Aastaaegadega sobituv menüü

Mäev>akrobiootiline dieet võib näida kauge ja keeruline, kuid tegelikult on selle alustalad lihtsad. Makrobiootikana tuntud, loodusega kooskõlas toitumisfilosoofiat on inimkond teadvustamatult järginud aastatuhandeid.

Tänapäeval otsivad sellest sageli abi inimesed, kes soovivad leida füüsilist ja spirituaalset heaolu ning võidelda haiguste vastu. Makrobiootika põhimõtete järgi on haigused ning kurvameelsus looduse viis anda meile märku, et valitud söögi- ja elustiil ei ole sobivad.

Ida + lääs

Sõna “makrobiootika” võttis esimesena kasutusele lääne meditsiini isa Hippokrates, kirjeldamaks inimesi, kes elasid kaua (macro = suur, bios = elu). Nüüdsele makrobiootikale pani aluse jaapanlane George Ohsawa (1893–1966), kes ühendas lääne seisukohad üle 5000 aasta vanuste Hiina meditsiini tarkustega. Ohsawa õpilane Michio Kushi (s 1926) koostas praktilised nõuanded, kuidas makrobiootika põhimõtteid saavad rakendada inimesed, kes elavad nelja aastaajaga kliimas.

Mulle tutvustasid makrobiootika alustalasid Adelbert ja Wieke Nelissen oma toitumis­keskuses, Kushi Euroo­pa instituudis Amsterdamis. Paar korraldab toitu­mis- ja tervisekoolitusi juba 1970. aastatest.

Minu huvi äratas seal kursustel käinud soome ajakirjanik Paula Brandt, kes kirjeldas ajakirjas Voi Hyvin, kuidas makrobiootiline dieet ta elu muutis. “Unevajadus vähenes, sest taimset toitu on lihtsam seedida ja akusid pole vaja nii pikalt laadida. Muidu pidevalt külmad jalad “sulasid”, kuna hakkasin toituma aastaaja järgi. Varem sõin aasta ringi salateid ja puuvilju, mis mõjuvad organismile aga jahutavalt ning on tegelikult sooja aja toit.”

Hüvasti, töödeldud toit!

Makrobiootika põhimõtted rõhutavad, et süüa tuleb hooajalist toitu, mis on võimalikult töötlemata. Õieti kuulutavad need sobimatuks lõviosa tänapäeval õhtumaades levinud töödeldud toidust, sealhulgas kõik värv- ja säilitusaineid sisaldavad tooted. Niisamuti loomsed toiduained (liha- ja piimatooted, muna), suhkru, kohvi ja musta tee. Need olevat tasakaalust väljas ja tarbetud.
Makrobiootilise menüü põhikomponendid on täistera- ja köögiviljad. Kiudaine­rikkad täisteraviljad (nt pruun riis, hirss, oder, nisu, rukis, kaer) ning neist tehtud road peaksid moodustama päevasest toidust poole või enam. NB! Vältida tuleks rafineeritud viljadest, sealhulgas valgest jahust ja pärmiga tehtud küpsetisi.

Köögiviljad peaksid moodustama toidust üle veerandi, kusjuures valmistusviise tuleks varieerida – toorelt söömise ja keetmise kõrval vilju aurutada, hautada, vokkida. Suvel tuleks töödelda vähem ja kasutada tagasihoidlikumalt õli, talvel vastupidi. Samuti peaks eelistama kohalikke köögi- ja puuvilju eksootilistele. Mittesoovitatavad on just troopilised viljad, sest sisaldavad palju säilitus­aineid ja taimekaitsevahendite jääke.

Elu lehmapiimata?

Ilmselt kerkivad lugejail enim kulmud soovituse peale vältida piimatooteid. Makrobiootikud esitavad järgmised põhjendused. Hulk inimesi ei talu laktoosi ning on saanud vastava diagnoosi, ent tegelikult tekitab laktoos probleeme tunduvalt enamatele. Peale selle on piimatooted “süüdi” nohustes ninades.

