TÄHTIS TEADA! Kuidas reageerida lapse esimestele loomingulistele saavutustele?

Kuigi tavaliselt on need kaugelt täiuslikest, on sinu lapse esimesed joonistused, sünnipäevakaardid ja plastiliinikujud kõige olulisemad verstapostid tema loomingulises arengus. Kahtlemata väärivad need tunnustust, kuid seda tuleb teha arukalt. Jagame viit väärt nõuannet, kuidas lapse püüdlustele reageerida ja teda innustada.

Laps jookseb silmade särades sinu juurde ja näitab uhkelt oma joonistust tervest perest, mis on tegelikult kolm värvilist kriipsu ja üks laik. Või demonstreerib klotsiehitist, mis ei sarnane millegi maailmas olemasolevaga, väites ise, et see on lennuk. Kas tuleb tuttav ette? Need ongi sinu lapse esimesed kunstitööd, mille ta on loonud suure pühendumise ja kirega ning kindlasti ei tohiks sel hetkel lihtsalt mujale vaadata või vaikida.

Aga kuidas siis reageerida lapse kunstilistele püüdlustele? Siin on viis tähtsat reeglit:

1. Hinda tema jõupingutusi. Alguses on just loomeprotsess ja soov ise midagi teha palju tähtsam, kui töö tulemus, ja seda tasub kiita. Seepärast, isegi kui klotsidest lind näeb rohkem koera moodi välja, pole vaja last kritiseerida. Tuleb hinnata jõupingutust, mida laps tegi töö valmimiseks. Ütle näiteks: “ Sa oled tõeliselt palju vaeva näinud, ma olen sinu üle uhke!”.

2. Ära anna hinnanguid. Ütleb ju vanasõnagi, et ilu on vaataja silmades. Ja selles on suur tõde, sest hinnangud nagu “ilus” ja “kole” on inimeste välja mõeldud ja viitavad standarditele ning mustritele. Me arvame kirjutamata kokkuleppe alusel, et Marilyn Monroe on ilus. Kõik aga ei pruugi sellega nõustuda. See on maitse küsimus. Näiteks eelistab palju inimesi Zdzisław Beksiński maale, mis on täis ängi ja muret Henryk Siemiradzki idüllilistele maalidele. Just seetõttu ei ole vaja lapse loomingu tulemust kuidagi liigitada. Keskendu detailidele ja kommenteeri neid. Näiteks: “Sellel lennukil on väga suured tiivad, sellega saab vist väga kaugele lennata.” või “See lind on väga sarnane sellele papagoile, keda me viimati loomaaias nägime.”

3. Ära võrdle. "Mari joonistab paremini kui sina", "Toomas oskab ehitada palju kõrgema klotsitorni” – selliseid kommentaare tehes võime arvata, et motiveerime oma last. Tegelikult on sellel hoopis vastupidine efekt. Selliseid kommentaare kuuldes võib laps hakata arvama, et tema töö on, ja jääb igavesti, teiste omast kehvemaks. Selle tulemusena võib ta hoopiski proovimisest loobuda. Kui vanem ütleb sellised asju, võib laps mõelda, et kui juba tema kõige lähedasem inimene tema tegemisi ei hinda, siis ilmselt pole lootustki, et keegi teine seda teeks. Niisiis, ära kunagi võrdle üht last teisega. Sa võid võrrelda lapse praeguseid töid eelnevatega. Näiteks võid öelda: “See paat püsib küll kauem veepinnal, kui see, mille sa eelmine kord tegid. Hästi tehtud!”

4. Räägi ja küsi küsimusi. Kas lapse töö on sinu jaoks täielik müsteerium? Ära teeskle! Laps saab sellest aru ja ta mõistab ka seda, et sa ei räägi tõtt. Lihtsalt küsi, mis sellel pildil on või ütle, millele see sarnaneb. Lase oma lapsel selgitada oma loomingu algideed. Näita oma huvi lapse loomingu vastu küsides: “Ma näen, et sa oled mulle selga joonistanud selle punase kleidi. Kuidas sa teadsid, et see on minu lemmik?”

5. Julgusta teda uuteks katseteks. Esimesed tulemused lapse loomingus võivad olla täiuslikkusest kaugel. Aga ideaalide poole püüdlemine on väärt pingutamist ja oma oskuste arendamise ja parandamise stiimuliks. Ole ettevaatlik, et sa kunagi ei riivaks lapse tundeid või teeks maha tema ambitsioone. Pigem julgusta ettevaatlikult teda tegema järgmisi samme, mitte ära kritiseeri. Ütle näiteks: “Kui sellel linnul oleks natukene suuremad tiivad, saaks ta vist kõrgemale lennata? Või mis sina arvad? Kas teeme ta tiivad suuremaks?”

Mänguasjatootja LEGO on SIIN käima lükanud toreda mängu, kus otsitakse tublisid noori kunstnikke, kellest parimatele jagatakse suuri ja uhkeid klotsikomplekte. Kas sinu lapsel on mõni vahva pilt, mis võistlusele sobiks?