7 saladust õnneliku lapse kasvatamiseks


7 saladust õnneliku lapse kasvatamiseks
Foto: Shutterstock

Uuringud on selgelt näidanud, et õnnelikud ja optimistlikud lapsed tulevad õnnelikest ja optimistlikest kodudest. Mida siis teha, et luua kodu, kus sinu lapse õnn õitsele puhkeks?

Mis teeb lapse õnnelikuks?

Me kõik tahame oma lastele samu asju. Soovime, et nad kasvaksid üles oskusega armastada ja võtta armastust vastu, järgida oma unistusi ja leida edu. Kõige enam aga soovime, et nad oleksid õnnelikud. Kui suur kontroll on meil aga tegelikult oma lapse õnne üle? Minu 7-aastane poeg Jake on juba sünnist saati olnud üsna morn laps. Samal ajal võtab minu 5-aastane tütar Sophie iga päeva vastu suure naeratusega. Juba beebieast selgub, et nende temperamendid tulevad vähemalt osaliselt nende geenidest. See aga ei tähenda, et nende kogu õnn on juba ette määratud, kinnitab Bob Murray, doktor ja raamatu „Raising and Optimistic Child: A Proven Plan for Depression-Proofing Young Children — for Life“. „Geneetiline eelsoodumus depressiooniks on täiesti võimalik. Kuid meie geenid on kohandatavad ja neid saab vastavalt ümbritsevale keskkonnale niiöelda sisse ja välja lülitada,“ ütleb ta. „Uuringud on selgelt näidanud, et õnnelikus ja optimistlikud lapsed tulevad õnnelikest ja optimistlikest kodudest.“ Mida teha, et luua kodu, kus sinu lapse õnn puhkeks õitsele? Loe edasi ja jäta meelde seitse strateegiat, mis tugevdavad sinu lapse võimet tunda õnne.

Seotud lood:

Sideme tugevdamine

Foto: Shutterstock

Kõige parem viis kindlustamaks oma lapse eluaegne emotsionaalne heaolu on tekitada temas tunne ühtsest sidemest. Seda nii sinu enda, teiste pereliikmete, sõprade, naabrite, igapäevaste hoolekandjate ja õpetajate kui isegi koduloomadega. „Tugeva emotsionaalse sidemega lapsepõlv on õnneliku elu võti,” ütleb lastepsühhiaater ja raamatu „The Childhood Roots of Adult Happiness” autor Edward Hallowell. Ta viitab hiljuti läbiviidud täiskasvanute tervise uuringule, kus osalesid 90 000 teismelist. Sellest ilmnes, et armastatuse tunne, mõistmine, hoolimine ja tunnustamine olid kõige suuremad kaitsvad faktorid enesetapumõtete ja riskantsete käitumismustrite eest nagu suitsetamine, alkoholi ja narkootikumide tarbimine.

Loe veel

Õnneks saame terveks eluks kindlustada oma lapse esmatähtsad ja kõige olulisemad sidemed — meiega. Kuidas? Dr Hallowell kutsub seda hullumeelseks armastuseks, mis kestab igavesti. „See kõlab naiivselt ja tihtipeale arvatakse, et see tuleb iseenesest mõistetavalt ja loomulikult,” sõnab ta. „Kuid kui lapsel on vähemalt üks inimene, kes teda tingimusteta armastab, on see tema jaoks lähedaseim masenduse vastu võitlemise võti.” Lihtsalt selle armastuse omamisest aga ei piisa. Dr Hallowell ütleb, et sinu laps peab seda ka tundma. Hoia oma last süles nii palju kui võimalik. Ole kaastundlik, kui ta nutab. Loe talle raamatuid ette. Söö, kaisuta ja naera koos temaga.

Samal ajal loo talle soodsaid tingimusi ka teiste inimestega lähedaste sidemete loomiseks, soovitab sotsioloog Christine Carter, Berkley California ülikooli Greater Good Science Center’i, õnne teaduslikku tagamaad uuriva organisatsiooni, tegevdirektor. „50 aastat kestnud uuringud on tõestanud, et sotsiaalsed sidemes on tähtsad, kui mitte kõige tähtsamad, õnne saavutamise tegurid,” sõnab Carter. „Asi pole lihtsalt õnne kvaliteedis, vaid ka sidemete loomise kvantiteedis. Mida rohkem sidemeid sinu laps loob, seda parem.”

Ära püüa last vägisi õnnelikuks teha

Foto: Shutterstock

Kõlab küll vasturääkivusena, aga parim asi, mis aitab sinu lapsel pikaajalist õnne saavutada, võib olla see, et sa ei püüa teda kõigest väest lühiajaliselt õnnelikuks teha. „Kui paneme oma lapsed mulli sisse elama ja anname igale nende soovile ja palvele järele, siis nad õpivadki seda ootama. Päris maailm nii ei toimi,” ütleb Bonnie Harris, Core Parenting organisatsiooni asutaja ja raamatu „When Your Kids Push Your Buttons: And What You Can Do About It” autor.