“Paljud on täheldanud, et piim ja piimasaadused kasvatavad organismis limatoodangut, mis avaldub nina tilkumises, allergilistes sümptomites, põsekoopa ärritustes. Piimatoodete vältimine või vähendamine on tihti need probleemid lahendanud,” kirjutab Michio Kushi raamatus “The Macrobiotic Way”. Kaltsiumi, luude tugevdajat, soovitab ta ammutada ubadest, rohelistest lehtköögiviljadest, seesamiseemnetest jm.

Lihavastaste argumentidena esitavad makrobiootikud väiteid, et see on raskesti seeditav, tõstab südamehaiguste ja vähiriski. Ka on liha tänapäeval sageli antibiootikume ja hormoone tulvil. Küll lubab makrobiootika süüa kala. Soovitatavalt koos wasabi, ingveri või sinepiga, et aidata kehal võimalike mürkidega paremini toime tulla.

Mõõdukad kogused ilma matemaatikata

Kuna makrobiootika nõuannete “isa” on Michio Kushi, on tema pakutud menüüdes palju jaapani­päraseid toite, näiteks misosupp, sobanuudlid, vetikad. Neid siiski tingimata ei pea sööma, kui kasutada mitmekülgselt kohalikke aiavilju.

Lisaks on tähtis tähele panna lihtsaid tõdesid. Söö regulaarselt, näri korralikult ja vahelda valmistusviise. Toite valides arvesta oma tervislikku seisundit ja aastaaega. Lähtu põhimõttest “Söö ainult siis, kui oled näljane”. Ja lõpeta söömine, kui on mõnus tunne, mitte kui kõht on liiga täis. Söö laua taga ja väldi samal ajal muid tegevusi (nt ära loe või vaata telekat). Ära söö kolm tundi enne uinumist. Joo janu järgi, mitte ette antud koguse täissaamiseks. Soosituim jook on tee – aga mitte must, vaid näiteks roheline tee või jaapanipärased bancha ja amasake.

Mingit erilist matemaatikat, koguste-kalorite rehkendamist makrobiootiliste põhimõtete järgimine ei eelda, ent iga päev tuleks liikuda ja tegelda näiteks joogaga.

Lapsed ja makrobiootika

Eespool toodu kõlas nii inspireerivalt, et tekitas minus soovi ka ise makrobiootilist toitumist katse­tada. Kuidas see välja kukkus, saad lugeda lk 75. Pere kaasasin küll osaliselt. Kuigi ka ametlik meditsiin tõdeb, et alternatiivmeditsiini valda kuuluv makrobiootiline dieet võib kasuks tulla, et haiguste puhul elukvaliteeti tõsta ja toitumisharjumusi parandada (küllastunud rasvade, suhkru ja töödeldud toitude ületarbimine on meil liigagi sagedased), ei soovita toitumisteadlased seda lastele, rasedatele ja imetavatele emadele. Kui rakendada seda pikemat aega, võib puudu jääda eri toitainetest, nagu valgud, B12-vitamiin, magneesium ja kaltsium.

Küll on igati sümpaatsed makrobiootikute käitumissoovitused: anna lastele väikseid portsjoneid ja mitte liiga palju toiduaineid korraga. Kui laps on portsukese ära söönud ja tahab lisa, anna taas väike kogus. Nii näed, kuidas söök lapsele mõjub, ning ta õpib sööma toitu raiskamata. Ka rõhutavad makrobiootikud koossöömise tähtsust – pere peaks kohtuma toidulauas kas või kordki päevas. Elementaarne, ent kas ka tegelikult igapäevane?!

Minu makrobiootiline eksperiment

Tegin katse makrobiootika põhimõtteid rakendada talvel. Tõsi, neid sajaprotsendiliselt järgida näis algul väga suure muutusena. Tundus, et ühtki harjumus-pärast toitu süüa ei saa. Ära pidi jätma ju kõik piima- ja lihatooted, valgest jahust küpsetised, töödeldud toidud, troopilised viljad, kohvi. Tekkis paanika: mida üldse süüa võib?

