Jonnin, sest tahan tähelepanu!

Paljudes peredes, kus kasvab parajas jonnieas laps, nii umbes 1–3aastane, on jonn igapäevane külaline. Kutsumata ja lausa ebameeldiv külaline, kes imbub tuppa kas või lukuaugust.
Vanemad seostavad jonni enamasti viha­tundega, arvates, et nii väljendab laps oma negatiivseid tundeid.

“Kõige ägedama jonnituuri ajal, kui lapsevanemal on niigi keeruline rahu säilitada, on väga raske meeles pidada, et jonniva lapse sees mäsleb tegelikult paanika või pettumus,” ütleb aga lapsevanemate nõustaja Eileen Hayesi kirjutatud jonniraamat.

Jonnihoogusid analüüsides taipame, et kolmveerand neist toimub kodus, kus laps tunneb end turvaliselt. Ent kõige hullemad etendused annab laps just avalikes kohtades, kus talle on kindlustatud vanema maksimaalne tähelepanu ja vanemale on kindlustatud maksimaalne häbistamine.

Situatsiooni kaubanduskeskuses ei pea vist enam näiteks tooma, selle olukorra kordumine on lastel otsekui omavahel kokku lepitud.

Väikese Tarmo jonn

Tarmo on kahe ja poole aastane poiss. Muidu üpris päikseline ja armas laps, aga alati, kui emale-isale tulevad külalised või ajab ema telefonitsi tööasju, muutub ta pisikeseks põrguliseks. Ronib kas või ema säärt mööda üles, et takistada telefonivestlust või kätt ema suu peale panna. Kui aga kodus on külalised, sekkub Tarmo pidevalt täiskasvanute vestlusse, tirib ema laua tagant ära või tuleb vestlevate vanemate kõrvale jonnima.

Tarmo näib olevat kade, kui vanemad pööravad tähelepanu millelegi muule kui temale, ning ta üritab iga hinnaga seda takistada. Külalistele näib aga, et Tarmo on täiesti kasvatamatu jõmpsikas, ning emal on alati piinlik. Vanemad peaaegu väldivad juba külaliste kutsumist, kuid see teeb omakorda ema ja isa meele mõruks – nemadki ju tahaksid vaheldust!
Tarmo ema leidis lahenduse, mis töötas päris pikka aega: alati, kui emal oli vaja telefoniga rääkida, andis ta Tarmole mittetöötava mobiili, millega poiss samal ajal helistas. Muidugi sai taibukas laps viimaks aru, et tema telefon “ei räägi vastu”, kuid mõnda aega toimis lahendus ideaalselt.

Kui aga külalised tulid, otsisid vanemad Tarmole mõne toreda tegevuse. Näiteks lasid tal ajakirjast või ajalehest turvaliste kääridega pilte välja lõigata ja kleepida.

Mida soovitab Eileen Hayesi jonni­raamat sellistel puhkudel ette võtta?

● Räägi telefoniga võimalikult vähe aega või tee seda siis, kui lapsel on uinak.
● Enne sõpradega vestlusse astumist leia lapsele muu põnev tegevus.
● Püüa korraldada nii, et külla tuleks ka teisi lapsi. See hõivab enamasti väikese jonnipunni tähelepanu.
● Kui pead kodus tööd tegema, pead lapsele aina selgitama, miks sa ei saa temaga hetkel tegelda. Arusaamine võtab aega. Luba lapsele, et pärast seda oled jäägitult tema päralt, ning pea lubadust.

Tarmo jonnib ka külas

Ka siis, kui ema ja isa Tarmoga külas käivad, leiab poiss, et vanemate tähele­panu peab 100% temal olema. Isegi siis, kui majas on teisi lapsi, kellega ta võiks mängida.
Ema tuleb virila pojaga laste seltskonda kaasa ja üritab poissi sujuvalt teistega mängima suunata. Sealjuures kiidab ta teiste laste mänguosavust, et innustada neid Tarmot mängu võtma. Paraku toimib ema kiitus Tarmo jaoks jonnipäästikuna. Kui ema tähelepanu on kas või korraks suunatud teistele lastele, hakkab Tarmo “esinema”. Poiss muutub tujukaks ja jonn on kerge tulema.

Ema lahendus jonnituuride vältimiseks külas on lihtne. Ta püüab alati veidike lastega koos mängida, et aidata pojal seltskonda sulanduda ja harjuda. Kui laps on mänguhoo sisse saanud, eemaldub ema vaikselt. Ent tuleb ette ka olukordi, kus päev on otsekui neetud ning ka koosmängimine ei õnnestu. Sel puhul läheb ema Tarmoga koju.

Mida soovitab jonniraamat?

● Kui näed, et lapsel hakkab tulema jonni­tuju, püüa külas olla võimalikult vähe aega.
● Katsu meelelahutuse või huumoriga olukord ära lahendada. Leia asendustegevus, mis lapse tähelepanu mujale viib.
● Kiida teisi lapsi, aga kiida ka enda oma, kui ta üritab mängu lülituda.
● Aita laps otsa peale: kui poisid mängivad autodega, anna ka oma lapsele auto ja suuna ta sellega sujuvalt mängu.
● Ära käitu külas teisiti kui kodus. Kui hakkad seal lapselt nõudma teistsuguseid asju, näiteks laua ääres sirgelt istumist, mõistab laps, et oled pinges, ja hakkab jonnima. Käitu pingevabalt.
● Eriti hullus olukorras võid pakkuda lapsele preemiat, kuid seda nippi ei tohi palju kasutada. Laps võib hakata jonni­tuuri preemia saamise eesmärgil ära kasutama. Preemiaks võib olla näiteks kauem multikate vaatamine, kuid siin tuleb siiski säilitada mõistlikkuse piir.
● Uues kohas võib laps tunda end ebakindlalt ning vajada turvalise täiskasvanu lähedalolekut. Tee nii, et laps tunneks end külas ja seltskonnas kindlalt. Suhtlus ja sõprussuhted vajavad harjutamist.
● Ka iseseisvumine nõuab tööd. Innusta last ise mänge välja mõtlema!
● Kui laps mis tahes olukorras hästi käitub, kiida teda ohtralt.

Kahe otsaga probleem

Lapse esimesed jonnihood ei ole suunatud sellele, et saada vanematelt täielik tähelepanu. Need ei kujuta algul endast ka soovi manipuleerida. Ent kuna jonnimise tulemuseks on enamasti ema või isa täielik tähelepanu, võib laps hakata jonni edaspidi kasutama oma eesmärgi saavutamiseks. Juhul, kui eesmärk on käes, annab see liigagi hea põhjuse järgmisel korral taas proovida.

“Just seepärast on äärmiselt oluline püüda jonnile mitte liiga agaralt reageerida või selle ümber sekeldama hakata, vaid toimida rahulikult isegi siis, kui see ei ole kerge,” soovitab Eileen Hayes.

Samas ei saa jonni ka päris märkamata jätta või püüda seda jõuga alla suruda. Lapse negatiivsetele emotsioonidele on vaja leida maandus, sest jonn on ühtlasi ka lapse arenguks ja õppeks vajalik vahend. Jonni kaudu saab mudilane eluks tarvilikud õppetunnid: et alati ei saa kõike, mida tahad, ning soovide täitumiseks on vaja ka kannatust.
Nii on jonnimure vanema jaoks tihti kahe otsaga probleem: kuidas käituda nii, et jonnist ei saaks manipuleerimis­vahend, kuid samas mitte võtta lapselt ära võimalust negatiivsetest emotsioonidest vabaneda ja õppida?

Nipid jonniga toimetulekuks

Väldi eitamist! Kui alustad jonnijaga vestlust talle midagi keelates, võib see olukorra hullemaks ajada. Näiteks: laps ei taha õhtul magama minna ja soovib sinuga hoopis doominot mängida. Selle asemel, et öelda: “Sa ei saa praegu minuga mängida”, ütle parem: “See mängimine on sul hea mõte – teeme seda homme KOHE pärast ärkamist.” Nii saab tuge lapse soov ise otsustada ja leevendust tema tähelepanuvajadus.

● Paku head eeskuju. Kui vestled kellegagi, ole ka ise kannatlik ning ära sega kaaslase jutule vahele. Last ei saa õpetada teiste suhtes tähelepanelik olema, kui sa ise seda ei ole.

● Jaga oma tähelepanu rahulikult vestluskaaslaste ja lapse vahel. Jätka vestlust, isegi kui laps segab vahele, kuid ära tee seda pikalt. Mõõdukast ignoreerimisest võib olla kasu. Alles siis, kui oled saanud oma jutu lõpetatud, uuri, mida laps soovib.

● Väiksem jonnipurse jäta tähelepanuta.

● Jonni ignoreerimisel olgu ajaline piir. Näiteks viis minutit. Pärast seda anna lapsele võimalus jonn rahulikult lõpetada. Ütle näiteks: “Ma loen nüüd kümneni ja siis lepime ära.” Kui lapsel õnnestub enesekontroll tagasi saada, tuleb teda kiita ja kallistada.

● Selgita lapsele hea käitumise tähendust. Ütle näiteks: “Mul on hea meel, kui lubad mul telefoniga rääkimise lõpetada” või “Mul on väga hea meel, kui oled mulle poeskäigul abiks.” Positiivne suhtumine aitab heal käitumisel tihti kinnistuda.

● Kõige olulisem – leia lapsele aega. Ehk on peres ka beebi ja tähelepanu kõigile võrdselt ei jagu. Siis tuleb leida lahendus, kuidas väikelaps tähelepanuta ei jääks, ehkki vanematele võib tunduda, et ta ta on titaga võrreldes juba suur.

Allikas: Eileen Hayesi “Jonn. Lapse tunnete mõistmine ja nendega toimetulek”