Võitlus elu eest

Egnel on enne sünnitähtaega ilmale tulnud kaks poega: Hendrik (12) ja Kaur (1). Vahe­peal sündis ajaliselt tütar Hanna-Liseth (10). “Meie pere poistega on kummalised lood, tulevad palju varem välja,” ütleb naine.

Kuigi Hendrik sündis 35. rasedus­nädalal ja oli oma 2,5 kiloga päris suur – 30. nädalal sündinud Kaur kaalus vaid 1,5 kilo –, oli emal mõ­lemaga muret küllaga. “Esimese lapsega nägin palju vaeva ja olin oskamatu. Teise poisi puhul oli algus raske, sest teda kimbutasid mitmed hädad,” meenutab Egne.

Ehkki esimese poja tervis oli korras, vajas ta pidevat toitmist, et kaalus juurde võtta. “Tundsin Hendriku aastaseks saamiseni paanilist hirmu ja söötsin teda iga 2,5 tunni tagant. Ka öösel ja veel koguni siis, kui vajadust enam polnud. Mul oli kiiks, et ta on ikka väike.”

Tavaliselt arvestatakse, et enne­aegsed jõuavad arengus ajalistele järele 2. eluaastaks, ent Hendrik oli seda juba enne aastaseks saamist. Vaid pead hakkas ta tõstma keskmisest paar nädalat hiljem, sest õlavööde oli nõrk. Kaheksakuuselt ta juba käputas, sellele järgnesid nädalaste vahedega istumine ja tugede vahel tatsamine.

Kui Hendriku viis nädalat varasem ilmaletulek jäi Egnele mõistatuseks, siis Kaur sündis 2,5 kuud varem selle­pärast, et platsenta hakkas emaka küljest irduma. Egne jõudis suure verejooksuga haiglasse, kus loote südamelöögid hakkasid juba nõrgaks jääma. Laps saadi õnneks elusana kätte.

Hiljem ütles arst emale, et lapse kaela ümber oli kolm korda keerdunud ka nabanöör ja on küsitav, kuidas tal oleks õnnestunud sellises seisundis 10 nädalat veel kasvada.

Lapse väiksus šokeeris

Juba järgmisel päeval astus keisrilõikest vaevu toibunud naine vapralt oma beebi kõrvale ja sai šoki. “Laps oli nii tilluke ja hingas kiiresti. Arstid ütlesid, et ta on isegi suur, aga mina ei saanud aru: “Mis mõttes? Last pole ju olemaski.” See laps täitsa hirmutas mind. Ma ei olnud selleks valmis,” räägib Egne, kes imestab, et ta sel hetkel üldse püsti jäi.
Iga päevaga läks beebi seisund siiski paremaks. Järjest vähem oli hirmsaid hingamisseisakuid ja toidu tagasiheidet. Ema pumpas talle välja piima, mida laps seedis palju paremini kui algul antud rinnapiimaasendajat. “Silm harjus ka teda vähehaaval vaatama.”

Lapse 10. elupäeval tabas aga peret uus katsumus. Järsku oli poja seedimine pea peale pööratud. Tita väljaheites oli verd ja kakat tuli isegi oksega välja. Kui ema õhtul haiglast lahkus, ei andnud arst tema lapsele elulootust: “Helistage hommikul, siis ütleme, kas ta on alles.”

Õnneks tuvastasid arstid kiiresti, milline bakter põhjustas sooltepõletiku ja veremürgituse, ning hakkasid titat ravima. Poisi sooltel oli limaskest lausa irdunud, mis tähendab täiskasvanule kindlat surma. Kuna aga vastsündinul see kärmelt asemele kasvas, jäi ta ellu.

“Arstide ja Jumala abiga sai kõik korda. Imekspandav, et lapsel ei jäänud sellest sooltekahjustust,” räägib Egne.
Pärast kuuenädalast haiglasolekut pääsesid ema-poeg lõpuks koju. “Kuigi Kaur oli hoopis tillem kui Hendrik, suutsin kainet mõistust säilitada ja lasin lapsel öösel magada. Ei toppinud talle pidevalt süüa,” räägib Egne. Kuidagi loomulikult poiss kosus. Praegu, aastaselt, kaalub ta 10,5 kilo ja on 80 cm pikk.

Vaja on kannatlikkust

Kuigi aastane Kaur kõnnib vaid tugede najal, rapsib ta isa süles kõvasti jalgadega, nagu tahaks jooksu pista. “Ema ootas kangesti, et laps käima hakkaks. Nüüd on see siis käes,” muigab isa Janek (35).

“Eks iga ema ootab, et laps hakkaks ühte ja teist tegema,” möönab Egne. “Nüüd peab aga Kauril kogu aeg sabast kinni hoidma, et õnnetust ei juhtuks. Ta on tubli toimetaja, kes tahab hirmsasti maailma avastada ja kõndida, aga ei oska veel.”

