Sveni ema Maimu Paatsi sõnab, et autistlik poeg on paranenud tänu sellele, et ei söö kaks aastat teravilja- ja piimatooteid. “Kuid muutused tulid aeglaselt. Aasta tagasi poleks ma veel julgenud seda öelda, aga nüüd olen kindel, et dieet on mõjunud hästi. Ta ajab tuttavatega juttu, loeb raamatuid, lõhub puid ja käis eile isegi üksi tööbüroos. See on suur samm edasi,” rõõmustab ema.

Arstid ja teadlased arutavad aga konverentsil edasi, mis põhjustab autismi, hüperaktiivsust, skisofreeniat, Alzheimerit, epilepsiat, allergiat, sclerosis multiplexi jt tänapäeval järjest rohkem esinevaid haigusi. Esinejad väidavad, et mitme haiguse teket mõjutab saastunud keskkond, eriti mürgine elavhõbe.

Loote mürgistus ja amalgaamplommid

Pariisi toksikoloogia ühingu president, keemiaprofessor Andre Picot selgitab, et elavhõbe ühineb organismis valkudega, häirib ainevahetust, tungib närvirakkudesse ja kahjustab neid. “Peamine kokkupuude elavhõbedaga on toiduainetes, kuid selle kahjulikkus sõltub kogusest.”

Prantsuse bioloog ja epidemioloog Marie Grosman mainib, et ema kaudu võib laps saada elavhõbedamürgistuse juba lootena. “Elavhõbe on võimas neurotoksiline aine, mis läbib platsenta ja jõuab loote ajju. Kuna loote kaal on väike, siis on ka väga väike elavhõbedakogus tema arenevale ajule kahjulik.”
Grosmani sõnul näitab viis aastat tagasi tehtud uuring Rootsis, et mida rohkem on rasedal naisel amalgaamplomme, seda enam sisaldub platsentas elavhõbedat. Elavhõbeda kuhjumine platsentasse häirib aga organi tööd.

Koreas tehtud uurimus näitas, et rasedatel, kellel olid amalgaamplommid ja kes sõid kala, oli enneaegse sünnituse risk viis korda suurem kui neil, kelle organismis sisaldus elavhõbedat vähe. Bioloog soovitab rasedatel, imetavatel emadel ja väikelastel vältida tuuni- ja mõõkkala söömist. Kuid süüa võib sardiini, heeringat, makrelli, kilu jt väikseid kalu, kust saab kasulikku seleeni ja oomega-3-rasvhappeid. Rasedad naised, kellel on amalgaamplommid, ei tohi lasta neid eemaldada ja peaksid vältima hammaste kiristamist, nätsu närimist ja alkoholi joomist, mis suurendab elavhõbeda eraldumist.

Šveitsi stomatoloog Bernard Fillettaz on eemaldanud amalgaamplomme kümnetel inimestel. Ta rõhutab, et arst peab seda tegema turvaliselt, vastava varustusega, muidu võib inimene saada mürgistuse. “Kui teha seda ükskõik kuidas, siis kokkupuude elavhõbedaga hoopis suureneb.”

Ühe täidise võib eemaldada kuue kuni kaheksa nädala või isegi kolme kuu tagant. “Ühes uuringus selgus, et keskmise amalgaamide arvuga inimestel on vere ja uriini elavhõbedatase 4,5 korda suurem kui neil, kellel polnud suus amalgaamtäidiseid. Amalgaamides sisalduvad elavhõbedakogused ületavad toidus, õhus ja vedelikes olevaid koguseid,” kinnitab Fillettaz.
Suurt tähelepanu on amalgaamplommidele pühendatud Skandinaaviamaades, näiteks Rootsis ei tohi neid panna rasedatele ega eelkooliealistele lastele.

Sellegipoolest on mitmes riigis leitud, et need plommid on tervisele ohutud. Ka Eestis ei valitse amalgaamplommide ohutuse või ohtlikkuse teemal üksmeel. Eesti Stomatoloogide Seltsi esinaine Mare Saag ütleb, et samapalju, kui on kirjutatud amalgaamplommide kahjulikust kõrvalmõjust, on väidetud, et seda pole. “Et elavhõbe on mürk ja sellega tuleb hoolikalt ringi käia, selle vastu ei vaidle keegi.

Plommist eralduv elavhõbeda hulk on aga väga väike. Kui plomm on korralikult pandud, siis mürgistust ei ole. Põhiline probleem tuleb ebaõigest kasutamisest. Probleem võib tekkida ka siis, kui inimene on allergiline, kuid see võib juhtuda ka teiste plommide puhul.”

Dr Saag ütleb, et Eestis on elavhõbe­amalgaamplommide panek vähenenud, sest inimesed tahavad ilusat tulemust ega soovi oma hambasse tumedat täidist. “Hirmuks ei ole aga alust. Ma ei näe selles Eesti hambaravipraktikas akuutset probleemi ja vajadusel neid plomme kasutatakse.”

Elavhõbe vaktsiinides

Ettekanded aga jätkuvad, teemaks endiselt elavhõbeda kahjulik mõju. Vaktsiinides, näiteks gripi- ja B-hepatiidi vastastes, kasutatakse säilitusainena elavhõbedat sisaldavat tiomersaali. USA Kentucky ülikooli keemiaprofessori Boyd E. Haley sõnul on andmeid, mis näitavad, et mõni inimene ei ole võimeline elavhõbedat organismist efektiivselt väljutama ja selletõttu võivad kujuneda neuroloogilised hädad (vaimne alaareng, kõne puudumine, hüperaktiivsus jne). “Autistlikud lapsed näivad kuuluvat sellesse hulka. Elavhõbeda ja tiomersaali toksiliste mõjude hindamine näitab, et mida noorem laps, seda toksilisemad ja surmavamad võivad need mõjud olla.”

USAs on enamikus osariikides tiomersaali sisaldavad vaktsiinid keelatud. Itaalias on need keelatud alates 2008. aastast. Prantsusmaal on lubatud vaid gripivastased tiomersaali sisaldavad vaktsiinid.

“Teeme tööd selle nimel, et Euroopa Liidus keelustataks amalgaamplommid ja tiomersaali sisaldavad vaktsiinid,” märgib professor Andre Picot. “Farmaatsiafirmad soovivad saada võimalikult suurt kasumit võimalikult väikeste investeeringutega ega kipu asendusaine otsimisse panustama. Midagi ei muutu enne, kui lapsevanemad ütlevad, et nad pole nõus vaktsineerima elavhõbedat sisaldava vaktsiiniga.”

Keemik ja toitumisteadlane Tiiu Vihalemm möönab, et ükski raskemetall ei tohiks sattuda meie organismi. “Üks inimene peab neile vastu paremini, teine halvemini, lapsele võib aga ka väga väike kogus olla kahjulik. Taevane arm, miks nad just tiomersaali peavad kasutama, kas siis mõnda teist säilitusainet pole!?” imestab ta. Vihalemm ütleb, et nii nagu ei saa väita, et elavhõbe põhjustab autismi, ei saa ka öelda, et seda seost pole. “Ka dieedi kasulik mõju on tõestamata, kellele see sobib, kellele mitte. Seda valdkonda tuleks aga kindlasti põhjalikult edasi uurida.”

Eestis vaktsineeritakse lapsi B-hepatiidi vastu esimesel elupäeval. Marje Oona, Tartu Ülikooli peremeditsiini õppetooli dotsent, kes on ka Eesti immunoprofülaktika kava alusdokumendi üks autoreid, kinnitab, et B-hepatiidi vastane vaktsiin ei sisalda tiomer­saali. Elavhõbedat on küll selle tootmisel kasutatud, kuid vaktsiinist on see eemaldatud. Tiomersaali sisaldab aga difteeria-teetanuse-läkaköha vastane vaktsiin. „Kuid nii väikestes kogustes, et see ei ole toksiline ega kumuleeru organismis.”

Marje Oona oponeerib eelkõnelejaile: “Autismi seos elavhõbedamürgistusega ei ole leidnud teaduslikku tõestust. Autism, kuigi seda diagnoositi teiste nimedega, oli olemas juba enne tiomersaali sisaldavate vaktsiinide kasutuselevõttu.”

Oona rõhutab, et lapse vaktsineerimata jätmine on ohtlik. “Olen näinud, kuidas laps sureb difteeriasse. Mida väiksemana nakatub laps B-hepatiiti, seda suurema tõenäosusega tekib tal krooniline haigus. Me ei taju, kui palju kasu on vaktsineerimistest, sest neid raskeid haigusi on vähe. Vaktsineerimised on olnud tõhusad, nad ei vähenda immuunsust ega ole ohtlikud. Minu kaks last on väga korralikult vaktsineeritud.”

Bioloogia emeriitprofessor, prantslane Michel Georget väidab aga, et ühiskonnas levivad valemüüdid, justkui vaktsineerimistega oleksid paljud haigused kadunud. “Katk, koolera ja leepra ei ole kadunud vaktsineerimiste tõttu, vaid eelkõige tänu hügieenile.” Georget’ sõnul tuleks rohkem rääkida vaktsineerimiste kõrvalmõjudest ja näiteks sellest, et vaktsineerimisele vaatamata võib inimene nakatuda ikkagi läkaköhasse. “Osad meie hulgast taluvad vaktsiine hästi, teised halvasti, ja on neid, kes üldse ei talu. Bioloogilises mõttes on massvaktsineerimised sellistes tingimustes mõttetus.”