Nii otsustasin asjale leebelt läheneda. Põhilised muutused pere menüüs olid, et sõime vähem liha, veelgi rohkem köögivilju ja eelistasime täisteravilju.

Poeskäigud läksid sestpeale rutem: paljudesse osakondadesse polnud ju asja! Põhiosa toidukorvist võtsid enda alla köögi- ja puuviljad. N-ö makrobiootilisteks lemmiktoitudeks kujunesid näki- ja rukkileib, hapukapsad, tatrapuder, köögiviljavokid, täisterapasta­road köögiviljakastme või pestoga, oliiviõlis ja ürtides marineeritud peedid à la Anni Arro, kalatoidud, misosupp jt.

Peret kaasasin osaliselt, näiteks laste pannkoogid tegin küll kaerapiimast ja valge jahuta, aga hommikuhelveste (76% täis­tera) peale kallasid nad ikka lehmapiima. Ka lihast ei loobunud me täielikult, aeg-ajalt ostsin laste ja mehe soovil kalkunisinki. Ning ka täisteralasanjet tegin vahel koos “keelatud” komponentidega (hakkliha, juust). Pere lemmikliha, veise sisefileed, ostsin talve jooksul küll vaid korra, jõululauale. Minu kodulinnas Helsingis maksab sisefilee kilo ligi 56 eurot, nii et sellest loobumine oli ka väga rahakotisõbralik. Liha korvamiseks õppisin päris hästi kala valmistama. Vahepaladeks olid lastel nagu ennegi õuna-, pirni-, porgandi- ja kapsatükid.

Ei tea, kas see oli menüü teene, aga talv möödus lastel suuremate haigestumisteta – kolme peale tuli tõvepäevi kokku neli-viis. Kõige toredamad asjad, mis endal makrobiootikute soovituste järgimisega kaasnesid, olid energiline enesetunne, heas korras nahk ja selge pea.
P.S. Minu kõige naljakamaks proovikiviks makrobiootika puhul osutus harjumus tellida kohvikus caffè latte't – sellest rituaalist oli jube raske loobuda! Rohelise tee peale kohvikupoisid juba südant ei joonista...

Makrobiootiline näidispäevamenüü

Hommikusöök: täisterakaerahelbepuder või öö otsa leotatud kaerahelbeeine, rohelised köögiviljad.
Lõuna: täistera-penne’d suviste köögiviljadega (nt rohelised oad, porgandid, kurk). Magustoiduks õunakook, kus suhkru asemel on kasutatud näiteks vahtrasiirupit.
Õhtusöök: värske segasalat ja paar viilu leiba (juuretisepõhist).
Vahepalad: röstitud seemned või pähklid.

Kevadeks ja suveks sobivad toidud

• Oder, nisu, mais, täisterariis, kinoa, kaer, rukis.
• Palju vett sisaldavad köögiviljad: rohelised suure­lehelised taimed, porrulauk, talisibul, mais, suvikõrvits, kurk, herned, rohelised oad, tomat, paprika.
• Puuviljad ja marjad.
• Salatid.

Talveks ja sügiseks sobivad toidud
• Täisterariis, tatar, (soba)nuudlid, kaer, rukis.
• Juurviljad: porgand, kaalikas, seller, naeris, peet, takjajuur, mädarõigas.
• Kapsad, kõrvitsad, sibulad.
• Kuivatatud ja hoidistatud köögiviljad.
• Pajaroad, ahjuroad, supid.

Päevased toidukogused makrobiootilise dieedi järgi:
50–60% täisteravilju ja neist tehtud toite
25–30% köögivilju
5–10% suppe
5–10% ube ja meretaimi (vetikaid)
Lisatoidud: kala ja mereannid, hooajalised puuviljad, joogid, kastmed.