Henry isablogi: 8 asja, mida iga tulevane isa teada võiks
Isaks olemine on mulle õpetanud rohkem kui sellele eelnevad 33 aastat ja ma olen elus näinud palju. Nüüd on see koht, kus ma peaksin loetlema, mida ma näinud olen, et kinnitada oma väidet, ja ma avastasin, et ei, ma siiski pole palju näinud. Olen üpris vähekogenud ja see on ehk ka põhjus, miks mul lastega seoses sedavõrd palju emotsioone tekib. Siin on väike nimekiri asjadest neile, kes kunagi lapsi saada plaanivad. Ja see ei ole hoiatus, et ärge saage lapsi, vaid lihtsalt mõned asjad, mida teada võiks.
Et olla hea vanem pead sa olema söönud ja puhanud.
Mu vanem poiss on neljane ja kaksikud kahe-poolesed ja need on vanused, kus neile meeldib piire kombata. Mitte ainult meie, vaid kõige ja kõigi. Kui kõvasti saab vastu akent taguda, kuni see kas katki läheb või mõni vanem röögatab? Kui lähedal võin selle rehavarrega oma õe-venna näo ees mängida, kuni see vastu nägu läheb või mõni vanem röögatab? Selleks, et probleemidega ja selle pideva kompamisega tegeleda ning olla adekvaatne, peab olema puhanud ja täis kõhuga, sest vastasel juhul saavad ka kõik naabrid teada, kui võimsad su kopsud on.
Lastele ei tohi valetada!
Ma pole küll kunagi plaaninud valetada, kuid vahel olen ma liiga kergekäeliselt mõne lubaduse õhku visanud ja kuna see pole rohkem teemaks tulnud, siis edaspidi seda vaikselt ignoreerinud. Ükskord lubasin, et kui nad õhtul oma mänguasjad kokku korjavad, siis me läheme homme mänguväljakule. Möödus ligi kaks nädalat, kui mu poeg tuli, silmad veekalkvel, ja küsis, millal ometi homme tuleb, et ta saaks mänguväljakule minna. Homme tuli kohe. Sain aru, et kuigi nad ei ole suuremad asjad arvutajad ja kalendrist ei tea ööd ega mütsi, siis nad panevad tähele ja ma pean palju rohkem läbi mõtlema, mis ma ütlen. Tahan ju ka enda lastest kasvatada kodanikke, kelle sõna maksab.
Privaatsus unusta ära.
Mitte ainult sellepärast, et nad ei soovi üksi olla, vaid lapsed reaalselt soovivad teada, mis toimub teisel pool ust. Miks ta ei tohi kakamise ajal minuga seal kaheruutmeetrises ruumis aega veeta? Kas mul on midagi varjata? Kas mul on seal kusagile kommid peidetud? Kahtlane. Kuid katsu siis oma asja ajada, kui kolm silmapaari su jalge ees istuvad ning iga susina ja sulpsatuse peale itsitavad ja küsivad, mis see oli.
Sina ei ole enam number üks.
Mitte ainult sinu kaasa silmis, vaid ka su enda silmis. Arutasime kunagi naisega, et kui me saaksime põlevast majast päästa vaid kas oma lapse või oma kaasa, siis kumma me valiksime. “Henry, oli tore sind tunda!” – ja juba jookseks ta, laps süles, majast välja. Kuid tõtt-öelda ka su oma vajadused jäävad ootele, kui valikuid tuleb teha. Kord pidin ootama ja aega veetma kaubanduskeskuses ning kohe leidsingi end mänguasjapoodides ringi tuhnimas ja mõtlemas, kui rõõmsad oleksid lapsed, kui ma neile midagi tooks. Vähemalt selleks perioodiks, kui lapsed vajavad vanemaid enda kõrvale, võib unustada kõik oma vajadused ja hobid. Laps on su pea vallutanud.
Igavus muutub luksuseks.
Ma olen terve elu olnud küll ülekaaluline, aga selline, kes ühe koha peal olla ei suuda. Kogu aeg oli vaja midagi teha ja sõbrad ümbritsesid mind alati. Vihkasin päevi, kus midagi teha ei saanud. Need olid mõttetud hommikud, kui väljas oli halb ilm ja meil polnud teha muud kui toas passida. Nüüd, kui vahel harva Esileedi lastearmaadaga oma vanemate juurde maale sõidab, võin ma tunde teleri ees istuda. Telekas ei pea isegi käima. Lihtsalt see vaikus. See tunne, mida koged, kui mitte keegi ei ripu su seljas ega ürita kõrvakile vastupidavust kontrollida – see on nauding. Varem ma nimetasin seda vaikuses istumiseks, nüüd nimetan perfektseks hetkeks. Peaksin endale nendeks puhkudeks kiiktooli muretsema... issand, ma olen vanaks jäämas.
Ükski päev ei möödu emotsioonide virr-varrita.
Ärkamisest uinumiseni kulub hulk aega. Selle jooksul ma jõuan tunda väga palju emotsioone, mida ma varem kunagi tundnud polnud. Päevas on terve hulk uhkust, rõõmu, viha, pettumust, armastust, hirmu, lootust, kärsitust. Lapsed toovad ellu tunded! Nagu ma ütlesin: neil päevil, kui lapsi pole, naudin ma vaikust. Ent päevast kaovad värvid, kui oled üksi. Sa lihtsalt oled. Tagantjärele mõeldes tundub uskumatu ja me vahel abikaasaga arutleme, et mida me tegime enne lapsi – me lihtsalt olime? Tiksusime igapäevarutiinis. Kui ma oleksin varem teadnud, kui palju emotsioone olen ma võimeline tundma, oleksin ehk juba varem laste saamisele mõelnud.
Lapsed ei käitu meie sõnade, vaid tegude järgi.
Kõige klišeelikum lause üldse, kuid see ongi klišee, sest see on tõsi. Me võime päevi või isegi kuid veeta, selgitades lastele elutõdesid, kuid seni kuni me nende järgi ise käituma ei hakka, ei muutu midagi. Kui sa räägid lastele, kui oluline on enda liigutamine ja aktiivne eluviis, kuid su ainuke trenn on diivani ja külmkapi vaheline teatejooks, siis ole valmis, et lapsed järgivad su eeskuju. Kui sa ütled, et sööma peab laua taga, kuid nad näevad sind sageli diivanil näksimas, siis pole sul mingit põhjust hurjutada, kui avastad seal saiapuru ka siis, kui sa ise seal söönud pole.
Õnnetused hüüavad tulles.
Meil on viies meel. See on looduse poolt sisse kodeeritud. Mingi hääl sügaval meie sees hoiatab meid ja meil on loll komme seda ignoreerida. Seda tuleb kuulata! Instinktid on elusolenditel põhjusega. Kui sul käib kasvõi hetkeks peast läbi, et äkki ma ei peaks neid autovõtmeid siia laua äärele jätma, sest laps võib need kätte saada ja potti visata, siis kuula seda, sest täpselt nii lähebki. Kui sa kahtled kasvõi millisekundiks, kas laps kivi käes auto juures on hea mõte, siis sul on valida, kas võtta käest kivi või maksta 200 eurot kaskokindlustusele, et see mõlk autost välja saada. Pea kõik õnnetused on tegelikult ärahoitavad.