Vaktsineerimised võivad tekitada haigusi vaktsiinides sisalduvate lisaainete (säilitus- ja tugevdusainete, inaktivaatorite) või nakkust tekitavate ainete tõttu või seepärast, et tekib ebaadekvaatne immuunvastus, mis käivitab autoimmuunreaktsiooni. “Vaktsiinide kasu ja ohu suhe on praegu paigast ära,” on bioloogiaprofessor kindel. Mida siiski teha, kui mürgid juba kehas ja raske haigus vaevab?

Mürkidest vabaks

Oletatakse, et just raskemetallide mürgistuse tõttu on häiritud valkude ainevahetus, mistõttu organism seedib teatud toitaineid puudulikult, eriti teravilja- ja piimatoitudes olevat gluteeni ja kaseiini. Selle tulemusel tekivad opioidid, mis samamoodi nagu morfiin kahjustavad närvisüsteemi.

Oslo ülikooli lastehaigla pediaatriauuringute professor Karl L. Reichelt ütleb, et üha rohkem tõendeid viitab ka sellele, et autistlikel lastel on soole limaskesta põletik. “Kui autistlik laps sööb piima ja nisu, vabanevad valgud, mida ei lammutata ja mis kuhjuvad. See seletab laste kõhuvalu ja suure janu,” sõnab Reichelt. Perearst Marje Oona opioidide teooriat ei usu: see on tema sõnul hägune ja sel puudub teaduslik tõestus.

Konverentsil sõna võtnud Itaalia Bari ülikooli meditsiini- ja kirurgiaprofessor Massimo Montinari on viimase kümne aasta jooksul ravinud ligi 1500 autistliku sündroomiga patsienti. Ravis keskendus Montinari toksiliste ainete (sh elavhõbeda) väljutamisele kehast, soole bakteriaalse tasakaalu taastamisele ning gluteeni- ja kaseiinivabale dieedile, mille abil saab organism toksiinidest puhtamaks.

Kümme päeva pärast teraapia algust patsientide närvilisus, hüperaktiivsus ja stereotüüpiline käitumine suurenes. Pärast kuuekuulist teraapiat oli patsientidel aga paranenud tähelepanuvõime ja stereotüüpset käitumist esines vähem. Nad olid omandanud uut sõnavara, hakanud rohkem suhtlema ning osalema pere- ja ühiskonnaelus.

“Autistliku sündroomi teket põhjustab otseselt sooleseina läbilaskvus,” kinnitab dr Montinari. “Ka väga väikesed elavhõbeda-annused jõuavad seetõttu vereringesse ja aktiveerivad autoimmuunpatoloogiaid. Autoimmuunhaigusi on aga tööstusriikides järjest rohkem, sest siin tarbitakse palju antibiootikume, vaktsineeritakse massiliselt ja on liigne hügieen, mistõttu väheneb inimeste looduslik immuunsus.”

Itaalia professor Andrea Pelliccia on piimavaba dieedi abil ravinud edukalt epilepsiahaigeid. Eesti psühhiaater Helle Müller on aga soovitanud nisu- ja piimavaba dieeti oma skisofreeniahaigetest patsientidele. Üks 65aastane tunde- ja tahteelu defektiga naine, kes lamas vaid päevad läbi voodis, võttis pärast menüü muutust kaalus alla 25 kilo, on hakanud ise kodus toimetama, ei pea enam neelama vererõhuravimeid ja saab vaid minimaalses koguses psühhiaatrilist ravi. “See oli vapustav lugu, mis mind hämmastas,” tunnistab Müller. “Kuid mitte kõik lood ei ole sellised.”

LAPSEVANEMAD OTSIVAD ABI

Vaatamata sellele, et raskemetallide mõju uuringud alles käivad ja seosed raskete haigustega on tihti hüpoteetilised, soovivad lapsevanemad oma lapsi aidata juba praegu.
Šveitslanna Elke Arodil oli samuti autistist poeg. “Olin kannatuste viimasel piiril. Üks arst soovitas mul muuta lapse toitumist. Kõigepealt eemaldasin menüüst toidud, mis sisaldasid fosfaate. Kui jätsin ära piimatooted, muutus lapse füüsiline seisund paremaks. Kui jätsin ära nisutooted, muutus poiss seltsivamaks. Vähehaaval edenes õppimine ja läks paremaks tema meeleolu. Praegu on mu poeg kena noormees, kes õpib inseneriks ja teeb sporti. Päästsin oma poja autismist.”

Elke Arodi poole hakkasid pöörduma haigete laste vanemad ja tema juurde saatsid toitumisnõu järele oma patsiente arstid. Koos ühe teise lapsevanemaga lõi ta mittetulundusühingu Stelior.

