Iga kord, kui Annika Oidjärv (26) oma vastsündinud poega nägi, võpatas ta ehmatusest. Õige pea mõistis ema, et tita pole mitte ainult tibatilluke, vaid ka väga haige. Jasper otsustas pea kolm kuud ettenähtust varem ilmale tulla. Miks, seda ei tea keegi. Ta kaalus kõigest 700 grammi ja oli 32 sentimeetrit pikk - nagu keskmine leivapäts. Arstid elustasid lapse ja viisid ta ruttu Tallinna lastehaiglasse, ema jäi veel kolmeks päevaks Ida-Tallinna keskhaiglasse.
Asi pole ainult kaalus
Isa Tiit Oidjärv (24) võis minna kohe poega vaatama. "Sain aru, et lapse seisund on väga raske. Olin suures segaduses, ei osanud midagi arvata ega karta," meenutab ta. Tiit tegi beebist pilte ja näitas neid Annikale, kuid alles lastehaiglas mõistis naine, kui pisike ta on. "Iga kord, kui ma esimesel nädalal teda vaatama läksin, ehmatasin uuesti," ütleb Annika.
Vanemad arvasid, et laps peab lihtsalt suuremaks kasvama, kuid arstid hakkasid neile vähehaaval tutvustama tõsiseid tervisehädasid - beebil pole kopsud lõpuni arenenud, ta ei hinga ise, tal on aju verevalum, veresuhkru hulk kõigub meeletult jne.
"Selle peale ei tulnud me üldse, et lapsel on nii palju probleeme ja need jäävad pikaks ajaks. Seda oli väga raske kuulda. Ei jõudnudki kohe kõike haarata - üks häda korraga jõudis meile kohale. Suurimaks mureks oli hingamine," räägib Annika. Algul oli Jasper hingamisaparaadi all.
Kas polnud hirmu, et laps ei jää elama? "Mõistuses oli hirmu, aga südames oli meelekindlus olemas," ütleb Tiit. "Kuid ega see aeg eriti rõõmus polnud. Vahel, kui laps tegi korraks silmad lahti, oli tore." Paar korda lubati vanematel imeväike laps sülle võtta. "Käed värisesid. Selline tunne oli, et ta läheb pooleks," meenutab isa.
Pärast kõige kriitilisemat aega, mis kestis ligi kaks kuud, lubati ema poja kõrvale haiglasse. "Arstid on niivõrd tublid," nägi Annika seal oma silmaga meedikute tööd pealt. "Doktor Liis Toomet ei jõua ära kiita. Väga suur professionaal, kes lapsi palju uurib, et igale tervisehädale parim ravi leida." Nüüd pidid ema-isa poja eest ise hoolitsema: teda sondiga söötma jne. Tiit oli tööl vaid pool päeva ja tuli siis Annikale toeks. Tänu sellele oli ka tema pojaga algusest saati väga lähedane. Öösel aga võis jääda haiglasse vaid ema.
Vanemad otsisid abi
Juba sünnitusmajas pöördusid Annika ja Tiit psühholoogi poole ning ligi nelja haiglas oleku kuu ajal tegid seda veel. "Tahtsime lihtsalt kellegagi rääkida - end välja elada ja maha laadida. Psühholoog oli sellise probleemiga kokku puutunud ja mõistis meid. Kes last ei näe, ei saa lõpuni aru, mis toimub," nendib Annika ning leiab, et kõigile enneaegsete vanematele tuleks pakkuda võimalust abi saada. Šokis ema-isa ei pruugi ise selle peale tulla, et tuge otsida.
Kõrvu tervise kosumisega tõusis vähehaaval ka Jasperi kaal, kuid võrreldes teiste enneaegsetega oli ta esimestel kuudel üsna niru sööja ja arstide murelaps. Kuuekuuselt hakkas ta aga tublilt juurde võtma.