Ülepoputamise vältimiseks on oluline mõista, et sina ei ole oma lapse õnne eest vastutav, toonitab Harris. Vanemad, kes arvavad, et on oma lapse emotsioonide eest täielikult vastutavad, seisavad silmitsi tohutute raskustega lubamaks oma lapsel tunda viha, kurbust ja pettumust. Me asume kohe tegutsema, et anda neile ükskõik mida, mis meie arvates võiks naeratuse nende näole tagasi tuua või lahendada ükskõik, mida, mis neile parasjagu pahameelt valmistab. Harris hoiatab, et kahjuks need lapsed, kellel ei lasta kunagi tunda negatiivseid emotsioone, seisavad nooruki-ja täiskasvanueas silmitsi ohuga, et need emotsioonid murravad nad täielikult.

Kui sa mõistad, et sa ei saa panna oma last õnne lihtsalt tundma (või tegelikult ükskõik, missugust emotsiooni), tunned sa vähem ka kohustust erinevaid emotsioone „parandada”. Suurema tõenäosusega astud sammukese tagasi ning lased lapsel ise arendada oma toimetulekuoskusi ja vastupidavust, et ta suudaks paratamatutel rasketel hetkedel jalgele jääda ning sellest võitjana väljuda.

Toida iseenda õnne

Foto: Shutterstock

Me ei saa küll oma laste õnne kontrollida, kuid oleme iseenda oma eest vastutavad. Meie emotsioonid loevad, kuna lapsed imavad justkui käsnana meilt kõik tunded. Õnnelikel vanematel on suurema tõenäosusega õnnelikud lapsed. Depressiivsete vanemate lapsed kogevad aga ka ise keskmisest kaks korda suurema tõenäosusega masendust, teab Murray. Seetõttu on üks parimaid asju, mida oma lapse emotsionaalse heaolu hoidmiseks teha saad, hoida kontrolli all iseenda oma. Leia aega puhkamiseks, lõõgastumiseks ja mis veel olulisem: romantikaks. Toida suhet oma partneriga. Murray sõnab: „Kui vanematel on väga hea ja pühendunud suhe, tuleb loomulikult ka laste õnn sellele järele.”

Kiida õigeid asju

Foto: Momenti.lv

Pole üllatus, et uuringud leiavad üha enam seoseis enesehinnangu ja õnne vahel. Meie lastel ei saa olla üht ilma teiseta. See on miski, mida juba alateadlikult teame ja see muudab paljusid meist üliagarateks kisakooritüdrukuteks. Laps kritseldab midagi paberile — sa ütled kohe, et ta on uus Picasso. Ta lööb värama ja on automaatselt uus Beckham. Liidab ühele kaks ja on maailma kõige targem matemaarikageenius. Seesugune „saavutuste ülekiitmine” võib ühel hetkel kurjalt kätte maksta.

„Oht peitub selles, et laps mõtleb, et ta peabki midagi suurt saavutama selleks, et sinu kiitus välja teenida,” selgitab Murray. „Ta hakkab kartma, et ilma saavutusteta langeb ta võidutabelis allapoole ja vanemad ei armasta teda enam.” Kindlate iseloomuomaduste kiitmine — intelligentsus, ilu, sportlikkus — võib samuti mõjuda hiljem negatiivselt lapse üldisele enesekindlusele. Ta kasvab üles teadmisega, et teda hinnatakse millegi alusel, mis ei allu tema kontrollile ja mis on suurima tõenäosusega hääbuv.

Murray küsib: „Kui kiidad oma last esmajoones näiteks seetõttu, et ta on ilus, siis mis saab siis, kui üles kasvades see ilu kaob?”. „Kui mitmes näohoolduses peab ta käima seetõttu, et end jälle väärtuslikuna tunda?” Ta lisab, et uuringute kohaselt muutuvad lapsed, kelle intelligentsust on alati rõhutatud, ajapikku haridusalaselt arglikuks. Nad kardavad, et neid võidakse pidada rumalamaks ja vähem väärtuslikumaks siis, kui nad milleski läbi kukkuma peaksid.

Selle vastumürk on mitte kiituste piiramine vaid nende ümbersuunamine. Murray selgitab: „Kiida loomingulisust, rasket tööd, vastupidavust ja sihikindlust, mis loevad saavutusteni jõudmisel enam kui saavutus ise.”

