E-vaba lugu

Täna võib Anee (6) süüa kõike. Paneb ise taimetee sisse mett ja borši peale kolm lusikatäit rohelist sibulat. Sööb isukalt oma väikese hambutu suuga, lausudes aeg-ajalt midagi elutarka. Ei usukski, et kui Anee oli neljakuune ja üksnes rinnapiimatoidul, viskas tema nahk täpiliseks nagu moonikook. Mispeale Aet sukeldus allergeenide maailma. Luges netist ja raamatutest, suhtles foorumites, käis arstide juures ja otsustas võidelda.

Allergia on keeruline teema. Mõne toiduaine puhul tekib lööve kohe, mõ­ne puhul paari tunni pärast. Mõne mõ­ju ilmneb paari päeva pärast. Mõni tekitab ristallergiaid. Mõne puhul kutsuvad reaktsiooni esile hoopis taimekaitsevahendite jäägid või kunstlik E-aine, mitte toiduaine ise. Siinkohal paljud murduvad ja võtavad kasutusele allergikutele mõeldud rinna­piimasegud. Ent Aet on rinnapiima­usku, sellest loobumine ei tulnud kõne allagi.

12 toiduaine dieet
Kõigepealt loobus värske ema põhi­allergeenidest (piim, nisujahu, mu­na, šokolaad, maasikad, pähklid ja mesi). Ei midagi! Siis vahetas välja kogu kodu­keemia, võttes kasutusele ökopoodide kraami. Ikka tulemust polnud. Anee beebinahk oli kare nagu liivapaber. Nahatestid ei näidanud absoluutselt mitte midagi.

Pärast põhjalikku katsetamist ja piiride kompamist jäi Aeda lauale 12 toiduainet: riis, mais, tatar, sealiha, kalkuniliha, lillkapsas, suvikõrvits, kurk, kapsas, lehtsalat, mustikad ja soja. Ja seda kaheksaks pikaks kuuks. Sel ajal kirjutas Aet täis viis toekat toitumispäevikut (iga ampsu eraldi koos kellaajaga). Võttis alla 33 kg (25 olid küll raseduskilod, aga siiski) ja nuttis näljatundest nii mõnedki korrad pea­täie. See kõik ei olnud lihtne, sest maitseelamused – need on Aeda elu, toit tema hobi ja kirg!

Aeda kindlameelsus on tõepoolest imetlust väärt. Tagantjärele tunnistab ta ka ise oma toidusedeli pisut ekstreemseks. Aga elu ei paku meile kunagi kaht täiesti ühesugust võimalust. Mis oleks olnud siis, kui ta käitunuks teisiti? Täna on kõik väga hästi, aga võrdlusmomenti pole.

“Oh tead, ma olen ju täielik kodukana. Mul pole vaja mitte midagi peale oma lähedaste heaolu. Ma ei tunne, et elu läheks minust mööda. Usk ja hirm, et ma võiksin oma lapsele halba teha, andsid mulle jõu,” ütleb Aet otse­kui pisut vabandades vahele.

Toidublogi nagu väike teadustöö
Samal ajal, viis aastat tagasi, hakkas noor ema tundma põhjalikumat huvi puhta toidu ja ökoeluviisi vastu. Enda arust oli ta ka enne toitunud tervislikult ja mitmekülgselt. Nüüd hakkas märkama, mida toidulaud tegelikult sisaldab. Puuris läbi keerukad tähe- ja numbrikombinatsioonide read pakenditel. Toiduvärvid, säilitusained, antioksüdandid, emulgaatorid, stabilisaatorid, paksendajad, transrasvad, happed, alused ja nende soolad, aroomiained, želeerijad, pakendamisgaasid ja vahutekitajad... Miks meil kõiki neid tarvis on? Ja mida need meiega teevad?

Nagu olete juba aru saanud, on Aet saja-protsendi-inimene. Poolikute lahendustega ta ei lepi. Oma toidu- ­
blogis (maitseelamused.blog-spot.com) võtab ta näiteks vaevaks välja selgitada “kogu tõe E-vabadest sinkidest”. Lugu ise on nagu veerand teadustööd ja kommentaarid, mille arv ligineb 50le, kõik väikese artikli mõõtu. Keegi ei lahmi ega lalise niisama, käib asjalik ja konstruktiivne arutelu.

Aet ei kirjuta tunnetest ja sellest, “kuidas päike täna aknast sisse paistis”, vaid vaatleb ainete keemilisi valemeid, mõjusid keskkonnale ja organismile. Uurib turumüüjate käest kauba saatedokumente, toidu- ja veterinaarametist ettekirjutusi ning tootjate käest, mis neil öelda on. Väga tänuväärt lugemine! Tundub, et blondile Aeda-nääpsule on kõik ausalt ära räägitud. Mängus on tootja kasu ja meie tervisest ei hooli keegi. Korrektiivid peame tegema ise.'