Nagu jalgadel liikumist, ootas ema läbematult ka roomama, käputama ja istuma hakkamist. Kõik need oskused tulid lapsel kaks kuud tavalisest hiljem. “Kui viiekuune laps on põrandal ja midagi ei tee, hakkad mõtlema, et äkki ta jääbki selliseks. Kui aga võtsin tema vanusest kaks kuud maha, sain paanikast üle. Mõistsin, et ta ei peagi ju kolmekuuselt midagi tegema. Nii tuleb end pidevalt korrale kutsuda,” räägib Egne.

Kui poisil aga korraga neli hammast suhu teed rajasid, nuttis ta palju. “Mõtlesin jälle, kas ta on virilam, kuna on varem sündinud, või oleks ta selline ka õigel ajal sündinuna. Nüüd läheb ta õnneks iga päevaga rahulikumaks.”

Poiss uudistab külalist ilusate pruunide silmadega, naeratab seejärel suurt laia naeratust ja katsub näpuga võõra ninale pihta saada. “Ta näeb ja kuuleb hästi ning on väga terane poiss,” tõdeb ema Egne.

MINU ENNEAEGNE

Loodan ainult parimat

Marianne Tobro (20), kolmekuuse Steveni ema:

“Jaanuari lõpul algasid järsku valud ja kiirabi viis mind Pärnust Tallinna. Steven sündis 31. rasedus­nädalal ja kaalus 1545 grammi. Esimesed paar päeva olid kõige hirmsamad. Ärkasin nuttes üles ja laps oli kadunud. Käisin intensiivis teda vaatamas ja piima viimas.

Head uudised tulid siiski kiiresti. Kaks päeva hiljem hakkas ta ise hingama, nädal hiljem sai kuvöösist vesivoodisse. Paarinädalaselt sain ta enda juurde palatisse.
Kui laps oli ühe kuu ja ühe nädalane, kirjutati meid Tallinna lastehaiglast välja. Õde õpetas enne elustamist. Kolm päeva hiljem pidime seda ka kasutama. Steven jäi keset söömist magama ja tõmbas piima kurku, nii et hingamine seiskus. See oli väga hirmutav.

Praegu on Steven kolmekuune ja kaalub 3800 grammi. Õige sünniaeg on möödas ja alates sellest on ta laps nagu lapsed ikka. Pole enam nii vaikne ja rahulik, vaid karjub, nõuab süüa ja sülle.
Praegu on kõige kriitilisem silmahaigus. Tal on tehtud üks laseroperatsioon, ent tulevikuväljavaated tunduvad head. Vahel muidugi tahab maad võtta must masendus, et laps võib pimedaks jääda, aga siis ajan halvad mõtted eemale. Olen alati lootnud parimat.

Kuna ise sain palju abi teistelt emadelt, üritan nüüd ka ise teistele teavet jagada. Ise tundsin väga puudust sellest, et keegi ütleks: “Mul on ka enneaegne laps ja temaga on kõik korras.””

Olin üllatavalt positiivne

Helena Tammesalu (28), viiekuuse Kevini ema:

“Sünnitasin lapse 30. rasedusnädalal, 10 nädalat enne õiget aega. Poeg oli 1200 grammi raske ja 39 sentimeetrit pikk. Võrdlesime lapsi palatikaaslasega. Kui panime enda sõrme lapse kätte, naersime, et keegi on titale palgi pihku pistnud.

Pumpasin pojale piima välja, õppisin teda mähkima ja sondiga söötma. Ida-Tallinna keskhaiglas olid hästi toredad tädid, kes kõike õpetasid. Edasi läksime lastehaiglasse. Kokku olime haiglas veidi üle kuu.

Tagantjärele imestan, et olin sel ajal nii positiivne ja masendusse ei langenud. Ei teadvustanud üldse, et lapsel võib olla suuri probleeme. Abi oli ka palatikaaslastest , kellega muresid jagasime.
Praegu kaalub Kevin 5,5 kilo ja on 61 sentimeetrit pikk. Imeb rinda. Pea iga nädal käime füsioteraapias. Kõhuli olles hoiab ta pead ja vaatab ringi. Päeval ei taha aga hästi magada ja on rahutu. Uuringud on näidanud, et tal on kõik korras.”

Meie Pöial-Liisi on tragi

Karin Kask (31), nelja-aastase Karl-Markuse ja kümnekuuse Karolina ema:

“Imestan, et ma rasedusega niigi kaugele jõudsin. Pidevad verejooksud esimestel kuudel, autoavarii ja gripp andsid vaid õrnalt aimu eesootavast.
Karolina sündis 32. rasedusnädalal lootevete enneaegse puhkemisega, ta oli 43 sentimeetrit pikk ja kaalus 2044 grammi. Pärast sündi viidi ta kohe Tartu lastehaiglasse, kus ta esimesed elunädalad veetis kuvöösis.