Pisikute eest peitu
Praegu kaalub aasta ja kahekuune Jasper 8,9 kilo ning on 75 sentimeetrit pikk - ilus sale poiss. Suuri tervisehädasid tal ei ole. Küll on poisil krooniline kopsuhaigus ja nõrk immuunsüsteem, mis tähendab, et ta võib kergesti haigestuda näiteks bronhiiti või kopsupõletikku. Et hoida last nakkuste eest, ei lase vanemad teda teiste inimestega eriti kokku. Jasper pole mänginud sugulaste lastega, ei käi vanematega poes, ühistranspordis ega beebiringis.
"Kätepesukordade arv on kasvanud tohutult. Tundub, et see kõik on ka aidanud. Siiani on olnud vaid üks tõsisem bronhiit ja kaks nohu," ütleb ema. Nüüd, mil esimene eluaasta on möödas, julgevad vanemad ettevaatusabinõudest vähehaaval loobuda ja lasevad poisil eeloleval suvel ka teiste lastega seltsida.
Laps kõnnib ise!
See, et enneaegne laps hakkab ajaliselt sündinust hiljem liikuma, on loomulik. Sama loomulik on, et enneaegset tuleb palju tagant utsitada. Jasper on käinud iga kuu massaažis ja kuus kuud füsioteraapias, kus teda masseeritakse ja temaga võimeldakse. Pärast füsioteraapiasse minekut edenes areng kiirelt. Kõigepealt hakkas ta keerama ning siis käpuli käima ja püsti seisma.
Praegu kõnnib Jasper ümber ema ning diivani najal. Annika tõstab poisi keset põrandat ja kutsub enda poole. Laps astub ettevaatlikult. Need on tema esimesed iseseisvad sammud!
Ta liigub diivanini ja haarab sealt palli. Pallid on praegu Jasperi lemmikud, kuid talle meeldib ka klotse aukudega kasti susata ja puslematti lammutada. Kui aga õnnestub mobiiltelefon kätte saada või sõrmed akvaariumisse pista, on eriti hea päev! Jasper vaatab emale naeratades otsa. "Tahab pai saada," naerab Annika ja silitab poega.
Ema tegeleb lapsega palju ka kodus: võimleb suure hüppepalli peal ja mängib lihtsaid mänge, mis arendavad liikumist. Näiteks paneb väikesed iminappadega pallid rõdu uksele ja Jasper hakkab neid järjest sealt ära tõmbama. Algul tegi ta seda kõhuli- ja käpuliasendist, nüüd juba seistes.
Kuna poisi lihased on veel spastilised, vajab ta lõdvestumist. Pinges säärte ja reite pärast on tal ebamugav istuda. Kui ema ta ikkagi istuma paneb, vajub ta lösakile, sest nõrgad seljalihased ei jaksa teda püsti hoida.
Millal tulevad sõnad?
Kahe kuu tagant käib Jasper logopeedi juures, sest silpe ega sõnu ta veel ei ütle. Pärast viimast logopeedikülastust on laps hakanud rohkem suhtlema ja palju paremini mõistma, mida vanemad räägivad. "Kus on pall?" küsib ema. Jasper vaatab ringi ja toob emale väikese palli. "Isa tuleb varsti koju," jätkab Annika. Poiss vaatab talle otsa ja laliseb oma keeles. Kuid nagu teiste asjadega, tuleb ka kõne puhul loota ja tegutseda ning mitte jätta jonni. "Küllap on sellel oma aeg. Mõtlesime enne, et ta ei hakkagi kunagi roomama, siis käis prauh - ja ta roomas päevapealt."
Annika on rõõmus, et lapsel ei ole suuri probleeme, et ta pole pime ega kuulmispuudega, nagu sügavalt enneaegse lapsega juhtuda võib. Ent kuni kaheaastaseks saamiseni käib ka Jasper lastehaiglas kontrollis ja enne kooli uuritakse tema vaimset arengut.
"Siiani tundub, et tal läheb ilusti ja ta jõuab teistele järele. Pole mõtet pabistada. Ja usku peab olema," räägib ema. Küll muretseb ta natuke selle pärast, mis juhtub järgmiste lastega. Kas võib tulevane tita samuti enne õiget aega sündida? "Olen valmis selle töö jälle ette võtma. Aga järgmised lapsed tulevad kindlasti ja loodame, et ikka õigeaegselt," ütleb Annika.