Tagasiteed pole
Tänaseks on Aeda pere, kuhu lisaks Aneele kuuluvad abikaasa Renee (32) ja Hugo (6 k), kolinud linna lähedale maale. Hugo nahk on pehme nagu samet ning põnni lai naeratus reedab head elu ja kõikevõitvat emaarmastust.
Aet on teise lapsega pidanud menüüst välja jätma piimatooted, muna, šokolaadi, mee ja pähklid. Loo kirjutamise aegu ootab pere südamevärinal kevadet, et saaks püstitada elu esimese kasvuhoone, külvata maitsetaimed, istutada tomatid, redised ja maasikad.

“Oma aia päikesesoe punapõskne tomat maitseb jumalikult,” unistab Aet. Samas ei ilmuta Aet märke metsa poole maheinimesest. Temast kiirgab hoopis täielikult kahe jalaga maa peal seisja väge. “Jah, mahetoit on kallis. Isegi väga,” tunnistab ta. Aga kõik juhtub järk-järgult. Ei ole nii, et käid aina kodu lähedal supermarketis ja ühel päeval otsustad hakata “puhtaks”.

Algul ostis Aet ökomärgiga asju ainult lapsele, siis vahetas välja jahud ja pudrukraami. Suureks abiks on olnud ka vanemad ja ämm, kes on kõvemat sorti aedviljakasvatajad. Igal aastal on kellelgi miskit eriti hästi õnnestunud, kas lillkapsad või paprikad või füüsalid. Ole ainult agar neid kasutama. “Samas on teekond mahetoidu juurde ikka ainult ühesuunaline ja tagasiteed pole,” tunnistab Aet. Maitsemeeled on puhastunud. Piisab lihtsamast toidust.

Eksitavad sildid
“Vahel, kui sõidan autoga maalt linna poodi, et Argentinas mahedalt kasva­tatud avokaadosid osta, saan küll suure­päraselt aru, et globaalses plaanis pole see säästlik käitumine,” arutleb Aet ja nimetab end muiates enesekeskseks ökoks. Selliseks, kes tahab üle kõige head iseendale ja oma perele.

Siiski on ta võtnud missiooniks viia sõnum puhtast toidust massidesse ja harida inimesi. Oma blogis, foorumites, Rohujuure kohvikus Tabasalus (mille valmimise juures ta on olnud nõu ja jõuga abiks), oma lapse lasteaias või lihtsalt sõprade ringis.

Õigusega muretseb Aet, et inimestel napib teadmisi. On olemas üldteada rämpstoidud – krõpsud, limonaadid, värvilised kommid, viinerid, burgerid –, mida enamik vanemaid üritab vältida. Aga on ka selliseid asju, mille kohta arvatakse, et teed neid andes lapsele koguni head.

Näiteks kõiksugu värvilised piimajoogid ja küpsised kubisevad E-ainetest. Singid sisaldavad 95% juhtudest E621. See on maitsetugevdaja, mille suhtes Aet tunneb lausa foobiat. (Ja tõesti, vaadates uurin­guid E621 kohta, ähvardab viimane organismi kõiksugu hirmsate tagajärgedega.) Siis veel puljongikuubikud. Mõtled, et teed lastele maitsvat suppi – supp on ju kasulik. “Tegelikult söövad nad naatriumglutamaadis ligunenud aedvilju,” on Aet pisut kuri.

Eriti pahandavad teda eksitavad sildid: “Ei ole lisatud säilitusaineid!”, “Ei sisalda kunstlikke värvaineid!” Siinkohal tuleb alati olla tähelepanelik selle suhtes, mis suurelt on jäänud välja hüüdmata. Küll sisaldavad need toiduained siis transrasvu või muid keemiavabrikust tulnud segusid. Kõik ikka odavuse ja mugavuse nimel.

Selle köitva jutuajamise kestel on Aet jõudnud valmis keeta Täiesti Täiusliku Borši ja küpsetada Imeliselt Ideaalsed Kõrvitsaküpsised. Kogu aeg rääkides ja tehes kõik asjad ära 100% ühe käega. Sest puusa peal on end sisse seadnud Hugo. Köök läigib, söögitegemine toimub justkui parimas kokasaates. Laga ei teki, pinnad on puhtad ja kui kõrvitsapüree kaalule astub, on seda punktipealt 200 grammi.