Mulle oli kõik väga ootamatu. Ei saa öelda, et ematunne oleks kohe tekkinud. Pigem oli sees suur tühjus. Kuna kogu eluolu vajas kiiret ümberkorraldamist, läksin tema juurde haiglasse alles siis, kui ta oli 1,5nädalane. Seni käisin iga päev teda mitmeid kordi vaatamas ja piima viimas. Esialgu sõi ta seda sondist, edasi pudelist. Praegu on ta rinnalaps.
Haiglas olime kuu. Ilmselt oleksime varem koju saanud, ent kuna Karolinat kimbutas apnoe, ei julgenud ma teda enne aparaadi küljest lahti ühendada.
Ka kodus läks mõned korrad haiglas õpitud teadmisi vaja. Kui laps süües magama jäi või näiteks une pealt sööki välja ajas, lõi tal vahel hinge kinni.
Praeguseks on see õnneks möödanik. Vaid tütre Pöial-Liisi-mõõdud annavad aimu enneaegsusest, ta on 68 sentimeetrit pikk ja kaalub 7,7 kilo. Oma arengus on ta aga hästi tubli ja ajalisele lapsele järele jõudnud.”

6 SOOVITUST EMALE

• Õpi tundma oma last. Uuringud on näidanud, et vanemad saavad tervise- või arenguriskiga titat kasvatades enim psühholoogilist tuge lapselt endalt. See tähendab, et ema võiks olla titaga palju koos. Siis hakkab tekkima ka veendumus: “Me saame hakkama!”
• Anna endale aega. Harjumine uue olukorraga ja lapse eest hoolitsema õppimine võtab aega.

• Jaga kogemusi. Beebiga seotud kogemusi jaga ka teiste pereliikmetega. Titaga võiksid algusest peale suhelda nii isa kui õed-vennad.

• Unusta häbi ja ära otsi süüdlast. Lükka kõrvale häbi- ja süütunne. Need ei lase keskenduda edasielamisele, enda ja pere aitamisele ning kooshoidmisele.

• Otsi saatusekaaslasi. Kõige lihtsam on seda teha neti teel, kust leiad enne­aegsust puudutavaid jututubasid, ühinguid jmt (vt nt www.johan.paabel.ee).

• Beebikool. Kui laps areneb ja ta tervis lubab, võiks minna beebikooli. Seal saad last teistega vargsi võrrelda ja leiad adekvaatset tagasisidet. Kuid ära unusta kõiki nõuandeid kriitiliselt kaaluda.

Allikas: psühholoog Kai Torim

Imetlusväärne pühendumus

Liis Toome, Tallinna lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonna juhataja, imetleb enneaegsete emade tublidust ning avab liiga väiksena sündinute terviseriske.

Kui kiloseid beebisid suudavad arstid üldjuhul hästi elule aidata, siis väiksemaid ja eeskätt enne 26. rasedusnäda­lat ilmale tulnuid ohustavad tõsised tervisehädad.
Ebaküpsuse tõttu võivad enneaegse igas elundsüsteemis tekkida haigused. Ohtlikumad neist on ajukahjustused. Palju on seedehädasid ja hingamis­raskusi.
Beebile antakse surfaktanti – ainet, mis hoiab lahti õhuteed ja mida väga väikestel enneaegsetel on liiga vähe. Just selle kasutuselevõtt aastakümned tagasi võimaldas elule turgutada ka alla 1000grammise sünnikaaluga lapsi.

Nii õnnestub päästa üha väiksemaid ja muutub ka aktuaalseks küsimus: kui väike laps on liiga väike ja kui palju ravi liiga palju? Kuigi Eestis on “elu miinimumpiiriks” 22 täis­rasedusnädalat ja 500 grammi, tehakse eluvõimelisuse piiril sündinud lapse puhul individuaalne raviotsus koos vanematega.

Tähtis on elukvaliteet

Enneaegsete vastsündinute elulemus Eestis on võrdväärne Euroopa Liidu liikmesriikide omaga. Tähelepanu pöördub üha enam küsimusele, kuidas tagada lapsele hilisem hea elukvaliteet.
Nii Tallinna kui ka Tartu lastehaiglas jälgib lapse esmane ravimeeskond tema arengut 2. eluaasta lõpuni. See on ajani, mil sügavalt enneaegne laps peab olema nii kasvus kui ka arengus järele jõudnud ajaliselt sündinud eakaaslastele. Kahe aasta vanuses tehakse otsus, kas laps vajab edasist jälgimist ja ravi.

Enneaegse lapse sünd on stressi­rohke aeg kogu perele, eeskätt aga emale. Sestap püütakse pakkuda pe­rele igati tuge. Vastsündinute nüüdisaegse ravi võtmesõnaks ongi perekesksus: enneaegsel on õigus olla ümbritsetud oma pere poolt ning perel on õigus osaleda lapse ravi- ja hooldus­protsessis.
Kuigi enneaegse vastsündinu elu algus on sageli vaevaline, näeme praegu kaheaastaste tervisekontrollil peamiselt terveid ja hästi kasvanud ning arenenud lapsi. Imetlusväärne on perede pühendumus ja kasvamine koos lapsega.

3 fakti

• Eestis peetakse enneaegseks last, kes on sündinud pärast 22. rasedusnädalat ja enne 37. rasedusnädalat ning kaalub sündides üle 500 g.
• Eestis sünnib enneaegsena ligi 5,5% lastest ehk umbes 800 last aastas.
• Enneaegset sündi võivad põhjustada rasedustüsistused, ema haigused, halvad harjumused, stress jm, kuid enneaegne võib sündida ka täiesti tervel emal.