Kauni Sillat (41), viie lapse ema, ettevõtja, Taani vabakooli idee maaletooja ja Pärnu Väikese Vabakooli üks asutajaid: "Meie peres kasvab viis last, sünnitanud olen neist neli. Üks tütar on mulle boonusena rõõmuks antud. Tissitanud olen kõiki nelja. Esimest last oodates kuulsin oma emalt, et mina rinnapiima saanud ei ole.
Et temal lihtsalt polnud piima. Et paljudel naistel ei olnud. Otsustasin, et minul on. Lugesin tissitamisalast kirjandust, rääkisin emadega. Kogusin palju erinevaid lugusid ja suhtumisi. Sain teada, et neid naisi, kel tõepoolest piima ei ole, on imepisike protsent. Ja mina selle hulka ei kuulu! Tahtsin oma last imetada kas või ühe kuugi. Parimal juhul aasta.
Kui Amalie (14) sündis, panin ta kohe rinnale ja tütreke hakkas täiesti enesestmõistetavalt imema. Ta oli mu lähedal kogu aja ja sai tissi nii palju, kui tahtis. Võtsin tissitamist tookord ja ka järgmiste lastega väga tõsiselt: jõin palju taimeteed, toitusin tervislikult, juba raseduse ajal loobusin oma ainukesest sõltuvusest, kohvist. Mingit piimapuudust ma ei täheldanud. Igal õhtul kiitsin end õnnestunult tissitatud päeva eest. Sest eks see rinnapiim imikule ikka üks väärt kraam ole, eriti esimestel elukuudel.
Kui laps oli kolm kuud rinda saanud, olin õnnelik ja uhke - eluks kõige vajalikuma oli mu laps kätte saanud! Tissitades möödus kuus kuud, üheksa kuud, siis aasta... Rinna andmisest otsustasin loobuda, kuna mu tervis oli tollal paljude asjaolude tõttu väga kulunud, tundsin suurt väsimust. Jätsin tissitamise kordi järjest vähemaks, kuni oli alles vaid õhtune kord. Ka sellest loobus laps üsna valutult, umbes nädala pärast ta enam tissi ei nurunud. Hoolitsesin lihtsalt, et Amaliel oleks kõht enne uinumist täis ja meeleolu hea.
Adelet (5) imetasin juba rahulikult ja kindlalt. Vaatamata sellele, et lapse kõrvalt kodus töötasin, jagus piima ja jäi üle ka. Laps oli mu lähedal kogu aeg ja sai nii palju tissi, kui tahtis. Kui ta oli umbes aasta ja üks kuu vana, otsustasin imetamisest loobuda, kuna planeerisime veel üht titat.
Ka seekord kasutasin sama taktikat - jätsin imetamiskordi järjest vähemaks, kuni oli vaid õhtune kord. Sellest loobuda oligi kõige raskem. Tegime nii, et õhtuti pani last magama isa. Kui Adele öösel ärkas, kussutas teda ka isa. Algul otsis laps ikka mind, mõne öö magasin isegi teises toas diivanil. Varsti aga Adele harjus, et isa teda rahustas, ja mind ta enam taga ei otsinud. Nädala pärast polnud Adelel enam tiss meeles. See meenus talle siis, kui ta oli kahene ja sündis vend. Tüdruk proovis korra tissi ja otsustas, et las ikka väikevenna on tissilaps.
Ka Georgiga (3) oli kõik sama, laps oli ehk ainult parema isuga kui tüdrukud. Piima jagus ja jällegi lõpetasime imetamise isa abiga, kui poja oli aasta ja kuu vanune, sest otsustasime veel ühe tita kasuks. Georg loobus ehk isegi natuke lihtsamalt kui Adele. Või olime meie isaga juba nii vilunud meeskond? Georg oli üsna rahulik, kui isa õhtuse tissimise asemel talle laulda ümises ja teda süles kussutas.
Gustav (1,5) oli sündides kõige raskem, peaaegu viis kilo, samuti kõige tugevama imemise ja suurema isuga. Kuna tema on pesamuna, siis sai ta tissi poolteist aastat. Lõpetasime alles paar nädalat tagasi. See tissist loobumine oli kõige valusam mulle - ikkagi viimane laps ja viimane tissitamine, ja ilmselt selle tõttu keerulisem ka pojale.
Tegime kõike nii nagu eelmiste lastegagi: järk-järgult ja hoolitsedes, et laps oma lähedussoovi rahuldatud saaks. Jälle oli suureks abiks isa. Kuid siiani on pojal vahel tiss meeles, eriti kui väsimus on kallal või tuju paha. Pakun talle siis kohe mingit muud varianti: võtan ta sülle ja läheme akna juurde autosid või kasse vaatama, annan kruusist juua, näitan raamatust pilte või laulan. See toimib. Tissi nõudma ja jonnima pole ta hakanud. Samas leian, et poja kõhugripi ajal oli tissipiim suureks abiks - aasta ja kolmekuusele ei tee selgeks, et ta peab palju vedelikku jooma, tissi imeb ta aga sundimata.
