Ah, ikka veel imetad?!

Küsisime Pere ja Kodu Facebooki-lehel emadelt, kes on last imetanud rohkem kui poolteist aastat, kuidas on see mõjutanud tita tervist ja arengut. Teema küttis kirgi. “Kas ma olen hea ema?” küsisid nii need, kes on andnud rinda vaid mõne kuu, kui ka need, kes on teinud seda mitu aastat.
Toome siin ära kolme pikalt rinda andnud naise loo.

Poleks seda kunagi uskunud!

Kuusalus elav Kersti Kaljumäe (28) ei ole pikalt imetamise fänn. Vastupidi. Kui ta loeb netifoorumitest noorte emade kirju, kus ahastatakse imetamisraskuste pärast, tahaks ta neid lohutada: “Ei tasu teha probleemi, kui tissitamine kohe välja ei kuku, ja kui muu ei aita, siis tuleb pudelitoitu anda. Sa pole halb ema, kui ei anna rinda, ja laps kasvab ka pudeliga suureks.”
Kersti enda tütar Carmen (6) on selle heaks näiteks. Tüdruk jäi tissi otsas magama ega olnud imemisest sugugi huvitatud. Kolm kuud vedas ema vaevaga välja ja läks siis üle kunsttoidule.
Pärast poeg Carl-Kennethi (2) sündi mõtles Kersti, et hea oleks, kui poeg saaks rinda vähemalt pool aastat. Kindlasti ei kavatsenud ta imetada last kauem kui aasta, see tundunuks talle naljakas. “Laps juba kõnnib ja saab ikka veel tissi!”

Kuid ära iial ütle ei iial! Nüüd on Carl juba kahene ning ei saa õhtul ja öösel emme rinnata kuidagi läbi. “Kui ma aus olen, poleks ma kunagi uskunud, et imetamise aeg mul nii pikaks venib,” on Kersti ka ise hämmingus.

Paaril korral üritas naine poega tissist võõrutada, kuid tulemus oli null. Ta määris rinnanibud küüslauguga kokku lootuses, et see muudab imemise lapsele vastumeelseks. “Aga ei midagi, kutt ei pilgutanud silmagi. No siis meenus mulle endale ka, et küüslauguleivad olid ju vahepeal ta lemmikud.”

Pärast seda, kui poeg oli kaks tundi hüsteeriliselt nutnud, katkestas ema ürituse. “Praegu on mulle oluline lapse heaolu ja kuna ta kuidagi loobuda ei taha, siis on mul teda väga raske võõrutada.”
Imetamisel on muidugi omad positiivsed küljed. Kersti mäletab, kui tülikas oli tütre puhul piimapulbritega mööda maja ringi joosta. Kindlasti on rinnapiim hea ka tita tervisele, kuid see pole olnud emale prioriteet. Kui ta võrdleb tütre ja poja tervist, siis vähem haigusi on põdenud hoopis tütar ja ka arenes ta vennast kiiremini.

Kerstile annab imetamine erilise lähedustunde lapsega ja lapsele pakub rind lohutust igemevalu korral. “Hambad tulevad tal jälle suure valuga ja ei tahaks talle võõrutamisega lisatraumat tekitada.”

Öine imetamine naist veel väga ei häiri, kuigi on natuke kurnavaks muutunud. Mõnikord tahaks ju sõbrannaga õhtul kohvikusse minna, ent see on välistatud, sest Carl peab enne magamajäämist emme kaisus olema. “Vahel tekib äng. Äkki võtaks mees ühel päeval asja enda peale ja üritaks poisi ilma minuta magama saada?” arutleb Kersti ja leiab, et pool aastat, mis jääb Carli minekuni lastaeda, peab ta veel vastu.

Mõjuva põhjuseta ei lõpeta

Rootsis Malmös elaval Riina Björkdahlil (40) kulgeb Sofia (1 a 7 k) imetamine probleemideta ja naine ei saa aru, miks peaks ta selle lihtsalt lõpetama ning tütart traumeerima. “Olen kuulnud küll emasid, kes ütlevad, et laps on üheksakuune, ma nüüd hakkan teda võõrutama. Kui selleks pole mõjuvat põhjust, ei saa ma neist aru,” ütleb Riina.