Eesti haigete laste vanemad asutasid kaks aastat tagasi Stelior Eesti. “Me ei leidnud abi Eestist, kuid ei tahtnud sellega leppida,” ütleb juhatuse liige Annely Soots. Tema lapselaps Kristian kannatas epilepsia all. Pärast dieedi kasutuselevõttu on poisi seisund paranenud. Soots mainib, et gluteeni- ja piimatalumatus ei ole ainult kolmeaastasel Kristianil, vaid suguvõsa nelja põlve esindajatel.

Stelior Eesti korraldas ka raskemetallide mõju käsitleva konverentsi Tartus. MTÜ vahendab ainevahetusanalüüside tegemist välismaal ja pakub haigetele võimalust saada lisaainetest puhtaid toidulisandeid. “Kuna testid on kallid, tahame jõuda selleni, et ka haigekassa neid finantseeriks, et kõiki neid teste saaks teha Eestis. Samuti loodame, et meie meditsiin hakkab vaatlema neid kroonilisi probleeme ka sellest põhjuslikust aspektist,” märgib Annely Soots.

Stelior Eesti kodulehekülg asub aadressil www.stelior.ee.
 
KUS ON TÕDE?

Made Laas, toimetaja

Kui seda täpselt teaksin, ei töötaks ma ilmselt ajakirjanikuna. Nii palju olen siiski aru saanud, et teadus ja teadmised ei ole midagi staatilist, vaid pidevalt muutuv ja arenev protsess. Sajandeid uskusid inimesed, et Päike tiirleb ümber Maa, ja see, kes väitis vastupidist, seadis ohtu oma elu. Kas mitte 19. sajandi lõpul polnud loodusteaduse alused tänu Newtoni füüsikale kindlalt paigas? Mõnikümmend aastat hiljem pööras Einstein need oma relatiivsusteooriaga pea peale.

Ekslikuks pole osutunud mitte ainult kaljukindlad faktiteadmised, vaid muutunud on terved paradigmad ehk inimeste mõtlemine ja arusaamine ümbritsevast. Eks teadusfilosoof Karl Poppergi nentinud, et teaduses ei ole absoluutselt kindlaid fakte ja teaduslikkusele saab pretendeerida vaid see teooria, mida on võimalik ümber lükata.

See kõik meenus mulle ka Tartus peetud konverentsil, kus arutati, kuivõrd võib saastunud keskkond, eriti selles leiduvad raskemetallid põhjustada mõningaid raskeid haigusi. Kõlama jäi mõte, et elavhõbedamürgistus võib olla üks faktor, mis haiguse vallandab. Ilmselt on sama suur roll ka geneetikal, nõrgenenud immuunsüsteemil jne. Kas esinejate väiteid saab võtta tõe pähe? Mina seda ei tea. Üks Tartu perearst väidab, et need arstid ei ole tõsiseltvõetavad teadlased ja soovivad oma erakliinikutes vaid vaestelt vanematelt raha välja pumbata. Esitatud teooriad ei ole tõestust leidnud.

Võimalik on aga ka variant, et edasised uuringud tõestavad nii mõnegi väite paikapidavust. Küsimus on ju ikkagi selles, mida saab meditsiin teha nende raskelt haigete laste heaks. Kui autistist lapse seisund läheb dieeti pidades palju paremaks, nagu mulle mitmed vanemad on kinnitanud, kas siis võib öelda, et see on lihtsalt jama? Kas kõik need Eesti arstid, keemikud ja füüsikud, kes kahe päeva jooksul raskemetallide mõju üle aru pidasid, on lollid ja eksitatud?

Üks staažikas ja tunnustatud perearst tunnistas mulle, et perearstide käest ei küsinud keegi arvamust, kui otsustati Eestisse sisse osta tiomersaali sisaldav difteeria-läkaköha-teetanuse vaktsiin. Tema ostab oma patsientide tarvis vaktsiini, kus pole elavhõbedat. “See pole arstide, vaid poliitikute rida,” rõhutas ta.

Keegi ei süüdistagi arste. Ilmselt mitte ka need vanemad, kes otsivad abi oma haigetele lastele. Kuid lapsevanematel on siiski õigus teada, millised ohud on vaktsiinidel, kui nad teevad otsuse, kas lasta oma laps vaktsineerida või mitte.

Kus leidub elavhõbedat?

  • elavhõbeamalgaamplommides
  • mõnedes vaktsiinides
  • rasvastes, suurtes ja lihasööjates kalades: tuuni-, mõõk- ja haikala, haug, hiidlest, lõhe, forell
  • mereandides: rannakarbid, austrid, karploomad, krabid, krevetid, homaarid
  • šampinjonides, puu- ja juurviljades
  • mõõtmisseadmetes: kraadiklaasides, baromeetrites
  • elavhõbedaaurudega töötavates lampides