Olen lapsed, välja arvatud pesamuna, teadlikult rinnast võõrutanud aasta ja ühe kuu vanuses. Leian, et see oli minu ja mu laste puhul õige aeg. Lapsed jõid sellal juba kruusist ja rinnapiim oli endast kõik andnud. Kui laps ise oleks avaldanud soovi varem lõpetada, oleksin küll vähemalt aastani proovinud välja venitada. Minu lapsed olid aga kõik suured rinnapiima fännid.
Praegu arvan, et last võiks rinnaga toita aasta kuni poolteist. Mitte vähem! Laps vajab nii rinnapiima kui ka ema lähedust, mis tissitamisega kaasneb. Aastavanune laps saab kõik vajaliku tavatoidust. Ka on pooleteiseaastasele juba võimalik seletada, et ta peab sööma või jooma. Tissi otsas mõnulemine asendub lihtsalt süles nurrumisega, piltide vaatamisega, laulukeste laulmisega.
Iga väiksemagi soovi korral olen püüdnud lapse sülle võtta ja temaga "kiisutada", et lähedustunne oleks endiselt olemas, nüüd ilma tissita. Leian, et laps tajub kohe ära, kui ema on võõrutades ebakindel. Kui otsus on tehtud, tuleb selle järgi ka tegutseda, nii leebelt ja kindlalt kui võimalik."
Kuula ennast
Kersti Kõrgvee (36), nelja lapse ema, vabastava hingamise terapeut: "Kui Madli (11) oli pooleteiseaastane, lugesin Perest ja Kodust artiklit võõrutamise kohta. Seal rääkisid emad, et neil oli ses vanuses last lihtne võõrutada ja et see on üldse hea aeg lõpetada. Mul endal ei olnud tunnet, et tahaksin loobuda, aga lugedes tundus, et ega midagi, tuleb see asi ette võtta. Artiklis soovitati kodust mõneks päevaks ära minna, siis unustab laps rinna ja kaob ka piim.
See tundus väga lihtne. Olingi kolm päeva sõbranna juures. Jõin vähe vedelikku, et piima ei tekiks, lugesin raamatuid, tundsin end hästi. Polnud ma ju ammu üksi olnud. Samal ajal oli isa kodus Madliga hädas - laps ärkas öösel ega uinunud, mängis paar-kolm tundi, isa tukkus sellal toolil... Meil polnud tol ajal veel teadmist, et pooleteiseaastane saab kõigest aru, sestap me ei rääkinud talle, et nüüd lõpetame tissitamise ära. Ütlesime lihtsalt, et ema tuleb varsti.
Tulin koju tagasi kindla teadmisega, et nüüd on laps tissiprii. Mäletan, kuidas Madli jooksis mulle esikusse vastu, vaatas korraks otsa ja teatas: "Tissi!" Mõtlesin, et okei, ma võin seda täiesti vabalt anda, küll ta ise veendub, et piima enam pole. Laps hakkas imema... ja ma mõistsin, et kõik jätkub ja piima tuleb. Madli sai tissi edasi, kuid kuidagi iseenesest ei tundnud ta selle vastu enam päeval huvi. Jäi vaid ööune-eelne kord. Poole aasta pärast ühel õhtul mõtlesin, et vaatan, mis juhtub, kui ma kohe tissi ei anna - ja laps jäigi iseseisvalt magama. Lõplikult loobus ta kaheaastaselt.
Tarvet (8) oli pooleteiseaastane, kui mul tekkis tugev ninakoopapõletik. See läks nii hulluks, et leebed vahendid ei aidanud enam. Arst soovitas võtta antibiootikumi. Võtsin esimese tableti ära ja alles siis, kui poeg tahtis tissi, ütlesin talle, et ei saa. Olin arvanud, et ta ehk kaks päeva nutab ja on kurb, aga tegelikult oli ta üle nädala õnnetu. Ta ei proovinud vägisi rinda saada, vaid lihtsalt nuttis.
Tagantjärele mõistan, et selline minutipealt lõpetamine, millele ei eelne vastavat juttu, on lapsele karm. Võõrutamine võiks käia sujuvalt ja tasapisi. Tarvetil püsis hästi kaua, veel kuueaastasena, komme, et kui ta tundis end ebakindlalt, tuli ta minu juurde ja tahtis tissi katsuda. Lugesin, et indiaanlased võõrutasid päevapealt rinnast need poisid, kellest pidid saama sõjamehed. Et see soodustab agressiivsust. Igatahes otsustasin ma, et nii, päevapealt, ma enam oma lapsi ei võõruta.