Muidugi pole pooleteiseaastasele titale rinnast söömine enam oluline kõhutäitmise, vaid pigem turvalisuse pärast. See rahuldab ema-tita lähedusevajaduse ja vaigistab lapse hambatuleku valu. “Ja seda sidet, mis on hetkel, kui ta tissib, pole võimalik kirjeldada.”

Riina esimene laps Jakob (2 a 9 k) sündis enneaegsena, mistõttu ta algul ei jaksanud imeda. Kui ta oli poolteist kuud vana, sai emal piim otsa. “Mõnes mõttes oli temaga palju lihtsam. Kui tuli õige aeg, jõi ta oma pudeli tühjaks, panin ta voodisse ja ta magas.”

Sofia sündis 41. rasedusnädalal ja teadis kohe, mida tissiga pihta hakata. Väljas käies polnud muret pudeli soojendamisega ja ema sai teda imetada igal pool: kohvikus, pargipingil, lennujaama ooteruumis ja lennukis.

“Mõlemal toitmisviisil on omad plussid ja miinused, aga loobuda rinnaga toitmisest lihtsalt seepärast, et tahaks öösel magada või et ühiskond avaldab selleks survet, ei ole küll õige,” on Riina veendunud.

Samuti usub ta, et rinnapiim annab siiski immuunsuse haiguste vastu. Jakob korjas esimese kõhuviiruse üles juba üheksakuuselt ja varsti järgnes ka korralik nohu. Sofia pole siiani haige olnud.

Kokkuvõtteks ütleb Riina: “Lasen Sofial endal otsustada, millal on õige aeg lõpetada. Piir tuleb siis, kui oleme selleks mõlemad valmis. Ega ta igavesti tissi otsa ikka ei jää!”

Venis neljale aastale

Narvas elav Maarika Priske (38) andis Meelisele (14 a) aasta ja Annikale (8 a) neli aastat rinda. Kui poeg loobus rinnast varakult, siis tütar ei tahtnud ega tahtnud seda teha. “Raske oli teda võõrutada. Andsin rinda siis, kui tütrel tusk peale tuli. See rahustas ja aitas tal õhtul paremini magama jääda,” räägib Maarika.

Ühelt poolt hakkas nii pikk imetamine ema väsitama ja tüütama, teisalt mõtles ta, et pole hullu midagi – tasuks on ju hea ema-lapse suhe. Annika oli rahulik ja märksa tervem kui Meelis. Vahel juhtus, et ka külas olles võttis tütar ema käest kinni ja jalutas temaga teise tuppa, et tissi imeda. Teki tõmbas peale, et keegi teine ei näeks. Huvitav oli see, et nii kui tütar neljaseks sai, lõpetas ta ise rinnast söömise.

Maarika ei pea nii pikka imetamist imelikuks. “Lihtsalt mõni suudab kiiremini lõpetada, mul võttis see aega. Annika on mulle ka praegu väga lähedane, kallistab ja musitab mind tihti ja hoiab väga.”

Erinevad suhtumised

Nii Kersti, Riina kui ka Maarika on saanud üllatavate pilkude osaliseks: “Ah, ikka veel imetad?”
Kersti ütleb, et keegi pahasti talle öelnud ei ole, kuid imestatud on korduvalt. Riina lisab, et ka Rootsis ei ole kaua imetamine eriti populaarne. Vaid 16% emadest jätkab rinnaga toitmist pärast lapse aastaseks saamist. Reaktsioonid sellele ei ole mitte just negatiivsed, kuid imestavad à la: “Milleks teha oma elu raskemaks? ja “Kõhtu ta sellest ju täis enam ei saa?“

Maarika tunnistab, et kuigi abikaasa suhtus pikalt imetamisse rahulikult, noomisid teda sugulased. “Ammu oleks aeg lõpetada,” oli tavaline sõnum. “Paljud ütlesid ka, et rikun lapse hambaid, kuid ausalt öeldes olid tütre hambad tervemad kui poisi omad.”

Tervise ja helluse allikas
Marge Mahla, imetamisnõustaja, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud

Miks ja kui kaua last imetada, et ta saaks kätte kõik kasulikud ained, kuid ei jääks emast sõltuma?

