Tunnen, et pea läheb sellest info-virvarrist lõhki. Isegi kui ma ei otsi, saan ikka pidevalt uut teavet, mis sunnib mind seni hästi toiminud paradigmasid muutma. Isegi kui ma seda ei soovi.
Tahaksin tagasi seda mõnusat Bullerby-elu, kus kõik oli ilus, lihtne ja mis peamine – inimesi ei lämmatanud pidev info üleküllus. Tahaks minna lihtsalt poodi ja osta lastele vorsti ja viinamarju, mis neid rõõmustavad, ilma et peaksin tundma süümekaid selle pärast, et luban neil mürke sisse süüa.
Mõnikord ma tõsiselt imestan, mida ma üldse mõtlesin, kui lapsed siia maailma sünnitasin. Ema olla on niigi üks paras tuumateadus, sest lastega ju kasutamisjuhendit kaasa ei tule. Ent lisaks sellele – suuta filtreerida ja analüüsida kogu seda infomassi, kõiki neid aineid, mida me päevast päeva sisse hingame või peale määrime, on hoopis kõrgem pilotaaž! Iga päevaga tunnen, kuidas ma ei jaksa enam olla kõikvõimas ja oma lapsi kõigi maailma ohtude eest kaitsta. Lihtsalt ei jaksa.
Mis suunas joosta?
Üks asi on fakt, et meie maailmakene siin universumi servas pole vahest enam nii turvaline, nagu ta oli mõned aastakümned tagasi. Ja ta liigubki tundmatusse tulevikku sellise hooga, et inimene lihtsalt pole võimeline tagama kõigi asjade ohutust. Tehnoloogia areneb nii kiiresti, et vaesed teadlased, kes peaksid uurima selle mõjusid ja koosmõjusid inimkonnale, lihtsalt ei jõua sammu pidada. Tundub, et teatav kadu tulebki lihtsalt arvestada statistika sisse. Näiteks vaktsiinid – keegi kuskil päästab sellega portsu elusid, aga keegi kuskil kannatab. Pane siis näpp peale, kummal suurem õigus on.
Isegi seitse aastat tagasi, kui esimest korda beebiemmeks sain, oli elu justkui lihtsam. Jah, juba siis figureerisid ka minusuguse “tavalise” ema maailmapildis ökoemmed ja kodusünnitajad, terakestega toimetajad ja vaktsineerimise vastased. Ma ei tea, kas polnud siis nende hääl veel nii vali või polnud mul toona tutika tite kõrvalt lihtsalt mahti süveneda. Täna taas värske ema rollis olles tunnen end sageli kui kits kahe heinakuhja vahel, suutmata otsustada, kas uskuda peavoolu meditsiini ja neid tarkusi, mida on õpetanud meile süsteem, või kuulata alternatiivseid allikaid, mis ehk alati ei tugine teadusuuringutele, kuid sageli meie esiemade tarkusele. Seda enam, et need niinimetatud teadusuuringud ei ole ka alati erapooletud. Võtan oma lapsed kaenlasse, aga mis suunas joosta?
Ühest küljest on info kättesaadavus tänapäeva teadliku tarbija jaoks õnnistus, teisalt aga totaalne ummik. Minusugune pommitatakse infoga lihtsalt uimaseks, mind nuumatakse oma tõdedega, mida nii veenvalt esitatakse. Oh, oli kord aeg, mil inimesed vaidlesid maitse üle. Täna vaidleme me eksistentsiaalsete tõdede üle. Ja kurb on see, et kui vanasti oli tõde kuskil keskel, siis nüüd oleks justkui igaühel oma tõde. Ja kuna me ei tea, milline on maailm paarikümne aasta pärast, siis tagajärgede eest ei vastuta keegi.
Ah, valetan.
Vastutan ju mina, lapsevanem.