. Päeva jooksul võisin magada kokku kuus tundi ning ikka ka õhtul vara magama minna. Mingi­sugusest trennist ei saanud niimoodi juttugi olla. Mõtlesin endamisi, et küll jõuab veel.

Pingelised olid need esimesed 16 nädalat ka selle poolest, et loote liigutusi ei ole ju veel tunda. Tihti tuli pähe mõte, kas on ikka kõik korras. Kaalu juurde ei tulnud, kõhtu ka väga näha ei olnud. Kui 16 nädalat mööda sai, hakkas juba kõht paistma, tasapisi hakkasin tundma loote liigutusi ja enesetunne läks oluliselt paremaks.

Ei muretsenud ka enam nii palju. Edasine rasedus kulges ilma probleemideta. Kui nüüd aus olla, siis vesivõimlemisse jõudsin ühel korral ning joogas käisin kokku kahel korral terve raseduse­ jooksul. Aga mul on kodus üks neljajalgne, kes sundis mind vähemalt kolm korda päevas jalutama ja seda olenemata ilmast.

Käisime mehega ka perekooli loengutes – mõtlesin, et mehel võib olla huvitavam teiste käest kuulda, kuidas see sünnitus ikkagi käib.

Tahaks juba last näha!

Alates 38. rasedusnädalast ei jõudnud ma kuidagi sünnitust ära oodata. Nii väga tahtsin oma lapsega kohtuda, talle silma vaadata ja öelda, et ma teda armastan. Ämmaemandana on mul teadmisi, mis võiks sünnituse käivitumisele kaasa aidata, ning teadsin ka üldlevinud rahvatarkusi. Proovisin siis igasuguseid variante: läksin sõbrannale viiendale korrusele mitu korda külla, pesin käpuli toa põrandaid, käisin saunas, jõin oma sünnipäeval pokaali šampanjat, seksisin ja tegin muudki. Sünnitama ei pääsenud sellegi poolest.

Päev enne sünnitustähtaega käisin oma ämmaemanda juures ja küsisin, mis ta arvab, kui ma võtaks riitsinus­õli.­ Mõeldud-tehtud, neljapäeva õhtul kella 5 paiku võtsingi. Reede hommikul tuli limakork ära. Sellele ma tähelepanu ei pööranud, sest teadsin, et see võib ka näiteks kaks nädalat enne sünnitust eralduda. Valusid mul ei olnud. Ja tegelikult mul ei olnud ju õrna aimugi, millised need sünnitusvalud olema peavad! Olin neid näinud vaid teiste peal, teadsin küll, et need peavad olema regulaarsed ja minema aina tugevamaks.

Kaine, kuid tuhudes autojuht

Reede õhtul otsustasime, et lähme sõbrannadega Tartust Puhja (ligikaudu 25 km) kursusekaaslasele külla. Mina olin kaine autojuht ja pidime õhtul tagasi tulema. Kella 23.15 ajal tuli alakõhtu tugevam valu ning soov pissile minna. Koos pissiga hakkasid tulema ka looteveed. Mõtlesin endamisi, et küllap sünnitamisega on veel aega. Kuskil 10 minutit hiljem algasid valud iga kolme minuti tagant ning olid aina tugevamad. Et mina olin ainuke kaine autojuht, olin sunnitud valudega Tartusse sõitma.

Teel muutusid valud järjest tugevamaks ning käisid aina tihedamini. Ise veel mõtlesin, et ei tea, kas peaks minema end haiglasse näitama või rahulikult kodus valutama. Mees on hirmus pabistaja ja arvas, et peaksime ikka haiglasse minema. Helistasin ka oma ämmaemandale, et mida tema arvab. Leppisime kokku, et lähen näitan end ära ja kui olen sünnitaja, siis ta sõidab ka haiglasse. Haiglasse jõudsime öösel kell 1.20.

Valud olid iga kahe minuti tagant ning emakakaela avatus 4 cm. Siis pandi peale elektrokardiogramm ehk rahvakeeli KTG. See registreerib samaaegselt loote südamelööke ja emakalihase tööd. Tol hetkel haiglavoodis pikutades oli minu ainuke mõte, et palun laske mind siit püsti, ma ei saa ju külili olla, nii valus on, ma tahan liikuda. Hakkasin mõistma kõiki teisi naisi, keda mina olen „sundinud“ seal voodis pikutama. Samas saan ma aru ka selle uuringu vajalikkusest.

Hämaras ja vannis

Miskipärast oli mul oma sünnitusest kindel ettekujutus: sünnitan öösel hämaras ja vannis. Peaaegu nii oligi. Vannis olin kogu avanemisperioodi ja osa väljutusperioodist. Seal olles proovisin ikka nii hingata, nagu joogas õpetatud oli. Alguses see ka õnnestus. Aga sellest ajast, kui valud minu jaoks väga suureks läksid, mäletan ainult seda, kuidas mees korrutas, et ma hinge kinni ei hoiaks. Tead ju küll, mida ja kuidas tegema peab ning mida teha ei tohi, aga sünnitusel olin kõik ära unustanud, ei suutnud enam selgelt mõelda. Võib-olla oli asi ka selles, et sünnitustegevus oli väga intensiivne.

Sünnitasin kell 5.10 voodis ja lahklihalõike abil, sest poja ei tahtnud hästi välja mahtuda. Õnnelik isa lõikas läbi nabanööri. Sünnituse pikkuseks märgiti 5 tundi ja 5 minutit. Sain lapse kohe enda kaissu ning sinna ta ka esimeseks kaheks tunniks jäi. Meiega oli kõik korras ning me saime juba 8 tundi pärast sünnitust koju. Hetkel pikutab mu kõrval voodil igati tubli ja tragi neljakuune poiss ning uurib põnevusega minu tegevust.

MIS MIND „PRAKTIKAS“ IKKAGI ÜLLATAS

1. Suur üllatus oli see, et kõik käis nii kiiresti. Koolis loengutes rõhutati, et esmassünnitaja keskmine sünnitus kestab 12 tundi. Praktikal viibides nägime ka ikka enamasti pikki sünnitusi.

2. Sünnitusvaludest oli mul teistsugune arusaam. Teadsin, et kõht läheb toonusesse ning valus on. Ma ei teadnud, et mitte kogu kõht ei ole valus, vaid näiteks ainult alakõht ja seda kogu sünnituse vältel. Ega seda tunnet saagi ette kujutada, seda peab ikka oma nahal kogema.

MIDA TEEN JÄRGMINE KORD TARGEMINI

1. Ma ei teeks midagi teisiti. Hästi oluline on olla raseduse ajal „roosa ja rahulik“, lähtuda oma sisetundest. Naised, nautige oma rasedust!

2. Kindlasti võtan ka järgmis(t)e sünnitus(t)e juurde oma ämmaemanda. Enamikus haiglates peaks olema võimalik kasutada individuaalämmaemanda teenust. Nii hea, kui su kõrval on kogu sünnituse vältel üks ja sama isik, keda sa usaldad ning kellele saad loota. Olgugi et ma ise olen ka ämmaemand, olin oma sünnituse ajal justkui kõik ära unustanud.