Daniel Levi: Igas võimsas armastusloos on madalseise
Kui Eleri ja Daniel Viinalass palavas bussis õhetades, küpsisepuru istumise all, kõrvuti klassiekskursioonile sõitsid, oli see ilmselt juba kusagil paika pandud, kuhu nende lugu välja viib. Nüüd on neil pisitütar Elviine.
“Just paar päeva tagasi oli meil käima hakkamise aastapäev! 14 aastat sai sellest 9. klassi lõpuekskursioonist Piusa koobastesse, kui meist paar sai,” kuulutab Daniel (30). “Ma suutsin isegi leida arvutist pildi, mis on samal päeval tehtud,” naeratab Eleri (29). Nende armastuslugu oli kui ette määratud. Värskel emal on selgelt meeles seik neljandast klassist, kui tema tulevase lapse isa tunnistas talle sealsamas poe ees tõsiselt: “Eleri, sa küll meeldid mulle väga, aga me oleme veel liiga noored, et käima hakata.” Nüüd aga tudub teises toas, uks paokil, meie valjust jutust väljagi tegemata vaevu kahekuune Elviine. Vanemad naeravad, et ilmselt ei jää beebitüdruk vaikuses enam magamagi, nii harjunud on ta mõnusa meluga. Tõeline muinasjutt!
Daniel jääb pärast rõõmuhõisete saatel meenutusi hetkeks mõttesse ja tunnistab ka üht enda valusaimat õppetundi. Kui Eleri läks ülikooli psühholoogiat õppima, Daniel Kõrgemasse Kunstikooli – siis see juhtuski. “Unustasin olla tänulik selle eest, kes ja mis mul on, võtsin meie suhet iseenesestmõistetavana ja reetsin Eleri usaldust rängalt. Mis seal salata, meie suhtest ei olnud vahepeal midagi järel.”
“Veider, kui kiiresti lööb pildi selgeks, kui järsku on midagi nii olulist läinud,” mõtiskleb Daniel. “Astusin ikka väga sügavasse ämbrisse. Ma ei väärinudki uut võimalust, olin Eleri usaldusega hooletult ringi käinud.”
Järgnev aasta polnud lihtne, tõdeb Daniel. Usaldus oli kadunud, tuli vundamendist pihta hakata, et suhet uuesti üles ehitada. “See oli mu elus täielik pöördepunkt – pilt läks äkki selgeks, fookus teravaks. Meie suhe sai uue tähenduse. Mõistsime, et kui nüüd kokku jääme, siis alatiseks. Kui sellest üle saame, võime üksteisega kõigest rääkida.” Seitse aastat tagasi noored abiellusid.