Carter nõustub, et eesmärgiks on süstida oma lapsesse „edasiarengu hindamist” või uskumust, et inimesed saavutavad raske töö ja harjutamisega rohkem kui sünnipärase talendiga. „Lapsed, kellele on varasest east sisendatud, et neil on loomulik talent, tunnevad, et peavad end üha uuesti ja uuesti tõestama,” sõnab Carter. „Samal ajal tõestavad uuringud, et edasiarengule suunatud lapsed on edukamad ja naudivad oma tegevusi enam, sest nad ei muretse sellepärast, mida arvavad neist inimesed siis, kui nad läbi kukuvad.” Carter lisab, et õnneks on edasiarengule suunatud mõtteviisi lapsele lihtne ka õpetada ja seda harjutada. Seda ühe lihtsa kiitusega: sul tuli X väga hästi välja. Tean, et nägid väga palju vaeva. „Seega, me ei ütle, et ära kiida oma last,” rõhutab Carter. „Lihtsalt keskendu millelegi, mida laps ka ise kontrollida saab.”

Luba nii edu kui läbikukkumist

Foto: Shutterstock

Loomulikult, kui soovid oma lapse eneseusku eriti tõsta, keskendu vähem komplimentidele ja enam sellele, et pakud talle võimalusi uute oskuste õppimiseks. Oskus, mitte kiitus, on üks tõelisemaid enesehinnangu tõstjaid, kinnitab Dr Hallowell. Õnneks, kui asi puudutab alla 4-aastaseid põngerjaid, siis pea iga nende tegevus on võimalus õppida midagi uut. Sest kõik on neile uus! Nad õpivad roomama, kõndima, sööma ja end ise riidesse panema, käima potil ja sõitma oma esimese kolmerattalisega. Vanemate tõeline väljakutse on astuda sammuke tagasi ja lubada lapsel teha midagi, milleks nad ise suutelised on. „Suurim viga, mida head vanemad teevad, on oma laste eest enamik asjade ära tegemine,” ütleb Hallowell.

Jah, on raske vaadata oma last talle keerulises olukorras, kuid nad ei tunne kunagi rõõmu uue oskuse üle, kui me ei luba neil kunagi läbikukkumisega riskida. On vähe oskusi, mis saavad juba esimesel korral täiuslikud olla. Tõeline oskus tulebki lastel läbi harjutamise. Selle oskuse kordamise läbi, saavutavad nad pealehakkaja suhtumise, mis annab neile tulevikus julguse uutele väljakutsetele entusiastlikult ja optimistlikult vastu astuda. See on õnneliku elu võtmeks.

Anna lapsele tõelisi kohustusi

Foto: Shutterstock

„Õnn sõltub suuresti teadmisest, et meie tegevused loevad ja on teiste poolt hinnatud,” ütleb Murray. „Ilma selle tundeta tekib hirm, et meid võidakse grupist välja jätta. Mitmed uuringud on toonud järelduse, et pole midagi, mida inimesed kardaksin veel rohkem kui hüljatust ja millestki väljajäämist.”

Teisisõnu, inimestel on alateadlik vajadus olla vajatud. Seega, mida enam sisendad oma lapsele, et tema panus teie perekonda on ainulaadne ja oluline ning mida varasemast east seda teed, seda suurem saab olema tema eneseväärtustamine ja ülim õnnelikkus. Juba 3-aastased lapsed mängivad peres tähendusrikast rolli, teab Murray. Ükskõik, kas selleks on kassile kuivtoidu andmine või iseenda mähkmete valmispanek enne magamaminekut.

Kui vähegi võimalik, anna oma lapsele ülesanne, mis vastab just tema hetkelisele võimekusele. Näiteks, kui väiksekesele meeldib asju organiseerida, anna talle ülesanne kahvleid ja lusikaid sorteerida. Kui ta on eriti hooliv, palu tal sel ajal, kui sina õhtusööki valmistad, lõbustada oma väikest õde või venda. Mida enam sa näitad, et tunnustad tema panust perekonda, seda rohkem suureneb lapse sidususe tunne ja enesekindlus — kaks püsiva õnne tähtsat koostisosa.

Harjuta tänulik olemist

Foto: Shutterstock

Viimaseks, õnneuuringud seostavad pidevalt emotsionaalse heaoluga tänulikkust. California ülikoolis läbiviidud uuringust selgus, et inimesed, kes peavad iga päev või igal nädalal päevikut selle kohta, mille üle nad tänulikud on, on optimistlikumad, suudavad paremini oma eesmärke järgida ja tunnevad end üldiselt oma elu suhtes paremini.

Muidugi võib lapse jaoks päeviku pidamine olla ebareaalne. Kuid üks viis, kuidas lapsele tänulikkust õpetada, on ise või paluda mõnel pereliikmel lapse käest küsida, mille või mis asjade eest tema tänulik on? Carter ütleb, et oluline on muuta see regulaarseks rituaaliks. „See on harjumus, mis annab lapsele rohkelt positiivseid emotsioone,” kinnitab Carter. „See tõepoolest võib viia püsiva õnnetundeni.”

Allikad: Edward Hallowell „The Childhood Roots of Adult Happinessˮ, Bonnie Harris „When Your Kids Push Your Buttons: And What You Can Do About Itˮ, parenting.com

Podcastid
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare