Mu 1,5-aastasele pojale meeldib sahtlitest-kappidest asju välja sorteerida, kraanikausis veega mängida, koerakrõbinaid kausist välja valada (või neid veekaussi ükshaaval ümber tõsta), esikust jalanõusid laiali vedada, WC-paberi rulli lahti harutada ja nii edasi. Kui mul just kuhugi kiire pole või ma mingil muul põhjusel just sel hetkel ta sääraseid tegemisi ei eelista, lasen tal rahus tegutseda. Pigem las süveneb ja pusib mõnda aega, on minulgi hingetõmbehetk, ja kui ta huvi kaotab, koristan ära. Mõlemale oluliselt stressivaesem kui see, et ma kuni 20 korda teda hoopis keelaks ja sellega nii last kui ennast närvi ajaks.
Loomulikult on tegevused, mis on täiesti rangelt keelatud. Ma ei kannata asjade maha viskamist (kui palju nõusid, mänguasju ja mu meigipuudreid on seetõttu meiega hüvasti jätnud) ja tegevusi, mis on otseselt ohtlikud nagu kõrgele ronimine, asjade suhu pistmine, televiisori katsumine jne. Ja siis tuleb ka minus välja see järsk "ei tohi!", sest see on absoluutselt loomulik reaktsioon ohuolukorras. Püüan end kontrollida ja öelda pigem, et miski on "ai" või "paha" vms, kuid kõige enam kuuleb mu suust siiski seda ei-tohi sõnapaari.

Kuidas on lood teiega? Kas keelate kohe ka pisemaid "pahandusi" (mis pole tegelikult pahandused, vaid väikese inimese maailma avastamised) ja koristate segaduse hiljem või on lapsele rangelt kõik "mõttetud" ja segadust tekitavad tegevused keelatud? Mõtlen küll vahel, et kui ma teda rohkem keelaks, ei veedaks ma tervet päeva kodu koristades, aga samas on ta 1-aastane. Vaevalt ta ülikoolini prügikastis sorida tahab või retsilt kuivavaid riideid alla sikutab. Loodetavasti!