Matsile (5) lubasingi juba siis, kui ta oli kõhus, et ma ei hakka teda võõrutama. Et lasen tal imeda nii kaua, kui ta tahab. Mulle tundus loomulik, et laps lõpetab ise, kui tal enam rinnapiima vaja pole. Toona olin ma selles täiesti kindel, kuid nüüd enam ei tea... kust on pärit siis need 10aastased, kes ka vahel emalt tissi küsivad? Ma arvan, et kui ema ise ei raatsi lahti lasta, tuleb laps talle vastu ega loobu tissist.
Igatahes oli meil Matsiga suurepärane kogemus. Ma ei pidanud võõrutamisele üldse mõtlema, olin ju lubanud tal valida. Ta hakkas rinnast lahti laskma pärast kahe aasta sünnipäeva. Algul jäi vaid õhtune kord, ja siis, ta oli ehk kahe aasta ja kaheksa kuune, pööras ta end ühel õhtul tissi poole ja hakkas imema, mõtles hetke ja ütles: "Ei taha!" Pööras selja, uinus ning enam ta tissi ei küsinud.
Tähe (2) võõrutamisega ei ole ma veel tegelenud. Kui Tähe oli kõhus, mõtlesin, kas teen temaga samuti nagu Matsiga, aga mul ei tulnud seda tunnet. Ma ei teadnud, mida tahan seekord teha. Ja nüüd, kui mul on vahepeal olnud kärsitus, et tahan kohe lõpetada, on Tähe selle peale minu külge klammerdunud, just öösiti. Kui ise lõpetamise kärsitusest üle sain, muutus ka Tähe jälle rahulikuks.
Eks ma nüüd tasapisi püüan tema tissisoovi vähendada. Olen märganud, et hästi aitab see, kui ma tissiküsimise vastuseks talle laulan, olen tema jaoks täielikult kohal. Ega ole ise kinni mõttes, et "ei, sa ei saa enam tissi", vaid pakun talle teistmoodi lähedust. Päeval ta enamasti tissi ei küsi, aga vahel tuleb ikka ette.
Antroposoofid ütlevad, et kui laps käima hakkab, kahjustab tissiandmine temas pead tõstvaid iseseisvusjõude. Võib-olla ongi nii. Aga kui ma vaatan Matsi, kes loobus veidi enne kolmeseks saamist, siis tema on küll väga iseseisev. Arvan, et ema peab tissitamisel lähtuma eelkõige oma sisetundest. Enese kuulamine on hästi tähtis. Arvan ka seda, et ükskõik kuidas võõrutamine läheb või kui kaua laps rinda saab, kõik variandid on okeid. Muidugi, nii ühel kui teisel lõpetamise ajal ja viisil on lapsele oma mõju. Ent arvamusi on seinast seina ja kui kõiki neid kuulata, tekib suur segadus. Tähendab, ainus võimalus on lähtuda iseendast. Ema võiks tissitada just nii kaua, nagu talle sobib, ja tehtud valik ongi tema ja lapse jaoks õige."
EMAPIIMAST
- Maailma Tervishoiuorganisatsioon WHO soovitab last esimesed kuus elukuud toita ainult rinnapiimaga. Lisatoidu kõrval võiks jätkata imetamist kuni lapse kahe aasta sünnipäevani või kauem.
- Eelnev on soovituslik - iga laps ja pere on ainulaadne ning sestap pole ühtset õiget aega, mil imetamine lõpetada.
- Kui ema vahele ei sega, loobub laps ise enamasti 3. ja 4. eluaasta vahel.
- Seda, et piima ei ole, võib öelda vaid 2% naistest. Enamasti on probleem selles, et laps ei saa piima kätte, näiteks on tal vale imemisvõte. Piima teket võib takistada ka ema stressiseisund ja ebakindlus, kas tal ikka jätkub piima.
MILLAL JA KUIDAS TISSITAMINE LÕPETADA?
- Kui soovid lõpetada, räägi sellest lapsele leebelt, aga kindlalt.
- Lõpeta järk-järgult: loobu algul päevastest imetamiskordadest, seejärel öise une eelsest.
- Paku lapsele muul moel lähedust - võta ta sülle, laula talle, ole tema jaoks täielikult olemas.
- Palu isal võtta lapse õhtune magamapanek enda peale. Isalt laps rinda ei küsi.
- Pole hullu, kui tissitamine lõpeb varem, kui laps saab aastaseks. Pole hullu, kui laps saab tissi paar-kolm aastat. See, kuidas teil läheb, on sinu ja su lapse jaoks sel hetkel parim valik.
