Lapsesuu avaldus ajas mind hetkeks segadusse, kuni kuulsin end pehmel toonil vastamas: “Igaüks saab omamoodi targaks, kindlat retsepti siin pole ju.” Miks me pole lapsi lasteaeda pannud, on huvitanud paljusid tuttavaid. “Eeh... pikk jutt,” olen tavaliselt poetanud.

Muidugi on see olnud üks metsikut sorti eksperiment. Ilmselt taipasime, et meil ongi vabadus oma lapsi kodus kasvatada siis, kui elasime mõnda aega maakodus. Seal ju teisiti ei saanudki. Vanima pojaga oli mul tunne, et olgu vähemalt kolmanda eluaastani kodune, nägin märke, et ta polnud veel piisavalt küps. Kui ta aga neljaselt pärast lasteaia proovipäeva raudse kompromissitusega tagasi minemast keeldus, tuli tunnistada, et oleme ehk kodus liiga kõva häälega haridussüsteemi-kriitilisi arutelusid maha pidanud. “Lapsega koosveedetud aega ei kahetse te kunagi, küll näete,” rahustas mind üks kuuekordne isa, kelle lapsed on kõik kodus kasvanud ja kolm neist juba hoogsalt oma elu peal, toredad ja haritud inimesed. Igal suvel saab see pere siiani vähemalt nädalaks saarel kokku, kõik on kohal, osal juba oma pered ühes. Eks see ole industriaalühiskonna reliktina valitsev uskumus, et lapsed peavad kasvama eraldi sektsioonis, et see on ainus võimalik elamise vorm ja ehk isegi lapse arenguks ülim.

Proovisin vanemat poega uuesti viieselt lasteaeda juhatada, aga seegi kord jooksis kõik lörri. Ta on põikpäine isend ja kuna me oleme juba näinud, et raskekäeline tahte murdmine lõpeb tema puhul traumaga, jätsin asja sinnapaika. Tegelikult oligi me elu palju lihtsam, kui saime hoida kogu oma pesakonna ühes kohas, ilma et oleks pidanud hommikul veel magavatele nupsukestele riideid selga ja putru suhu suruma, rühmast kojutoodud haigusi ravima. Ja kuna pesamuna on olnud pikalt rinnalaps, kes ärgates aplalt mu küljes kinni, siis oleks jäänud kahe vanema lapsega õiendamine mu mehe peale, milleks tal varahommikuti suuremat annet pole.

See on industriaal­ühiskonna reliktina valitsev uskumus, et lapsed peavad ­kasvama eraldi sektsioonis.

Aastaid oli meil kolmel-neljal päeval abiks lapsehoidja, kes imbus orgaaniliselt peaaegu et pere­liikmeks. Tema ülesandeks polnud lapsi metoodiliselt arendada – ootasin temalt sama, mida endaltki. Kodus oli vaja toimetada ja sooja sööki valmistada. Raudselt oli vaja iga päev ja iga ilmaga õue jõuda, vahel muuseumi. Pärast kolmanda tita sündi vahetasime lapsi, keda lõunaunne aidata.

Eks kogu selle elukorralduse hinnaks ole olnud eelarveline pinge ja see, et kodu on tähendanud mulle aastaid katkematut kisa ja kära. Facebookis ringles vahepeal üks filmilõiguke illustreerimaks, milline on lapsevanem pärast laste magama­panekut: sorakil hallide juustega metsavana, ilmselt just muldonnist välja roomanud, nõksatab pead kahtlustavalt ühele ja teisele poole ning uurib hullumeelsel pilgul: “Mis aasta praegu on?!” Just täpselt sedamoodi olen end tundnud viimaste aastate jooksul hetkel, mil astun koduuksest tänavale. (Pool aastat tagasi sai meie Lumil ainult poisteseltskonnast kõrini ja nüüd veedab ta rõõmsalt kolm päeva nädalas lasteaias. Ja see on tore.)

Aga millised on kodus­kasvamise plussid, peale selle, et õed-vennad sirguvad koos? Meie Ukrainast pärit lapsehoidja on rääkinud lastega vene keeles. Seepärast võib juhtuda, et me vanem laps vahetab rannas mõtteid vene mehega või et pooleteiseaastane pamp katkestab imemise deklameerimaks: “Naša Tanja gromka platšit, uranila vretšku mjatšik!” Mida veel kodus õppida saab? Näiteks smuuti suristamist ja munapraadimist. Ahju tule tegemist. Vaba käega akutrelliga opereerimist. Mööda­minnes ka lugemist ja arvutamist. Malet. Rulatrikke. Iseseisvalt sõpradele küllaminekut ja kodukandi poest hapukoore toomist. Algteadmisi klassikalise ja popmuusika kohta.

Üks huvitav nüanss on see, et koduskasvavatel lastel pole oluline olla sõber vaid omavanustega. Näiteks Juss nimetab oma sõbraks ka endast 30 aastat vanemat peresõpra ning naaberhoovis mängib ta kambas, mille moodustavad 8-, 9- ja 11-aastased lapsed. Viimane viskas ükspäev: “Juss on nii tark poiss, kahju, et ta alles esimesse klassi läheb.”