Olin kuulnud, et depressioon on midagi sellist, kus sa ei suuda hommikul voodistki tõusta ja mitte milleski midagi positiivset näha. Mina aga suutsin – suutsin nautida oma last, sõbrannadega kohtuda ja teha palju muudki. Ärevus selle kõrval kasvas aga märkamatult ja sai ühel hetkel normaalsuseks. Mul ei tulnud pähegi mõelda anti­depressantidele – alles hiljem sain teada, et nendega ravitakse ka ülemäärast ärevust.

Olin kuulnud, et antidepressante tarvitades ei kontrolli sa enam ise oma mõtlemist, sinust saab tuim, vegeteeriv tükk. Et neist jääb sõltuvusse, nii oledki tabletiorjuses elu lõpuni ja koged võõrutust nagu narkomaan. Tänan, ei! Mina saan oma ärevusest üle jooga, naistepunatee ja mõttejõuga. Rida müüte ja valesid, ilus mõte punktina lõpus. Tõepoolest, alustuseks võib ju proovida eneseabimeetodeid ja süüa looduslikke rahusteid, kuid alati need kahjuks ei toimi.

Tegelikult olin juba liiga ärev, et süsteemselt eneseabiga tegeleda. Aga uskusin ikka veel, et kui väga püüan, saan ise ärevusest lahti. Ma pole ju depressioonis! Mul ei jää ju midagi tegemata, ma ei värise ega nuta päev otsa muremõtetes teki all! Kuid aina rohkem tuli ette olukordi, mis tegid ärevaks. Süda kloppis ja kurku tõusis ebameeldiv klomp. See oli jäämäe tipp...

Loe Pere ja Kodu pikka lugu, kuidas tunda ära, et vajad ravimeid. Ära usu müüte depressioonist, ärevusest ja antidepressantidest, kinnitab psühhiaater. Sa saad päästa ennast ja oma pere.