Ema süda valutab| Laps läheb esimest korda laagrisse

 (2)
Ema süda valutab| Laps läheb esimest korda laagrisse
Jana käis ise lapsena laagris, tütar Mari ja poeg Karl on järginud ema eeskuju. Kõik nad on oma laagrikogemustega väga rahul. | Fotod: Vahur Pormeister

Laagrisuvi võib kujuneda aasta helgeimaks mälestuseks, aga mõnikord võib juhtuda ka vastupidi – laps saab laagrist nii suure trauma, et ei soovi enam kunagi sinna minna.

Nädal või paar kodust eemal võib olla kui paradiis – tekivad uued sõbrad, saab mõnusalt aega veeta, ujumas käia, niisama lustida. Kuid laagris võib tulla ka pisaraid – tülliminekul sõbraga või mõne laagrikaaslase vihaga öeldud lause peale. Suur osa lapsi saab laagrisse kaasa mobiiltelefoni ning sellest võib saada alguse suur koduigatsus. Just seda kogesin emana eelmisel suvel, kui olin poja saatnud nädalaks spordilaagrisse ühele Eesti väikesaarele.

Esimese klassi lõpetanud pojale oli see esimene pikem eemalviibimine perest. Tõsi, ta oli olnud kaks ja isegi kolm nädalat suviti maal vanaema juures, kuid vanaema on ju osake perest. Nüüd olid aga treeningu­kaaslased, kellega tal polnud veel kujunenud sõprus­suhteid, pigem vastu­pidi – konkurents oli tekitanud mõne kaaslasega lahkarvamusi, mis laagris võimendusid. Poisse oli palju ja treeneri tähelepanu kõigile alati ei jagunud, mistõttu istus muidu igati seltsiv poeg õhtuti telefoni otsas ja palus, et tuleksime talle otsekohe järele, sest ta tahab nii väga koju.

Süda tahtis rinnust välja hüpata, kui poiss ühel päeval teatas, et teised poisid narrivad teda, põhjuseks seesama pidev koju helistamine. Olin valmis autosse hüppama, et laps poole pealt laagrist ära tuua, kuid uurisin veel igaks juhuks, kas ta ikka kindlalt tahab sealt lahkuda. Mispeale otsustas võitlejahingega poiss siiski lõpuni laagrisse jääda, sest vahetuse viimasel päeval pidi ta kätte saama auga välja teenitud medali.

Seotud lood:

Poeg pidas lõpuni vastu ja tundis pärast selle üle uhkustki. Tõsi, kodus teatas, et ei lähe enam iial ööbimisega laagrisse. Nüüd on aasta möödas ning pojal pole midagi uuesti laagrisse mineku vastu. Vahepeal on tal tekkinud meeskonna­kaaslaste hulgas sõpru ja seekord läheb ühe treeneri asemel kaasa kaks.

Piisavalt tähelepanu

Loe veel

Õnneks on suuremal osal lastel laagritest siiski positiivsed mälestused. Vanalinna haridus­kolleegiumis õppiva Karli (16) ja Mari (14) ema Jana Perens (47), kes töötab ise samas koolis muusikaõpetaja ja koorijuhina, on laululaagriteski näinud, kuidas vahel kipuvad lastel eemal olles koduigatsusest silmad läikima. Siis on vaja õpetajal või treeneril lapsega lihtsalt rääkida, talle tähelepanu pöörata ja tegevust leida, et laps ei tunneks end üksi. Jana sõnul on lapsele suureks toeks ka tema armas kaisuloom, mida ei peaks häbenema kaasa võtta isegi suuremad lapsed. “Koduigatsuse vastu aitab hästi korraldatud laagritöö, tihe päevaplaan ja huvitav tegevus, toredad söögitädid ja maitsvad toidud ning piisav arv kvalifitseeritud õpetajaid-kasvatajaid-treenereid, kes lapsi juhendavad ja tähele panevad,” räägib Jana. “Ja kui lapsed on varasemast omavahel tuttavad või lausa sõbrad, siis ei pruugi kodu neile meeldegi tulla.”

Kodus teatas poeg, et ei lähe enam iial ööbimisega laagrisse.

Viljandist pärit Jana käis ise lapsepõlves Kloogaranna pioneerilaagris. Eelmisel suvel oli ta tütar Mari samas kohas TÜ teaduslaagris, et lähemalt tutvuda loodusteaduste põneva maa­ilmaga. Igaks päevaks oli oma teema eri valdkonnast, alustades bioloogiast ja keemiast-füüsikast ning lõpetades psühholoogia, infotehnoloogia ja keskkonnakaitsega. Õhtuti pakuti lastele kõike, mida üks suvine laager pakkuma peab – vahvaid mänge ja seltskondlikku tegevust. Juhendajate ja kasvatajatena tegutsesid toredad noored inimesed – üliõpilased, magistrandid, doktorandid. Marile oli suvine laagrinädal sedavõrd põnev elamus, et ta plaanib sinna minna ka sel suvel.

Koduigatsus on normaalne

Mari vend Karl on juba kogenud laagriskäija. Esimesest klassist saadik on ta igal suvel veetnud laagris vahel koguni kaks vahetust: ühe nädala juunis, teise juuli lõpus või augustis. “Hakkasin käima korvpallitrennis ja sattusin kohe pärast esimest klassi korvpallilaagrisse Kurgjärvele,” räägib nüüd juba pikaks noormeheks sirgunud poiss. Eks tedagi kimbutas esimesel suvel koduigatsus, aga kuna enamik laagrikaaslasi oli oma klassist ning tegevust jagus hommikust hilisõhtuni, siis eriti mahti sellele mõelda polnud. Karl peab koduigatsust igati normaalseks nähtuseks, mis tekib lastel – eriti esimest korda kodust eemal olles – nagunii ja paratamatult.

Nii Marge kui ka ta mees Taavi on õppinud noorsoo­­tööd ning laagrites kasvatajaks olles on Marge seda ka praktiseerinud. Tütar Emma on esialgu alles oma esimese laagrisuve ootel. Kuid oodata pole jäänud enam üle paari-kolme aasta.

Ema sõnul on Karl mobiiltelefoni küll alati kaasa võtnud, kuid need on laagri alguses tavaliselt kokku korjatud. Vanematele helistamiseks on olnud kindlad kellaajad. Jaana meelest on see tark taktika, sest taoline elukorraldus lubab lastel paremini oma emotsioonidega toime tulla ning helistamise ajaks on enamasti selge, mis on oluline ja mis mitte. Probleemi tekkides ongi parem, kui info jõuab vanemateni otse vastutavalt täiskasvanult – kasvatajalt või treenerilt. Laps ei pruugi olukorda iga kord adekvaatselt hinnata ja tekkida võib palju asjatut segadust ja muret.

Karlile meenuvad laagrisuvedest rääkides ainult head asjad. Selgi suvel on tal ees nädal Kurgjärvel, juba tuttavas laagris. Tõsi, viimastel aastatel käib ta seal juba kergejõustiklasena. Ta on laagrist aastate jooksul leidnud mitmeid sõpru, kellega on ka edaspidi suhtlema jäänud. “Iseseisvuse kasva­tamiseks ja uute, samade huvidega sõprade leidmiseks on laager väga tore koht,” arvab poiss.

Iga pere on muidugi erinev ja ka laagril ja laagril on vahe. Eriti hinnavahe. Mis laagrid keskmiselt sel suvel maksavad, seda vaata SIIT!

Podcastid
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare