Jonnipunnide mäss

Vanusevahemikku 2–4 eluaastat peetakse jonnieaks. See on üht­viisi raske aeg nii pisikestele jonnipunnidele endile kui ka nende vanematele. Jonn võib vallanduda täiesti ootamatult ja tühjalt kohalt ning tabada nii poes, külas kui ka restoranis, kus võõraste etteheitvad pilgud emotsioone veelgi pingestavad. Olete mässuks valmis, inglikeste vanemad?

Mis põhjustab jonni?

Kuigi seda on raske uskuda, ei käitu laps meelega halvasti ning tema eesmärk ei ole vanemaid endast välja viia.
Jonn tekib, kui:

• laps kogeb tugevaid negatiivseid tundeid: ta on pettunud, vihane, hirmul või abitu;
• lapse vajadused on rahuldamata: ta on väsinud, tal on kõht tühi, ta vajab tähelepanu.

Mida tasub siin meeles pidada?

• Väikesel inimesel pole veel piisavalt os­kusi nende tunnetega toimetulekuks.
• Aktiivsemad ja tugevama tahtejõuga lapsed võivad jonnida rohkem, seetõttu ei ole mõtet oma last teistega võrrelda.
• Jonniiga on vältimatu osa arengust. 2–3aastastel areneb minateadvus. Et ennast tundma õppida, hakkab laps jonnides piire katsetama.
• Pikemas plaanis tuleb jonniea läbimine lapsele kasuks. See on esimene tõsisem iseseisvustreening ja eneseteenindamise õpiaeg. Ning tähtsaim – ükskord on see kõik möödas!

Milline ka jonni põhjus pole, vanematel tuleb otsusekindlalt tegutseda, et seda ohjeldada. Järgnevalt mõned näited igapäevaelust ja võimalikud lahendused.

Mina ise!

Nagu öeldud, tabab põngerjaid teise eluaasta paiku suur muutuste aeg – nad avastavad oma tahte ja ego ning heidavad kõrvale kõik senised harjumused. Kui siiani lubasid nad vanematel suppi lusikaga suhu aidata, siis nüüd tahavad nad seda tingimata ise teha. Sõrmedega, loomulikult.

Kahe ja poole aastane Toomas hakkab lasteaeda minema. Ema aitab talle saapaid jalga. “Mina ise!” karjub poiss ja hakkab ühte saabast raevukalt jalga tirima. See võtab aega. Kiuslik saabas ei taha jalga mahtuda.

“Las ma aitan,” ütleb ema. “Mina ise!” karjub poiss jälle ja lükkab ema käe ära. Poiss uriseb nagu vihane kutsikas. Kiuslik saabas hakkab teda ärritama. Tigeda ja äkilise käeviipega lennutab ta paha saapa koridori nurka.

“Las ma aitan,” proovib ema uuesti. “Ei taha saapaid!” teatab Toomas vihaselt ja keerab emale selja. Nüüd istub koridoripõrandal pisike tigedusehunnik, kes ei ole nõus üldse saapaid jalga panema.

Ema üritab Toomast ettevaatlikult sülle võtta, et saapad lõpuks ikkagi jalga saaksid. Nii kui ema käsi poissi puudutab, saab too otsekui elektrilaengu, viskub põrandale pikali ja alustab kisa. Kui ema poissi püsti tõsta tahab, laseb Toomas end vedelaks ning vajub põrandale tagasi. Nüüd ei taha ta enam ka lasteaeda. Otsa hakkavad lõp­pema nii aeg kui ema kannatus.

Mida teha?

1. võimalus: juhi tähelepanu kõrvale.
Kuigi ema tahaks haarata Toomasel natist ja ta kas või ilma saabasteta lasteaeda tirida, võiks siiski proovida tähelepanu kõrvale juhtimise meetodit. Kõige paremini aitab jonniva lapse tähelepanu köita nali või mäng.
“Toomas, ma tean, miks saapad sulle jalga ei läinud. Need on ju hoopis minu jalavarjud!” ütleb ema ja hakkab Toomase saapaid varvaste otsa kiskuma. Poiss lõpetab kisa ja vaatab silmanurgast ema ponnistusi.
“Oi, see on ju vale jala saabas,” jätkab ema ja proovib kõndida, saabas varba otsas tilpnemas. Ema komistab näitlikult. Toomas tõuseb istuli. Juba tahaks ta kohmaka ema üle naerda.
“Vaatame, äkki sobivad sulle need saapad,” proovib ema Toomasele nüüd enda saabast jalga. Toomast naerab. Jonnituju on selleks korraks võidetud.
2. võimalus: tegutse kindlameelselt.
Kui sul on kiire, edasta lapsele enne riietumist ennetav sõnum: “Proovi alguses ise, aga viie minuti pärast tulen sulle appi, sest muidu me jääme hiljaks.” Samal ajal saad endale riided selga panna ja välja­minekuks valmistuda. Viie minuti möödudes või kui näed, et laps ebaõnnes­tumise tõttu vihastama hakkab, sekku ja ütle: “Ma näen, et sa tahad ise saabast jalga saada, aga praegu ei ole aega. Proovime teinekord jälle!”
Sellele võib ikkagi järgneda pahameel. Siis on kasulik aktiivselt kuulata ja lapse tundeid peegeldada. Tee seda lühidalt: “Sa oled pettunud.” Sama võtet tasub kasutada väiksemate puhul, kes veel rääkida ei oska. See õpetab lapse oma tundeid mõistma ning arendab kõneoskust. Tähtis on vanema rahulikkus ja kindlameelsus. Kehakeele ja hääletooni järgi saab laps aru, kas vanem kontrollib olukorda.
Söögilaud on teine “mina ise” võitlus­tanner. Kui söömisest saab toiduga män­gimine, ära tee sellest suurt numbrit. Võta taldrik lapse eest ära ja ütle kindlalt: “Nüüd on kõik.” Varakult tuleb õpetada ka lauakombeid. Pole sugugi harv, et laps tahab lauast lahkuda ja vahepeal ringi joosta. Ütle kindlalt: “Me istume kõik laua taga ja sööme ega jookse ringi.” Kui laps siiski ära läheb, pane tema taldrik eemale ning jätkake söömist järgmisel toidukorral.
Kuidas “mina ise” olukordades tülisid
ennetada?

• Anna endast parim, et teil oleks piisavalt aega tegutseda.
• Küsimus “Mida sa täna süüa tahad?” või “Mida sa selga panna tahad?” on väikelapse puhul kasutu. Anna talle valida ainult paari asja vahel. Näiteks: “Kas sa tahad punaseid või siniseid pükse?”
• Riietumise puhul on abiks rõivaste valmispanek eelmisel õhtul. Kui teed seda koos lapsega, muudad olukorra talle ootamisväärseks. Ära jäävad tülid stiilis “seda pluusi ma ei taha”.
• Leia aega, et olulisi tegevusi lapsega mänguliselt harjutada. Julgusta teda varakult ise sööma, riidesse panema, kodutöödes aitama.
• Mõtle alati üks samm ette ning kõrvalda kõik võimalikud ahvatlused, mis tüli tekitavad – teleripult, mobiiltelefon jne.

Jonnipunniga väljas

Kaupluses jonnivaid marakratte on näinud igaüks. See on klassikaline olukord ja kordub ajas sama kindlalt nagu vihmasadu. Olles üks kord edukalt ostud sooritanud, ei pruugi järgmisel korral sama hästi minna.

Kui jonnijuurikad veidi vanemaks saavad ja spontaansed jonnihood vähemaks jäävad, hakkavad nad jonni eesmärgi­päraselt ära kasutama, et keelatut kätte saada. See juhtub 3–6aastaselt ning on lapsele edukam siis, kui vanem jonniva lapse pärast häbi tunneb ning on nõus reegleid murdma, et kaaskodanike ti­gedate pilkude eest pääseda.

Kolmene Tiina teab hästi, et kassaaparaatide juures on limonaadiriiul, kommistange ja jäätisekülmik. Tiina käib kuulekalt kaasas leiva- ja vorstileti ääres, aitab korvi laduda piima ning valida kartuleid. Ema juubeldab südames – kas tõesti täna poeskäik õnnestub? Rõõmsalt lubab ta lapsel korvi tõsta ka pisikeste jogurtite nelipaki. See on küll kallim kui jogurt suures pakis, kuid Tiina on pisikesed värvilised jogurtid auga ära teeninud.

Ema ja Tiina suunduvad kassasse. Nüüd algab aga mäss. Tiina tahab limpsi. Tiina tahab pulgakommi ja jäätist. Tüdruk riputab end jäätisekülmiku külge ega kavatsegi lahti lasta. Kui ema üritab tasaselt noomides tütre sõrmi külmiku küljest lahti kangutada, käivitab väike jonnipunn alarmi. Tema kisa ehmatab järjekorras seisjaid. Eakas vanadaam vangutab pead ja noomib Tiinat: “Paha laps!” Tiina näitab kurjale tädile keelt. Vanaproua heidab emale solvunud pilgu ja noomib ema: “Kasvatage oma last!”

“Tiina, ma ostsin sulle juba jogurtit. Rohkem me maiustusi ei osta,” ütleb ema Tiinale vaikselt, kuid konkreetselt. “Mina ei tahtnud jogurtit! Mina tahan JÄÄTIST!” karjub tüdruk ja logistab jäätisekülmiku luuki. Nüüd vaatab ka kassapidaja Tiina emale otsa. Ema krahmab Tiina sülle ja lahkub poest, jättes kaupa täis korvi jää­tisekülmiku kõrvale põrandale.

Mida teha?

1. võimalus: ütle konkreetne “ei”.
Kui laps alles hakkab jonnituure üles võtma, ütle kindlalt “ei”. Selleks lasku lapse silmade kõrgusele ja vaata talle otsa. “Ei” tuleb öelda konkreetselt, mitte ebalevalt, hirmunult, ärritunult või vihaselt karjudes. Laps peab aru saama, et kontroll on sinu käes. Autoriteetset “ei-d” võiks kodus harjutada ning paluda näiteks abikaasalt tagasisidet. Vahel arvab ema, et on konkreetne, aga tegelikult on ta hääles ebakindlust või ärritust.
Kui emotsioonid muutuvad tugevaks, tuleb appi järgmine nipp.
2. võimalus: mine lapsega poest välja.
Kui lapse käitumine väljub kontrolli alt –
ta karjub, viskab end põrandale, lööb vanemat –, tuleb laps sülle võtta ja poest lahkuda. Keskendu endale ja lapsele ning ära vaata ümbritsevate inimeste nägusid. Kuigi häbi ja viha on lämmatavad tunded, on võtmesõnadeks rahu ja kindlameelsus. NB! Vanemal tuleb endale selgeks teha tõsiasi, et tema ärritus kahekordistab lapse oma ning võimendab seega olukorda.

Kuidas poemässu ennetada?

• Rääkige lapsega enne poodiminekut ja koostage ostunimekiri.
• Kõnelge ka poes olles. Paljud vanemad kõnnivad sõnatult lapse kõrval ja teevad suu lahti alles siis, kui on vaja last keelata.
• “Tiina, mis sa arvad, kas me ostame kaks või kolm piima? Kas sa tahaksid täna süüa spagette või kartuliputru? Tead, Tiina, täna ma lasen sul valida ühe asja, mida sina tahad. Sa võid selle ise võtta ja korvi panna. Ja kassa juures aita mul asjad korvist lindile tõsta, ma ise kõiki ei jaksa.” Ema juhib lapse tähelepanu kommiriiulilt kõrvale talle tähtsat ülesannet andes.
• Suuremale lapsele räägi enne mi­nekut, millist käitumist sa temalt poes ootad. Kasutu on öelda: “Ole poes hea laps”, sest vanema ja lapse arusaam heast on erinev. Parem ütle: “Poes va­lime kaupa. Ma ootan, et sa aitaksid mul asju korvi ja kassalindile panna.” Võid anda lapsele ka ülesande: “Mulle on suureks abiks, kui sa hoiad meeles, et peame piima ostma.”
• Enne poodi jõudmist lepi kokku, kas sealt kommi ja muid ahvatlusi ostetakse. Kuigi kokkulepe võib poes ununeda, ära heida meelt. Tuleta räägitu meelde lühidalt ja konkreetselt: “Me leppisime enne pooditulekut kokku, et me ei osta.” Ära hakka lapsega kauplema või vaidlema, jää endale kindlaks.

Veel näpunäiteid,kuidas pisikese mässajaga toime tulla

• Ära lasku lapsega vaidlustesse ega hakka temaga kauplema. Piirid tuleb paika panna rahulikult, konkreetse häälega ja lühidalt.
• Kui laps mangub ja viriseb, ütle näiteks: “Ma ei saa jonnijutust aru ja ma ei räägi sinuga, kuni sa selle lõpetad.” Seejärel ignoreeri lapse kisa. Kui laps rahuneb, tunnusta teda: “Ma olen sinu üle uhke, nüüd saan ma sinust paremini aru.”
• Kui väikelapse kisa võtab tuure üles ja sa näed, et ta ei suuda ise rahuneda, lõpeta ignoreerimine ning aita last. Võta ta sülle ja toimeta rahulikku kohta. Võid olla lihtsalt vait või vaiksel häälel rääkida.
• Räägi ise rahulikult ja ära tõsta häält. Lapse peale karjumine on vaid halva eeskuju andmine. Kui sa ise karjud, ära oota teistsugust käitumist ka lapselt.
• Ära kunagi ähvarda ega löö last. See vaid traumeerib teda ning suurendab tulevikus jonnimise tõenäosust.
• Järgi kindlat päevakava ja pea ise kokkulepetest kinni. Kui laps ei tohi teleri ees süüa, ära tee seda ka ise. Reegleid olgu pigem vähem kui rohkem, siis need püsivad meeles.
• Ole ise eeskujuks ja ära jonni lapsele vastu: “Kui sa kohe ei lõpeta, siis ma sinuga täna õue ei lähe!”
• Kui sa enam ei jaksa, otsi abi spetsialistilt. Tark vanem küsib nõu, mitte ei oota, kuni probleemid süvenevad.

Ema ja isa, kuidas tunnete end ise?

Kõiki neid nõuandeid on keeruline järgida, kui olete väsinud. Seega on eduka jonnivõitluse aluseks puhanud lapsevanem. Aga kuidas oma “tass” täis hoida?

• Uni ja aeg endale on inimese põhi­vajadused. Ära neid alahinda.
• Vaata üle oma tegevuste nimekiri. Selles on kindlasti palju asju, mille tegemata jätmise korral ei juhtu midagi hullu. Nende asemel luba endale puhkust. Näiteks toa koristamise asemel tee koos lapsega lõuna­uinak.
• Pea suhet partneriga oluliseks ning ära lase sel tuhmuda. Sinu hea suhe kaasaga teeb ka lapse õnnelikuks. Tea, et lapse probleemne käitumine võib olla märk, et peresüsteemis on midagi viltu.
• Planeeri partneriga koos olemise aega pikemalt ette, ära looda juhusele!
• Palu sugulasi ja sõpru appi last hoidma, et leida aega iseendale või kaasale.

Loe ka:
Eileen Hayesi “Jonn.
Lapse tunnete mõistmine ja nendega toimetulek” (Sinisukk 2003)
Jo Frosti “Superlapse­hoidja” (Tänapäev 2008)
Susan E. Gottliebi
“Õrn iga. Kuidas kasvatada kolmeaastast last” (Odamees 2005)

Kasulikke nippe võid leida ka perekeskuse Sina ja Mina lapsevanemate foorumist leheküljel www.sinamina.ee.