Maailma Tervishoiuorganisatsioon soovitab anda lapsele rinda vähemalt kuus kuud. Hea oleks, kui imetamine kestaks aasta, ja lapse soovil võib see jätkuda tema kaheseks saamiseni või kauemgi. 2. eluaastal annab rinnapiim titale kuni kolmandiku päevasest energiast ja on rohkem seotud turvatundega.

Psühholoogid ei soovita jätkata vanema kui kolmeaastase imetamist. See on periood, kui laps peaks hakkama iseseisvuma. Pikaajaline rinnaga toitmine võib psühhosotsiaalset arengut pärssida ja laps jääb emast liiga sõltuvaks.

Olen kuulnud, et Eestis on mõni ema imetanud last kuni kooliminekueani. Kirjanduses seostatakse nii pikka imetamist ema enda psüühilise labiilsusega, mille taustaks võib olla näiteks lapsepõlves kogetud vägivald. Emana otsivad nad rinnaga toitmisest eelkõige endale turvatunnet ja tunnistust enda vajalikkusest.

Hea mõju tervisele

Rinnapiim mõjub hästi beebi tervisele. Selles sisalduvad ensüümid aitavad seedida piimavalku, immunoloogiliselt aktiivsed ained kaitsevad haiguste eest. Unikaalne aminohape tauriin soodustab lapse närvisüsteemi arengut, mistõttu rinnapiim on eriti vajalik enneaegsetele titadele.
Rinnapiima saavatel imikutel on vähem haigusi, ülekaalu ja allergiat. Allergiaoht suureneb siis, kui lapsele hakatakse andma uut toitu, mistõttu oleks väga hea, kui tita saaks ka teisel poolaastal allergia ärahoidmiseks rinnapiima.

Ehkki on uuritud rinnapiima osa kaariese tekkes, on kaariese allikaks pigem see, kui ema ja laps kasutavad süües sama lusikat või ema niisutab enne luti pakkumist imikule seda oma suus.

Hea mõju arengule

Imetamist peetakse väga oluliseks ka arengule. See aitab kaasa ema-lapse vahelise sideme tekkele ja on edasiste suhete kujunemise alus. Kui laps hakkab kiiresti arenema, kõndima jne, kogeb ta ka ebaõnnestumisi. Ema kaisus taastub turvatunne ja ema hellus annab julguse uuesti tõusta ning proovida.

Alla kolmeaastaseid lapsi võiks imetada ka siis, kui nad käivad lasteaias, kuigi õpetajad vaatavad sellele tihti viltu. See aitab lapsel lasteaiaga kohaneda. Kodus ootab teda ema rind, mis on nagu peaauhind. Hellus korvab lahusoleku.

Imetada võib ka naine, kes ootab järgmist last. See sõltub eelkõige enesetundest: kas naisel on selleks jaksu või on ta näiteks raseduse lõpul liiga väsinud. Võimalik on ka tandemimetamine, kus ühel rinnal on suurem ja teisel väiksem tita.

Suhtumine Eestis

Eestis imetatakse lapsi tihti pooleaastaseks saamiseni. Osad naised ei taha enam imetada, kui tital on hambad suus. Teistele tuleb piir ette siis, kui laps hakkab rääkima ja seltskonnas tissi nõudma.
Leian, et küsimus on sisemises intelligentsis. Suurema lapsega saab ju kokku leppida, et seltskonnas rinnaga ei toida, ja minnakse tagatuppa imetama.

Ei ole ka eriti silma torganud, et Eestis keegi avalikult imetades oma büsti demonstreeriks. Tavaliselt varjatakse rinda, mistõttu jääb mõistetamatuks, miks Eestis imetamine väljaspool kodu ikka veel pahameelt valmistab.

Imetamisel on kindlasti kasutegureid rohkem kui negatiivseid aspekte. Samas on naine seotud lähedastega ja kui perekond imetamist ei toeta, on tal raske jätkata. Pere võiks koos seada sellise eesmärgi, mis on lapsele parim, ja kui on võimalus toita rinnapiimaga, võiks seda lapsele pakkuda. Ükski naine ei peaks aga mõtlema, et ta on halb ema, kui ei anna rinda lapse teise eluaastani.