TÕELISELT ÄGE MÄNG: Kuidas pääseda negatiivsusest laste elus. Ja vanemate omas!

Mul on kalduvus olla negatiivne. Olen sellega võidelnud terve oma elu. Ma ei näe tavaliselt positiivset poolt, aga ma olen õppinud seda otsima ja nägema, isegi, kui see tundub võimatu.

Järgnev on ilmselt üks parimaid asju, mis ma olen enda heaks teinud, aga olenemata sellest, on mul ikka positiivse poole leidmisega raskusi.

Mõni aasta tagasi, kui sõitsin oma lastega tagasi koju jalgpalli võistluselt, kus üks neist osales, kuulasin ma neid pealt, kuidas nad oma kehva päeva üle virisesid. Järgmisel hetkel tuli uue mängu ideele.

“Olgu Luka ja Matea,” kisasin ma auto juhiistmelt, “Mul on uus mäng, mille nimi on “Jah, aga…”. Iga kord, kui sul on midagi negatiivset ütelda, pead sa selle lõpetama sõnadega “jah, aga…” ja seejärel lisama midagi positiivset. Näiteks: Oi, autol hakkab kütus otsa saama ja viimane asi, mida ma hetkel teha tahan on peatuda tanklas. Jah, aga… mul on auto! Ja mul on raha, et kütust osta ja ma ei taha neid asju võtta kunagi iseenesestmõistetavana. Olgu, teie kord.

Mu poeg Luka jätkas kiirelt: “Me kaotasime jalgpallimängu ja ma olen väga pahane selle üle. Jah, aga… mulle meeldib mu meeskond ja meie treener ja ma olen õnnelik, et meil on järgmine võistlus juba järgmine nädal.”

Seejärel rääkis Matea: “Mul oli täna terve päev igav. Jah, aga… homme on mul kokku lepitud mängimine koos Sienaga!” 

Mängime “Jah, aga…” mängu pea iga päeva. Ma ei luba oma lastel elada negatiivsuses. Nad võivad vinguda, aga nad peavad leidma midagi positiivset, mis sellele järgneks. Nende elus on nii palju häid asju (meie kõigi eludes), et ma teeksin neile karuteene, kui lubaksin neil marineerida ainult negatiivuses.